Читать книгу Meie lapse uni - Merit Lilleleht - Страница 6

Juba raseduse ajal moodustub ema ja isa meeles kujutluspilt lapsest. Vanematel on seoses tulevase lapsega omad ootused ja hirmud, kõik ärganud mälestused võivad sündivale lapsele mõju avaldada. Parimal juhul aitavad lapsepõlvest pärinevad mälupildid vanematel last mõista ning luua positiivne vastastikune suhe, kus on võimalik sobituda lapse erinevate vajadustega. Inimese isiksus kujuneb algusest peale välja selle põhjal, kuidas vastsündinut, beebit ja tema vajadusi vastu võetakse ning kuidas neid mõistetakse. Äsja sündinud laps on olemuselt väga tundlik reageerima vanemate meeleseisundeile. Ta jälgib koosolemise laadi igas vastastikuse suhtluse olukorras. Mõlemad osapooled mõjutavad teineteist.

Terve vastsündinu ajus on sada miljardit valmis neuronit, närvirakkude vahelised ühendused tuleb ainult kasutusele võtta. Neuroloogiliste seoste areng sõltub pärast sündi sellest, kas beebi saab hoolitsemissuhtes tekkivatest kogemustest piisavalt tema jaoks sobivaid stiimuleid.

Vastsündinutel puudub veel valmisolek järgida kindlat ööpäevarütmi. Erinevalt täiskasvanutest, kelle uneaeg koosneb viiest faasist, on beebidel ainult kaks unefaasi: aktiivne uni ning sügav uni. Vastsündinud jäävad kohe aktiivsesse unne (sarnaneb täiskasvanu REM-unega) ning viibivad selles unefaasis kauem kui täiskasvanud – u 50 % uneajast, enneaegsed lapsed isegi 70–90 %. Selles unefaasis võib mõnikord tunduda, et laps on ärkvel. Imikud võivad une ajal omaette naeratada, laliseda, teha imemisliigutusi, aga ka liigutada seosetult oma käsi-jalgu, ehmuda ning nutma hakata.

Kõik vastsündinud ärkavad öösiti ning seetõttu muutub ka lapsevanemate unerütm. Vastsündinu esimeseks suureks ülesandeks seoses unega on ööpäevase rütmi kujundamine ning öö ja päeva eristamise õppimine.

Vastsündinu magab suurema osa ööpäevast, umbes 16–18 tundi. Hämarast emaüsast tulnuna ei tee ta vahet ööl ega päeval, tema uni on killustatud ja võib sattuda mis tahes ajale ööpäevas. Seega võib tema ööpäeva pikim unetsükkel jääda nii päeva kui öösse. Kuna imiku unetsüklid ja uneharjumused pole veel välja kujunenud ning uni võib olla katkendlik ja ennustamatu pikkusega, siis vajab see erilist tähelepanu ja hoolt. Vastsündinu ei ole ettearvamatu, kui võetakse arvesse seda, millises teadvuseseisundis ta reageerib. Alguses on tema vastuvõtlikud hetked lühikesed, aga juba 2–3 nädala vanusena suudab ta isegi 20–30 minutit ärkvel olla, olles samal ajal virge ja tähelepanelik.

Selles vanuses ei saa paika panna veel kindlat päevakava, pigem kujuneb päev söömine-magamine-virgumine-magamine- tsüklis. Ka vanemate killustunud uni võib kuuluda imikuperioodi algusaega. Lapsevanem ei saa vastsündinu unerütmi oma tahtmise järgi muuta − vastsündinud lapsega peres on päevakava loojateks beebi ja tema eest hoolitsev lapsevanem koos ning päeva- ja unerütm kujunevad välja sõltuvalt söögivajadusest, sest väike kõht tahab tihti täitmist.

Kuna vastsündinu ei ole bioloogiliselt võimeline vanematele sobivat unerütmi kohe selgeks õppima, tuleks vanematel endil üritada igal võimalusel magada.

Kuigi vastsündinute unerütmid ei ole veel välja kujunenud ning neile ei saa õpetada iseseisva uinumise kunsti, siis on igati paras aeg alustada õigelt stardipositsioonilt ning vältida teiste tehtud vigu.

Kindlamad unerütmid hakkavad beebidel tekkima alates kuuendast elunädalast, tavaliselt on öö ja päeva selge eristamine ning regulaarne unetsükkel välja arenenud hiljemalt 6. elukuuks.