Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 19

Niisiis ... Just siis sai Mont Terrible’i mõistatus alguse. Ehk meenub teile nüüd mõni mälestusekatke? Ometi näis kõik minevat tavapärast rada pidi ... Orvuks jäänud imik, kelle noor tuletõrjuja oli leidnud, võeti Belfort-Montbéliardi haigla lasteosakonda, kus tema eest kandis hoolt terve arstide armee.

Olen järgnenud sündmused äärmise täpsusega rekonstrueerinud, aga ma säästan teid tunnistajate ütluste mitmetunnistest salvestistest. Piisab kokkuvõttest, mis minu arvates on piisavalt sisutihe.

Léonce de Carville kuulis mõlemat uudist – lennuõnnetusest ja imekombel pääsenud imikust – kell kuus hommikul raadio lühiuudistest. Léonce de Carville tõusis alati väga vara. Ta tühistas ühe telefonikõnega kogu oma päevakava, kus ometi oli iga minut arvel, ning sõitis kohe eralennukiga Montbéliardi. Tollal viiekümne viie aastane Léonce de Carville oli üks Prantsusmaa sajast kõige tuntumast töösturist. Saanud insenerihariduse, oli ta igas maailmajaos torujuhtmeid paigaldades terve varanduse kokku ajanud. Carville’i ettevõte tegi allhanketöid kõige suuremate hargmaiste nafta- ja gaasikompaniidega. Nafta- ja gaasijuhtmetega ei saavutanud Carville’id edu mitte niivõrd tänu tehnoloogilisele innovatsioonile, kuivõrd tänu võimekusele paigaldada torusid planeedi kõige ohtlikumatesse ja keerulisematesse kohtadesse: vee alla, mägede alla, seismilistesse piirkondadesse ... Ettevõte sai tõelise hoo sisse 1960ndatel, kui firmas leiutati revolutsiooniline tehnoloogia, mille abil stabiliseerida naftajuhtmeid igikeltsas, pinnases, mis pea kogu aasta vältel on läbi külmunud ... ja ühtaegu seeläbi, et firma hakkas seda tehnoloogiat keset külma sõda eksportima nii Siberisse kui ka Alaskale.

Léonce de Carville säilitas Belfort-Montbéliardi haigla valges labürindis väärika ilme, mis avaldas kõigile sagivatele ja ajakirjanikest jälitatud haiglatöötajatele muljet.

„Tulge minu järel,” sõnas üks kiirustav medõde.

„Kus ta on?”

„Väikelaste osakonnas. Ärge muretsege. Temaga on kõik hästi ...”

„Kes tema seisundit jälgib?”

Medõde kõhkles pisut üllatunult ning kogeles siis vastuseks:

„Doktor ... Doktor Morange. Tema oli täna öösel valves.”

Léonce de Carville’i pilk muutus karmilt uurivaks ning tal polnud tarvis sõnakestki lausuda, et õde talle täpsemat infot annaks:

„Teil on vedanud, härra de Carville. Ta on meie üks kõige mainekamaid spetsialiste. Ta on praegu veel siin. Saate temalt endalt kõike küsida.”

Léonce de Carville manas näole kerge irve, mis võis olla märk ühtaegu nii rahulolust kui ka valvelolekust. Ta sammus otsustavalt ja kõhklemata edasi. Ülerahvastatud koridorides tehti talle eespool tee püüdlikult vabaks.

*

Sel öösel oli tööstur Mont Terrible’i tragöödias kaotanud oma ainsa poja ja minia. Tema ise oli taibuka töösturina kaks aastat varem viinud oma poja niikaugele, et too võttis üle Carville’i ettevõtte filiaali Türgis. Oli avalik saladus, et noor Alexandre de Carville pidi isa järel suurfirmat juhtima asuma. Juhikoha üleandmine pidi toimuma rahulikus tempos. Alexandre de Carville harjutas kätt Türgis väga edukalt: lisaks korralikule haridusele polütehnilisest ülikoolist pani ta seal maksma ka oma Sciences-Po ülikoolidiplomi. Vastavalt riigikorra muutumisele tuli tal vaheldumisi asju ajada sõjaväelise Türgi ja demokraatliku Türgiga ... Lõppeesmärk oli kogu Carville’i ettevõtte tähtsaim proovikivi – sõlmida järgnevateks aastakümneteks määrava tähtsusega leping: Alexandre de Carville oli kogu perega Türgisse elama suundunud, et pidada otseläbirääkimisi Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhtme üle, millest pidi saama maailma pikkuselt teine naftajuhe, ligi 2000 kilomeetri pikkune, Kaspia merest Vahemereni, kogupikkusest rohkem kui 1000 kilomeetrit Türgis kuni väikese Ceyhani sadamani riigi kagurannikul Vahemere ääres, peaaegu Süüria piiril, kus Alexandre de Carville oli endale rajanud suvekodu. Läbirääkimised olid pikad – juba kaks aastat polnud edasiminekut olnud. Alexandre de Carville elas suurema osa aastast Türgis koos oma naise Véronique’i ja nende tollal kuueaastase tütre Malvinaga, kes viimased kaks eluaastat oli elanud sealsamas Türgis. Véronique polnud rasedaks jäämisest saati Prantsusmaale naasnud: hapra tervise tõttu oli rasedus keeruline, tal soovitati mitte reisida ja lennukiga sõitmine oli talle sootuks keelatud ... Sünnitus aga kulges Istanbuli suurimas erasünnitushaiglas Bakırköys väga edukalt ning nooruke Malvina sai pühendunult oma väikese õe Lyse-Rose’i sülle võtta ... Prantsusmaale jäänud Léonce de Carville ja ta naine Mathilde said postiga kauni sünniteate ja mõnevõrra häguse pildi oma pojatütrest. Kiiret polnud kuhugi. Pereliikmed plaanisid taas kohtuda 1980. aasta jõulude ajal. Malvina de Carville lendas Prantsusmaale jõuluvaheaja alguses nagu igal aastal, nädal aega enne vanemaid. Ülejäänud perekond – Alexandre, Véronique ja väike Lyse-Rose – pidid järele sõitma mõni päev hiljem Istanbuli–Pariisi õhtuse lennuga 23. detsembriks ... Carville’id olid peo juba plaani võtnud: see pidi toimuma perekonna hiiglaslikus residentsis Coupvrays Marne’i jõe kaldal. Väike armas ja vastupandamatu tumedate juustega kuueaastane kelmikas tüdrukutirts Malvina, kes kindrali kombel käsutas tervet majateenijate armeed nii Türgis kui ka Prantsusmaal, oli lasknud roosade ja valgete tuttidega kaunistada kogu tee vestibüülist kuni Lyse-Rose’i magamistoani, muu hulgas ka suure kirsipuidust trepi.

Malvina de Carville ...

Lubage mul paaril real kalduda kõrvale Léonce de Carville’i pikast kõndimisest Montbéliardi haiglas, et teile Malvinat tutvustada. See on väga oluline. Hiljem mõistate, mispärast.

Niisiis, Malvina de Carville.

Ma arvan, et ma ei ole talle kunagi meeldinud ... Ja see on vähim, mida ma tema kohta saan öelda. Kummalisel kombel on see tunne vastastikune. Asjata olen ma püüdnud end veenda, et tema ei ole oma hullumeelsuses sugugi ise süüdi, et kui polnuks kogu seda tragöödiat, saanuks temast kindlasti särav ja ihaldusväärne naine, suurilmadaam, kes on sündinud kuulsast suguvõsast ja hiljem abiellunud väärilise peiuga ... Ometi on see plika aastate jooksul oma üha tugevamate kinnisideedega minus põrgulikku hirmu tekitanud. Vastupidiselt oma vanaemale ei ole Malvina mind kunagi usaldanud, ta pidi tunnetama, et ma pean teda omamoodi koletiseks. Just nimelt koletiseks! Armsast kuueaastasest tüdrukukesest ongi aastate jooksul saanud koletis. Inetu, kibestunud ja ohjeldamatu olend ... Ent mingem looga edasi. Siinkohal pole veel õige koht, et sellest rääkida. Võib paraku juhtuda, et see märkmeraamat satub tolle fuuria kätte ja kes teab, mis reaktsiooni nende ridade lugemine temas esile võib kutsuda!

Naaskem pigem sündmuse juurde, mis Malvina hulluks ajas. Ime juurde. Õieti küll selle juurde, mis pealtnäha tundus olevat ime.

Léonce de Carville säilitas Belfort-Montbéliardi haiglas reserveeritud oleku ja seekord ei arvanud keegi, et tegu on tundekülmusega, vaid pigem häbelikkusega. Ta jäi stoiliseks ka siis, kui talle lapselast esimest korda näidati – klaasi tagant, mis summutas lapse nuttu.

„See ongi tema,” lausus õde. „Esimene häll teie ees.”

„Tänan.”

Mehe toon oli kaine, rahulik ja vaoshoitud. Õde astus kolm sammu eemale. Ta oli teada saanud, et Lyse-Rose on ainus, kes Léonce de Carville’ile veel alles on jäänud ...

Tol hetkel pidi hiilgava suurtöösturi usk vankuma lööma. Või vähemasti murenema. Léonce polnud mõistagi samavõrd tulihingeline katoliiklane kui ta naine Mathilde. Mees oli usklik vaid usutunnistuselt ja seltskondlikus plaanis, et ratsionaalne teadlasevaimsus naise perekonnas ja Coupvray mõjukates kirikuringkondades liiga palju segadust ei põhjustaks. Sellistel hetkedel aga pidi isegi kõige ratsionaalsemal inimesel olema keeruline mitte mõelda teispoolsusele. Et mitte lasta end laastada vastakail tunnetel: ühelt poolt viha kurja Jumala vastu, kes võtab teilt teie ainsa poja, ja teiselt poolt tänulikkus ja andestus väiklase Jumala vastu, kes süümepiinade tõttu ja võib-olla oma teo hüvitamise nimel on nõus päästma teie lapselapse. Ainult lapselapse ...

Lyse-Rose nuttis hääletult oma klaaspuuris.

„See on ime,” sõnas ta selja taga doktor Morange, valges kitlis arst, näol preestrinaeratus.

Samamoodi naeratas ta ka siis, kui mina temaga kohtusin ja kui ta mulle aastaid hiljem kõigest rääkis.

„Tema seisund on äärmiselt hea. Tal ei ole mitte mingisuguseid tüsistusi. Me hoiame teda siin mõnda aega lihtsalt igaks juhuks jälgimise all, aga ta on suurepäraselt toibunud. Uskuge mind, see on ime.”

„Aitäh Sulle seal kõrgel,” pidi Léonce de Carville kindlasti mõtlema.

Selsamal hetkel tuli üks medõde vahetust juhtinud valvearsti jutule. Talle olla telefonikõne. Jah, asi olla väga pakiline. Pakiline ja väga kummaline. Doktor Morange jättis Léonce de Carville’i klaaspuuri juurde, kus tema lapselaps parajasti siputas.

Üksi olles saab ta lõpuks ometi pisarakese poetada, arvas endamisi arst, kes nagu kõik teisedki armastas ilusa lõpuga tragöödiaid, või vähemasti selliseid, mis lõppevad paremini kui algavad. Endiselt liigutatuna võttis ta medõe käest telefonitoru.

Hääl telefonis näis tulevat maailma teisest otsast, selles oli ühtaegu tõsidust ja ka tõtakust.

„Tervist, härra doktor, mina olen lennukis olnud beebi vanaisa. Teate ju küll seda katastroofi, mis täna öösel Juura mägedes toimus. Sekretär juhatas mind teile helistama ... Kuidas tal läheb?”

„Tal läheb hästi ... Olge mureta, praegu läheb kõik paremuse suunas. Ma arvan, et paari päeva pärast saab ta meie juurest välja. Muuseas tema isapoolne vanaisa on juba kohal. Võib-olla soovite temaga rääkida ...”

Telefonist kostis hetk vaikust. Arst tundis juba siis, et miski on valesti.

„Härra doktor ... Mul on väga kahju, aga te ilmselt eksite ... Mina ise olengi imiku isapoolne vanaisa. Ja mu pojatütrel ei ole emapoolset vanaisa, mu minia oli vaeslaps.”

Doktor Morange’i sõrmed hakkasid närviliselt sügelema. Arst kujutas oma pulbitseva ajuga välkkiirelt ette võimalikke selgitusi. Oli see halb nali? Infonäljas ajakirjaniku kavalus? Tal oli rohkem detaile vaja.

„Te räägite ikka täna öösel toimunud Istanbuli–Pariisi lennu katastroofist? Imekombel pääsenud tüdrukust? Väikesest Lyse-Rose’ist?”

„Ei, härra doktor ...”

Arst kuulis vestluspartneri häälest, kuidas too ohkas väga sügavalt, leevendustundega.

„Ei, härra doktor,” jätkas rahunenud hääl, „kusagil on arusaamatus. Ellujäänud imiku nimi ei ole Lyse-Rose ... Tema nimi on Émilie.”

Arsti otsmikul pärlendasid higipiisad. Seda ei juhtunud temaga kunagi, isegi mitte operatsioonisaalis.

„Mul on kahju, härra, aga see pole võimalik. Lapse vanaisa, härra de Carville, on praegu siinsamas haiglas. Ta vaatab last, ta tunnistas, et see on tema laps, ja kinnitab, et tolle eesnimi on Lyse-Rose.”

Telefoniliini mõlemas otsas kestis piinlik vaikus.

„Kas ... te elate Montbéliardist kaugel?” tegi arst uue katse.

„Dieppe’is ... Haute-Normandie’s.”

„Või nii ... Ma ... Ma arvan, et kõige parem oleks ... härra ...?”

Arst võitis seeläbi kohmakalt aega.

„Vitral. Pierre Vitral.”

„Hea küll, härra Vitral, ma arvan, et kõige õigem oleks teil helistada Montbéliardi komissariaati. Ma arvan, et nad kontrollivad praegu reisijate isikuid. Ma ei oska teile rohkem midagi öelda. Küllap on neil rohkem infot jagada. Nemad saavad teile kõige kohta vastuse anda.”

Korraga tundis arst iseenese peale tuska, et mängib sel kombel ametnikku, kes saadab meeleheitel mehe teise klienditeenindaja juurde. Tal oli mõistagi tunne, et niipea kui kõne on lõpetatud, variseb mees telefoni teises otsas kokku, just nagu oleks ta lapselaps teist korda tapetud. Ometi rahunes ta kiiresti. Temal ei olnud sellega lõppude lõpuks midagi pistmist. Lugu oli naeruväärne. Mees kindlasti eksis.

Vitral ja Morange lõpetasid kõne.

Arstil tekkis küsimus, kas ta peaks sellest kummalisest telefonikõnest Léonce de Carville’iga rääkima.

Pierre Vitral asetas aegamisi telefonitoru hargile. Tema naine Nicole seisis murelikult ta kõrval:

„Noh, kas Émiliega on kõik korras? Mis nad ütlesid?”

Abikaasa vaatas teda õrnusest tulvil pilguga, kuidas vähegi oskas. Ta hakkas rääkima vaikselt, just nagu olnuks tema asjas süüdi:

„Nad ütlesid, et ellujäänud beebi nimi on Lyse-Rose, mitte Émilie ...”

Nicole ja Pierre Vitral ei vahetanud tükk aega sõnagi. Elu ei olnud neist kumbagi hellitanud. Kaks ebaõnne on vahetevahel võrrandina lõpuks positiivne, just nagu kahe miinusmärgi korral. Kahekesi olid nad vastu pannud rahapuudusele, saatuse löökidele, haigustele, argielule. Ilma et nad oleks iialgi kaevelnud. Alati on sama lugu: ilma vastuhakkamiseta ei saavutata midagi ... Kuna Vitralid polnud iialgi elu vastu protesteerinud, siis ei kõhelnud ka elu neile ülemäärast ebaõnne jagamast. Pierre ja Nicole Vitral olid oma tervise ära rikkunud, Pierre selja ja Nicole kopsud: nad olid rohkem kui kahekümne aasta jooksul oma oranžpunasest spetsiaalselt kohandatud Citroën Hst müünud friikartuleid, vorste ja muid grillimissaadusi. Dieppe’i rannas ja kõigis põhjaranniku randades, sõltuvalt sellest, kus parasjagu mõni sündmus või festival toimus, milline ilm parasjagu oli ... ja ilm oli harva ilus. Et elule ninanipsu teha, olid nad pühendanud aega, et teha kaks last, ja ühe neist, Nicolas’, oli elu neilt tagasi võtnud, kui too ühel vihmasel õhtul Criel-sur-Meris mopeediga sõitis.