Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 15

Marc Vitral ootas mõne hetke, kuniks Mariam eemaldus. Ta kummardus oma tooli kõrvale pandud Eastpaki seljakoti kohale ning võttis sealt välja mõne ruutsentimeetri suuruse hõbedasse paberisse mähitud kuubiku.

„Palju õnne sünnipäevaks, Émilie!” lausus Marc rõõmsal toonil.

Noormees ulatas neiule pakikese.

Émilie pööritas teeseldud ärritusega silmi.

„Marc!” kurjustas Émilie. „Sa soovid mulle õnne juba kolmandat korda viimase nädala jooksul. Sa ju tead väga hästi, et mul pole kõike seda vaja.”

„Kuss ... Ava nüüd!”

Émilie kortsutas kulmu ja harutas paki lahti. Selle seest leidis ta hõbedast ehte. Keerulise kujuga risti, mille igas tipus oli romb, välja arvatud ülemises tipus, kus oli suur ringikujuline auk, mille kohal oli kroon. Émilie võttis ehte sõrmede vahele.

„Hulluks oled läinud, Marc ...”

„See on tuareegi rist! Kuuldavasti on neid 21 eri sorti. Igal Sahara linnal on oma kujuga rist. See on Agadezi rist. Meeldib see sulle?”

„Muidugi meeldib. Aga ...”

Marc ei jäänud vastusega rahule, vaid jätkas:

„Kuuldavasti kujutavad rombid nelja ilmakaart. Kes kingib teisele tuareegi risti, kingib talle terve maailma ...”

„Ma tean seda legendi,” sosistas Émilie vaikse häälega. „Ma kingin sulle kogu maailma, sest mul pole võimalik teada, kus sa ükskord sured.”

Marc ei suutnud häbelikku naeratust tagasi hoida. Muidugi teadis Lylie tuareegi ristidest juba kõike, samuti nagu kõigest muust. Nad vaikisid mõne hetke. Émilie sirutas käe kohvitassi poole. Ka Marc tegi instinktiivselt sedasama. Ta libistas kätt laual, lootes, et tema ja Émilie sõrmed puutuvad kokku. Äkitselt Marci käsi peatus, just nagu paigale naelutatult. Lylie neljandas sõrmes oli sõrmus! Kuldsõrmus, väga uhke motiiviga, küljes hele safiir; see oli väga vana ja imeilus ehe, mis ilmselt oli tervet varandust väärt. Marc polnud seda kunagi varem näinud. Ta pilk mattus pikkadeks sekunditeks armukadeduse udusse, mis valdas teda iga kord, kui mõni talle arusaamatu detail tema ja Lylie vahel distantsi tekitas. Lõpuks suutis ta kogeleda:

„See ... see sõrmus ... Kas see ... kas see on sinu sõrmus?”

„Ei ... ma varastasin selle täna hommikul Vendôme’i väljakult!”

See vastus ei andnud Marcile enesekindlust tagasi. Ta silmalaug värises kergelt. Tema kingitud hõbedast tuareegi rist oli talle maksnud küll terve nädalavahetuse ja kolm ööd France Telecomi telefonisekretärina – Marc tegi seda tööotsa ülikooliõpingute kõrvalt –, kuid selle sõrmuse kõrval oli tema rist nagu tühipaljas nipsasjake. Pealegi oli Lylie jõudnud oma Aafrika risti juba väikesesse puldankotti panna. Too teine väärisehe aga ...

Marc sundis end lonksu kohvi jooma ja kogeles siis:

„See ... su sõrmus. Kas see ... see on kingitus? Sünnipäevakink?”

Émilie langetas vaikselt pilgu.

„Mingis mõttes jah ... Asi on natuke keerulisem ... On ju suurejooneline, eks ole?”

Neiu vaikis hetke, otsides sõnu.

„Küll ma selgitan, ära selle pärast muretse, selle pärast kindlasti mitte. Vähemalt mitte selle sõrmuse pärast.”

Émilie asetas oma käe Marci käele. Mida ta sellega öelda tahtis? Lyliel oli täna hommikul kohutav ilme, just nagu polnuks ta öösel magada saanud, ehkki ta küll püüdis Marcile naeratada ja lahjendas natukese veega oma kohvi nagu tavaliselt. Äkitselt näis, nagu oleks Émilie tähtsa otsuse langetanud ja ta pilk lõi särama, ta rüüpas paar piiska kohvi ja kummardus nüüd omakorda koti kohale, kus ta kandis loengumaterjale. Ta võttis kotist kahvaturohelise kaanega kaustiku ja libistas selle Marci poole.

„Näe, Marc, minu kord. See on sulle!”

Marci valdasid taas tummad muremõtted.

„Mis see on?”

„Grand-Duci kaustik,” vastas Émilie, jätmata Marcile aega üheksainsakski hingetõmbeks. „Grand-Duc tõi mulle selle üleeile, päev pärast mu sünnipäeva. Õigemini küll ta pani selle mu postkasti, või siis lasi selle sinna panna – mina leidsin selle sealt hommikul.”

Marc puudutas kaustikut sõrmeotstega, ettevaatlikult. Ta silmalaug värises jälle.

Kaustik. Grand-Duci märkmed ... Nüüd ta mõistis. Émilie oli kaks eelmist päeva ja kaks ööd veetnud seda kaustikut lugedes ja üle lugedes. Kaheksateist aastat oli see vana hullumeelne eradetektiiv oma juurdlust toimetanud. Terve eluaja. Émilie eluaja. Päevapealt just nii kaua.

Oli alles paganama sünnipäevakingitus!

Marc otsis Émilie pilgust vihjeid. Mida ta sellest vihikust leidnud oli? Millise tõe sealt avastanud? Uue identiteedi? Lõpuks ometi rahu ja selguse? Või hoopis mitte midagi? Ainult vastuseta küsimusi ...

Émilie ei näidanud midagi välja. Ta oli selles mängus liiga osav. Neiu valas just nagu rituaalselt tasakesi vett oma kohvi hulka ja jõi seda siis väikeste lonksude haaval.

„Vaata, Marc, nüüd lõpuks andis ta selle kaustiku minu kätte. Täpselt nii, nagu ta mulle alati lubas. Lubas mulle tõde, kui ma täiskasvanute maailma astun.”

Émilie puhkes naerma, aga see oli pigem närviline kui spontaanne naer. Marc kõhkles, kas ta peaks selle kaustiku enda kätte võtma.

„No ja ...” pomises ta, „mis ta selles kaustikus ütleb? Midagi tähtsat? Kas ... sina siis tead nüüd?”

Émilie puikles vastusest kõrvale, ta pööras silmad akna poole, Pariisi VIII ülikooli esise platsi poole, mida üliõpilased korrapäratute lainetena ületasid.

„Tean mida?”

Marc tundis, kuidas temas kihvatab meeleheide. Sõnad ta peas trummeldasid taas, aga ei jõudnud ta huulile: „Tead seda, mille eest sellele pagana eradetektiivile kõik need aastad palka maksti! Tead, kes sa oled, Lylie! Seda, kes sa oled!”

Émilie mängis vasaku käega hajameelselt sõrmuse vääriskiviga. Näis, et ühtaegu väsimus ja tundekülmus muudavad ta ükskõikseks Marci üha kasvava ärrituse suhtes.

„Nüüd on sinu kord, Marc. Sinu kord seda kaustikut lugeda.”

Marci mõtted paiskusid segamini. Ta ei jaksanud enam mõelda isegi sõrmusele, mida Émilie kandis. Kes talle selle kinkinud oli? Millal? Miks? Ta nägi, kuidas kaustik tema poole libistatakse ja ta kuulis end Émiliele vastamas:

„Hea küll, mu kiilike ... Ma loen selle pagana kaustiku läbi ...”

Marc vaikis hetkeks ja jätkas siis:

„Aga kas sinuga on ikka kõik hästi?”

„Jaa ... Ära muretse. Kõik on korras.”

Émilie kastis huuled kohvi sisse ja limpsis seda, just nagu sunniks ta end seda jooki jooma.

Ei! Kõik ei olnud korras.

Émilie varjas midagi. Midagi, mida Grand-Duc oli avastanud ja oma kaustikusse üles tähendanud.

Näiteks seda, kes Émilie tegelikult on?

„Kas Grand-Duc mingi sõnumi ka jättis, tähendab lisaks sellele kaustikule?”

„Ei, mitte mingit sõnumit, aga kogu ta sõnum on selles kaustikus kirjas ...”

„Ja mida ta siis kirjutab?”

„Loe ise. On parem, kui sa seda ise loed.”

„Ja kus Grand-Duc praegu on?”

Émilie pilk muutus häguseks, just nagu olnuks tal midagi kohutavat öelda, aga ta ei tahtnud seda lausuda. Ta vaatas demonstratiivselt käekella. Marc võpatas:

„Juba nüüd peadki ära minema?”

„Jah ... Minul täna hommikul loenguid ei ole. Sinul on! Kell kümme! Euroopa riigiõigus. Praktikum noore ja ülipõneva Grandini juhendamisel! Ma pean sind nüüd üksi jätma, Marc.”

Marc tegi grimassi, püüdmatagi seda varjata.

„Kuhu sa lähed?”

Émilie valas viimase piisa vett oma kohvi sisse, jõi siis tassi rahulikult lõpuni ja vaatas taas väsinud ilmel Marci poole. Neiu kummardus koti poole ja lükkas end siis peaaegu kohe uuesti sirgu.

„Mul on ... mul on sulle veel üks kingitus.”

Émilie ulatas noormehele väikese kingipakikese, mis oli vaevu suurem kui tikutoos.

Marc tardus paigale.

Teda haaras kohutav eelaimdus. Kõik näis Émilie hoiakus olevat võlts. Tema rõõmus ilme, pealesunnitud žestid, mis olid mõeldud näima loomulikena.

„Aga sa ei tohi seda praegu kohe avada,” jätkas Émilie pausi pidamata. „Alles siis võid, kui ma olen ära läinud. Tund aega hiljem! Lubad mulle? Võin sind usaldada? See on nagu peitusemäng – sa pead mulle aega jätma, et ma saaksin ära kaduda, paned silmad kinni, loed näiteks tuhandeni.”

Näis, et Émilie paneb kogu oma järelejäänud energia sellesse katsesse teha ettepanek mängida tühist armumängu. Marc ei olnud rumal.

„Lubad mulle?” käis Émilie peale.

Marc noogutas resigneerunult. Nende pilgud kohtusid pikaks viivuks. Esimesena liigutas oma silmalaugusid Émilie.

„Ei, sa ei tee seda. Sa oled jäärapäine, Marc, küll ma juba tean sind. Kargad kohe paki kallale, kui ma selja olen pööranud ...”

Marc ei hakanud seda eitama. Émilie viipas graatsiliselt käega.

Jälle see kuradi sõrmus.

„Mariam!”

Baari perenaine just nagu luuranuks nende tegemisi ja žeste – ta pööras sammupealt ringi ning oli hetkega Marci ja Émilie laua ääres.

„Mariam, ma usaldan sulle ühe ülesande. Jätan sulle selle paki. Sa pead selle Marcile andma tunni aja pärast, aga mitte varem! Isegi kui ta sind anub, sulle raha pakub või sind šantažeerib ... Ja ühtlasi meenus mulle, et sa pead ta ilmtingimata tunni aja pärast loengusse saatma, auditooriumisse B318!”

Korraga oligi pakike Mariami käes.

Tal polnud valikut. Émilie tõusis hüppega püsti, surus tuareegi risti koos karbiga oma kotti ja poetas Marcile sündsa suudluse. Pooleldi põsele, pooleldi huulile. Kahemõtteliselt, just nagu selleks, et Mariami lollitada ...

Émilie lükkas Lenini klaasukse lahti ja lipsas väljakule nagu fantoom, kadudes üliõpilaste summa.

Uks langes taas kinni.

Mariam surus pakikese oma peopessa. Muidugi võttis ta Émilie palvet kuulda, aga talle ei meeldinud see mäng. Mariamil oli kogemusi armastajatega, kes teineteist maha jätavad. Naised on neil hetkedel hämmastavalt sihikindlad ja leidlikud.

Émilie oli just selline naine.

Kogu see näitemäng lõhnas valetamise järele. Émilie põgenes kõigest väest ja see kingitus, mida ta nüüd käes hoidis, oli viitsütikuga pomm. Marc polnuks sugugi tohtinud tal sel kombel minna lasta. See tubli noormees oli liiga naiivne, liiga usaldav ... Mariam ei suutnud ikka otsustada, kas tüdruk, kes noormehe juurest põgenes, oli tema õde, abikaasa, armuke või sõber – ta ei suutnud kindlaks teha, mis täpselt neid kahte ühendab, aga ta oli kindel, et Émiliel oli peas vaid üksainus eesmärk.

Teha sellele suhtele lõpp.