Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 8

Grand-Duc sättis pastaka tema ees seisvasse topsi ning võttis kirjutuslaua paremast äärest kollase Post-it’i märkmepaberi ja kleepis selle vihiku kaanele. Mehe käsi liikus taas pliiatsitopsi poole. Ta sõrmed haarasid markeri ja ta kirjutas paberitükile laia joonega sõna Lyliele. Ta lükkas vihiku laua servale ja tõusis püsti.

Grand-Duci pilk jäi natukeseks püsima kirjutuslaua sätendavale vasktahvlile. Ta luges irooniaga: „Eradetektiiv Crédule Grand-Duc”. Mehe näole ilmus trööstitu naeratus. Kõik kutsusid teda juba ammu nimega Grand-Duc, naeruväärset eesnime ei kasutanud enam keegi.^[1.] Mitte keegi, välja arvatud ehk Émilie ja Marc Vitral. Ja nemadki olid seda nime kasutanud varem, kui nad olid nooremad. Sellest oli juba terve igavik möödas.

Grand-Duc kõndis köögi poole. Ta heitis viimase pilgu hallile roostevabast terasest kraanikausile, valgetele kaheksanurksetele keraamilistele plaatidele, heledast puidust seinakappidele, mille uksed olid suletud. Kõik oli siin täiuslikult omal kohal, läikima löödud; vähimgi jälg möödunud elust oli hoolikalt ära pühitud, just nagu rendimajas, mis tuleb omanikule üle anda. Grand-Duc oli lõpuni välja ülimalt hoolikas, kuni viimse hingetõmbeni. Ta teadis seda. See selgitas paljutki. Tegelikult isegi kõike.

Ta pööras ringi ning sammus kamina poole, kuni tundis, et kuumus hakkab peaaegu ta käsi noolima. Ta kummardus ja viskas tulekoldesse kaks arhiivikarpi. Ning astus siis paar sammu tagasi, et lendlevaid sädemeid vältida.

Tupik ...

Ta oli kulutanud tuhandeid tunde, et uurida lõpuni vähimgi detail selle loo juures ... Kõik niidiotsad, märkmed, uurimismaterjalid lendasid nüüd suitsuna minema. Juurdluse jäljed kadusid kõigest paari tunniga.

Kaheksateist aastat juurdlust, et mitte kuhugi välja jõuda.

Oli alles iroonia ...

Kogu ta elu taandus sellele autodafeele, mille ainsaks tunnistajaks oli ta ise.