Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 10

Kaminas leekide hambus väändus veel mõni viimane paberileht. Detektiivi pilk liikus klaaspuurile ja kiilide raskemeelsele suminale. Elektertoide oli juba pool tundi tagasi välja lülitatud. Ilma hapnikuta, ilma toiduta ei elaks kiilid kauem kui nädal ... Ometigi oli ta kulutanud kolossaalseid summasid, et osta kõige haruldasemaid ja kõige iidsemaid liike; ta oli pikkade aastate vältel pühendanud tunde klaaspuuri korrashoidmisele, oli kiile toitnud kõiksuguste väikeste putukatega, oli neid turgutanud, paaritanud, lasknud neid isegi valvata ühel asjaomase valdkonna ettevõttel, kui ta ise parasjagu lähetuses oli.

Kõigi nende pingutuste järel laseb ta neil surra. Ka neil ...

Lõppude lõpuks on meeldiv otsustada sel kombel teiste elu ja surma üle, mõtles Grand-Duc. Kaitsta, et hiljem paremini süüdi mõista; anda lootust, et paremini ohverdada. Mängida saatusega nagu kurikaval ja etteaimamatu jumal ... Lõpuks oli ju ka tema ise just niisuguse sadistliku jumala ohver ...

Crédule Grand-Duc istus kirjutuslaua taha toolile, lükkas enesele teadvustamatagi kahvaturohelist kaustikut veel laua ääre poole, just nagu kartnuks ta, et veretilgad võiksid selle ära määrida.

Ta voltis L’Est Républicaini numbri kirjutuslaual otse enda ees lahti. Ajaleht oli ilmunud 23. detsembril 1980. Ta luges veel kord esilehekülje pealkirja: „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk”.

Pealkiri kattis terve ajalehe esikülje. Otse selle all oli võrdlemisi hägune foto purunenud lennukikere kontuuridega, väljajuuritud puudega ja päästjate jälgedest määritud lumega. Foto all kirjeldati katastroofi paari reaga:

Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 traagiline õnnetus Mont Terrible’i nõlvadel Prantsusmaa ja Šveitsi piiril ööl vastu 23. detsembrit 1980. Kokku 169 reisijast ja meeskonnaliikmest 168 hukkusid silmapilkselt või jäid leekidesse lõksu. Imekombel pääses ainsana kolme kuu vanune imik, kes kokkupõrke ajal paiskus lennukist välja, enne kui lennuki salong tuld võttis.

Grand-Duc tõstis pilgu ülespoole. Peagi pidi ta surema, kummardudes natuke ettepoole ja lastes enesele kuuli pähe. Ta pidi langema ajalehe esiküljele. Tema veri pidi värvima tragöödia foto, mis oli tehtud kaheksateist aastat tagasi, tema veri pidi segunema 168 ohvri verega. Selles asendis pidi ta leitama mõne päeva pärast, mõne nädala pärast. Keegi ei jääks teda taga leinama ... Iseäranis mitte Carville’id ... Võibolla Vitralidel oleks pisut raske ... Émiliel, Marcil. Kõige enam Nicole’il.

See ületaks kõik piirid, oleks ülim iroonia.

Ta leitaks siit ja see vihik antaks Lyliele üle – raamat tema lühikesest eluloost. Grand-Duci luigelaul.

Grand-Duc vaatas veel viimast korda oma peegeldust vasktahvlil ning tundis peaaegu uhkust. Lõppude lõpuks oli see ilus lõpp, palju etem kui kõik ülejäänu.

Oma suure võimaluse oli ta saanud, seda võis ta päris kindlasti öelda – kaheksateist aastat kestnud juurdlus ...