Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 12

Detektiivi pilk langes veel pisut allapoole – nüüd oli selles tühjus, silme ees vaid vana ajalehe must tint. Kuul pidi läbistama ta meelekoha ilma vähimagi vastupanuta. Tal piisas vaid pisut rohkem oma sõrme painutada, veel pisut, paar millimeetrit. Ta pilk peatus igavikulisena; ajalehe must tint muutus selgemaks, just nagu fotoaparaadi objektiivi ees, mis sätitakse õigele fookuskaugusele, nagu viimane aken sellesse maailma, enne kui kõik vajub uttu.

Nimetissõrm. Päästik.

Silmad pärani.

Grand-Duc tundis, kuidas miski kujuteldamatu läbistab ta keha nagu elektrilöök, ühtaegu tugevalt ja äkiliselt.

See, mida ta silmad nägid, ei olnud võimalik. Ta teadis seda!

Nimetissõrm vähendas tasahaaval survet.

Grand-Duc arvas esiotsa, et ta silme ees on nägemus, surma lähedusest tekkinud hallutsinatsioon, kaitsemehhanism, mille on leiutanud ta enda aju ...

Ei!

See, mida ta nägi, mida ta ajalehest luges, oli täiesti reaalne. Ajaleht oli küll aastate jooksul kolletunud ja tekst pisut hägustunud, kuid ometi ei saanud ta selles kahelda.

Seal oli kõik olemas.

Detektiivi mõte hakkas liikuma, ta oli aastate jooksul püstitanud lugematul hulgal hüpoteese, sadu oletusi, kuid nüüd oli tal lähtekoht olemas, tal piisas vaid niidiotsa harutama hakata ja kõik hargnes tema ees lahti häirivalt lihtsakoelisena.

Kõik oli selge, päevselge ...

Grand-Duc asetas relva lauale ja tõi tahes-tahtmata kuuldavale hullumeelsena kõlava naeru.

Ta vaatas seinakella.