Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 11

Aeg oli käes.

Grand-Duc asetas L’Est Républicaini täpselt enda ette, tõmbas tooli lauale lähemale ja haaras revolvri käepideme tugevasti oma niiskesse pihku.

Ta käsi tõusis aeglaselt.

Tunne, kuidas külm püstolitoru ta meelekohta puudutab, pani ta tahtmatult värisema. Kuid ta oli valmis. Alkoholist oli abi.

Ta üritas mitte millelegi mõelda, mitte mõelda kuulile, mis oli paari sentimeetri kaugusel ta ajust ning pidi peagi ta kolju läbistama ...

Ta ei mõelnud enam millelegi, keskendus tühjusele.

Ta nimetissõrm vajus päästikule. Nüüd piisas tal vaid vajutada, ja kõik saaks läbi.

Kas silmad tuleks kinni panna või pärani jätta?

Mehe otsmikult veeres higipiisk ja langes ajalehele.

Silmad jäägu lahti ja tulgu lõpp.

Ta keha kummardus ettepoole, pilk naelutatud ajalehele kakskümmend sentimeetrit temast eespool. Ta vaatas veel viimast korda fotot söestunud lennukikerest, ja päästjast Montbéliardi haigla ees, kes hoidis õrnalt kätel väikest liiga sinakat keha. Imekombel pääsenud beebit.

Grand-Duci nimetissõrm surus pisut tugevamini päästikule.