Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 16

Marc silmitses leti taga seisvat Mariami. Pakikese, mille Émilie tema hoolde oli usaldanud, oli baaripidaja kahe tellimuse võtmise vahel libistanud kassasahtlisse ning heitnud samal ajal noormehele ühemõttelise pilgu. Temalt polnud midagi loota enne Émilie määratud kellaaega. Naiste omavaheline solidaarsus. Kuna Marcil enam midagi muud üle ei jäänud, langes ta pilk Crédule Grand-Duci rohelisele kaustikule. Émilie teadis, mida teeb. Tund aega ootamist, tund aega enne esimest loengut, enne unist praktikumi Euroopa riigiõigusest noore õppejõu juhendamisel, kes peaaegu pool aega kulutas sellele, et vastas telefonikõnedele. Émilie oli talle lõksu seadnud. Oli ta nurka surunud. Tund aega tuli surnuks lüüa.

Lenin oli nüüd puupüsti täis. Keegi suurt kasvu tüüp küsis Marcilt, kas ta tohib laua teisest äärest tooli laenata, ja Marc nõustus hajameelselt. Punaste ja valgete kirjadega Martini seinakell näitas 9.03. Marcil polnud valikut, aga sellegipoolest ta kõhkles, kas ikka peaks kaustiku avama. Aegamisi libises ta käsi kaustiku läikivale kartongkaanele. Ta ootas pisut ja tõstis uuesti pilgu. Martini kella musta värvi osutid näisid olevat teibiga kinni kleebitud.

Kell oli 9.04.

Marc ohkas.

Ta polnud ikka veel oma kohvi joonud ega kavatsenud seda nüüdki teha – ta polnud tegelikult kunagi kohvi armastanud. Üks vana õppejõud seisis väikese õlleklaasi taga leti ääres, luges kummargil ajalehte Le Parisien ja luuras Marci istekohta. Tal oli täiesti õigus, Marc tahtnuks tol hetkel vaid püsti tõusta, põgeneda ja joosta Émiliele järele, tahtnuks selle kaustiku prügikasti visata.

Marc vaatas aknast välja, otsekui püüdes üha tihedamast rahvamassist leida Émilie tuttavat siluetti, otsekui jääks see tormav rahvahulk seepeale paigale ja lahkneks kaheks, tekitades Marci ja Émilie vahele inimkoridori. Marci pilk muutus häguseks. Tema südame rütm kiirenes ja ta tundis kurgus pitsitust. Ta tundis neid esimesi sümptomeid hästi: tahhükardia, raskenenud hingamine ... Marc pööras hoolikalt pilgu ülikooliesiselt platsilt kõrvale.

Otsekohe muutus ta hingamine kergemaks.

Ta sõrmed langesid uuesti kahvaturohelisele kaustikule.

Émilie pidi ka seekord võitjaks jääma – nagu alati. Ka Marc pidi tüdruku minevikuga tõtt vaatama.

Marc hingas sügavalt ja avas kaustiku. Grand-Duci käekiri oli väike ja tihe, väga korrapärane, pisut närviline. Väga hästi loetav.

Marc naaldus ettepoole. Ta sukeldus tähtede, sõnade, ridade sinistesse lainetesse, nagu sukeldutakse hinge kinni pidades kahtluste ookeani.