Читать книгу Leidlaps lumetormist - Michel Bussi - Страница 17

Kõik algas katastroofiga. Ma arvan, et mitte keegi – või peaaegu mitte keegi – ei teadnud enne 1980. aasta 23. detsembrit, mis koht on Mont Terrible. Mina igatahes ei teadnud. Mont Terrible on väike mägi Juura mäestikus Šveitsi ja Prantsusmaa piiril, Doubs’ jõe käänaku rüpes. Mägi on lehmade päralt ja see on kõigist paigust kaugel: Prantsusmaa poolel Montbéliardist, Šveitsi poolel Porrentruyst. Kuigi kõrge see mägi ei ole, täpselt 804 meetrit, aga sinna ei ole alati lihtne ligi pääseda, iseäranis talvel, kui maad katab lumi. Mont Terrible’it teavad peamiselt mõned ajaloolased seetõttu, et see oli revolutsiooni ajal Prantsuse-Šveitsi departemang. Hilisemal ajal vajus see kõigi jaoks unustusse, välja arvatud ehk sajakonna kohaliku elaniku jaoks, ja Mont Terrible’it kutsutakse nüüd pigem nimega Mont Terri ... Ent kui Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 ööl vastu 23. detsembrit vastu mäe edelakülge põrkas, eelistasid ajakirjanikud mõistagi Mont Terri asemel kasutada nime Mont Terrible^[1.]. Neid võib mõista: „Mont Terrible’i tragöödia” kõlas suure pealkirjana igatahes paremini kui „Mont Terri tragöödia”!

Seda ehk mäletatakse veel. Aga võib-olla ka mitte. Õnnetusi juhtub sageli ja need sarnanevad üksteisega. Mõni kuu varem oli üks Boeing 747 Kanaari saartel Tenerife lähistel alla kukkunud. 146 hukkunut. Mont Terrible’i lennuõnnetusele järgnenud aastal, 1. detsembril 1981, kukkus Mont San-Pietrol alla Ljubljana–Ajaccio marsruudil lennanud DC 9 ... See oli Korsika ajaloos ainus lennuõnnetus. Nüüdseks on San-Pietro õnnetus kõigil meelest läinud. Välja arvatud korsiklastel, ja nendegi seas on mäletajaid vähe. Praegu on kõigil meeles Mont Saint-Odile’i lennuõnnetus, kuniks selle asemele tuleb mõni järjekordne õnnetus.

Tol ajal, 1981. aastal, räägiti katastroofide jadast!

See oli täielik jama! Vaadake statistikat! Uskuge mind, ma sirvisin tundide viisi lennuõnnetustest rääkivaid veebilehti, teiste seas lehekülge 1001crash.com. Vaadake ise ja te märkate, kui detailne info seal on: toodud on hukkunute arv ja suur hulk andmeid allakukkumisele vahetult eelnenud hetkede kohta. Võib näida uskumatu, aga sellel veebilehel on loetletud viimase neljakümne aasta kohta rohkem kui 1500 lennuõnnetust enam kui 25 000 ohvriga ... Kui teha väike arvutus, tähendab see ligi 40 õnnetust aastas, peaaegu üks õnnetus nädalas üle maailma, ja mitte ainult Hiinas või kaugel Siberis ...

Nüüd saate aru, miks üks 1980. aasta õnnetus, Mont Terrible’i tragöödia, on kõigi silmis unustusse vajunud! 168 hukkunut ... Kübeke loendamatult suures hulgas.

Ka minul oli Mont Terrible’i katastroofist omal ajal ükskõik. Tol hommikul jäi info sellest õnnetusest mulle vaevu kõrvu. Olin varitsuses Hendaye lähistel ühe kasiino rahade kõrvalekantimise asjus, taustaks baski terrorism ... Põnev teema. Tegelesin tollal võrdlemisi ohtlike juhtumitega, see oli minu valdkond. Olin peaaegu viis aastat varem asunud iseseisvalt tegutsema eradetektiivina, pärast ligi kakskümmend aastat kestnud palgasõduri ametit kõikjal maailmas. Olin lähenemas 50. eluaastale. Pidin toime tulema kulunud puusaga ja selgrooga, mis oli kõver nagu spiraal; igal varitsusele kulunud nädalal võtsin kaalus pea kilo juurde, mille kaotamiseks kulus parimal juhul kuu aega ... Ühesõnaga eradetektiivi amet sobis mulle, isegi kui pidin tegelema mõnevõrra suvaliste juhtumitega.

Kuulsin uudist õnnetusest ilmselt hommikul raadiost nagu kõik teisedki, kui olin Hendaye kasiino ees parklas varitsusel, ega pööranud sellele erilist tähelepanu, teadmata, et mõni kuu hiljem pidi sellest õnnetusest saama mu elu ainus mõte. Milline iroonia! Kui ma vaid oleksin teadnud ...

Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 kukkus Mont Terrible’i kohal alla 23. detsembril keset ööd, täpsemalt kell 00.37. Keegi ei tea, mis täpselt tol õhtul juhtus. Talv oli kuni selle ajani olnud pigem leebe, kuid tookord oli hommikust saati järjest lund sadanud. Öösel läks torm veel tugevamaks. Mont Terrible on nagu omamoodi astang Šveitsi Juura ja Prantsuse Juura vahel. Piloot ilmselt lihtsalt ei märganud seda astangut. Nii tollal räägiti, nii lihtlabane see oligi, kõik pandi vaese piloodi õlule, kes põles koos teistega lennuki vraki sisse. Aga must kast, küsite teie? Sellest ei leitud midagi peale fakti, et lennuk lendas liiga madalalt ja piloot kaotas lõpuks lennuki üle kontrolli ... Ohvrite ühing ja piloodi perekond püüdsid rohkem teada saada, aga edutult. Ühesõnaga süüdistati pilooti, lund, tormi, mäge, saatust, Murphy seadust katastroofide üksteisele järgnevuse kohta, ebaõnne ... Mõistagi toimus kohtuprotsess. Ohvrite perekonnad tahtsid õnnetust mõista. Aga see ei äratanud mingit huvi. See protsess üldsust ei huvitanud.

Lennuk kukkus alla kell 00.37. Kellaaja määrasid hiljem kindlaks eksperdid, sest ühtegi vahetut tunnistajat peale reisijate ei olnud, nendest aga ei leitud mingeid jälgi, isegi mitte purunenud käekella, mis oleks õnnetuse kellaaega näidanud. Enne jõule astusid looduskaitsjad välja iga sealse väikese Juura mäestiku kuusepuu eest. Paari sekundiga kiskus Airbus maast välja rohkem puid kui terve sajandijagu jõulupühi. Puud, mida maast välja ei kistud, põlesid lumele vaatamata. Lennuk raadas metsa sisse mitmesaja meetri pikkuse kiirteelõigu, enne kui ta lõpuks kurnatult paigale jäi. Mõni sekund hiljem lennuk plahvatas ja põles seejärel terve öö otsa.

Päästjad jõudsid leegitseva lennukikereni alles rohkem kui tund aega hiljem. Katastroofi märgati suure viivitusega. Viie kilomeetri raadiuses polnud hingelistki. Orus elavatele inimestele andis hädaolukorrast märku põleng. Seejärel viibis päästeoperatsioon lume tõttu, helikopterid ei saanud õhku tõusta ja esimesed tuletõrjujad jõudsid lõõmavale lagendikule jalgsi, rühkides vaevaliselt mööda tulist metsakoridori. Varahommikul torm vaibus ja Mont Terrible’ist sai mõneks tunniks kogu maailma tähelepanu keskpunkt. Toimus isegi kohtuprotsess või vähemalt juurdlus – kui ma õigesti mäletan –, et püüda välja selgitada, miks päästetöödega nii hilja alustati, ent ka see ei huvitanud eriti kedagi. Ka see kohtuprotsess ei olnud selline, mis üldsuses huvi äratanuks.

Päästjad kindlasti mõtlesid, et milleks kiirustada – nagunii ei ole seal ühtegi ellujäänut. Seda tõdesid nad ka purunenud ja lõõmava plekihunniku ees seistes. Kuid tuletõrjujad on kohusetundlikud, isegi kell pool kaks öösel, isegi keset Juura mäestikku, isegi lumetormis. Seetõttu nad siiski otsisid, teadmata, mida täpselt; kindlasti selleks, et mitte tõdeda, et nad on ilmaasjata kohale tulnud, et nad pole tulnud lihtsalt mõneks minutiks end soojendama meeletu suure lõkke äärde, mis oli sellel mäeküljel kõik alla neelanud, tule äärde, mis lume abiga oli tuhastanud ja aurustanud 168 kabuhirmus reisija kehad.

Niisiis nad otsisid, silmad suitsust ja meeleheitest kipitamas. Leidjaks osutus Thierry Mouchot, väga noor tuletõrjuja Sochaux’ komandost. Nii täpne info nüüd, aastaid hiljem, üllatab teid kindlasti, aga uskuge mind, kõik on tõsi. Ma olen temaga hiljem tundide viisi nelja silma all vestelnud, et ta lõputult pikalt kirjeldaks neid mõnda paanikas läbielatud sekundit, et ta lõputult kordaks igat üksikasja kuni absurdini välja. Tol ööl polnud ta kohe taibanud. Esiotsa arvas ta, et on leidnud laiba, imiku laiba. Aga ometi oli see Airbusi ainus inimkeha, mis koos kõigi ülejäänutega polnud leekides ära põlenud. Tegu oli peaaegu vastsündinuga, kes oli kindlasti vähem kui kolm kuud vana. Kokkupõrke ajal oli Airbusi kere vasakpoolne esiuks löögi tagajärjel osaliselt deformeerunud ja laps oli sealt välja paiskunud. Selle info rekonstrueerisid eksperdid hiljem, eeluurimise ajal, püüdes kindlaks teha, millisel istekohal imik koos oma vanematega lennukis viibis. Ärge muretsege, ma tulen selle juurde hiljem tagasi. Olge kannatlikud.

Noor tuletõrjuja Mouchot oli veendunud, et on leidnud elutu keha: imik oli rohkem kui tund aega olnud lume all ... Ent ometi märkas ta kummardudes, et lapse ihu, tema nägu, käed ja sõrmed on vaid vaevu sinakad. Keha lebas lõõmavast tulekoldest umbes kolmekümne meetri kaugusel. Teda ümbritses põleva lennukikere kaitsev soojus. Sochaux’ noor tuletõrjuja tegi suust-suhu hingamist ja südamemassaaži täpselt nii, nagu talle oli õpetatud, ülimalt ettevaatlikult. Ta poleks iial osanud arvata, et ta võiks kunagi vastsündinu päästa, liiatigi veel sellistes tingimustes ...

Imik hingas veel, nõrgalt. Paar minutit hiljem hoolitsesid kiirabitöötajad juba kõige ülejäänu eest. Hiljem kinnitasid ka arstid, et lagendikul leegitsev tulekahju ja sulavast lennukikerest hoovav kuumus oli asjaolu, mis vastsündinu päästis. Tegu oli väikese sinisilmse tüdrukuga – tema silmad olid nii noore ea kohta väga sinised, ja heleda nahavärvi järgi arvates oli tõenäoliselt tegu prantslasega. Ta oli paiskunud piisavalt kaugele, et mitte elusalt tules põleda, kuid et leegid teda külmas öös siiski kaitseksid. Kohutava irooniana oli tema elu päästnud ohvrituli, kus põlesid reisijad, tema vanemad. Nii väitsid ime selgitamiseks arstid.

Sest tegu oli tõepoolest imega!

Enamik üleriigilise levikuga ajalehti trükkisid hilja öösel katastroofile pühendatud eriväljaande, kuid päästetööde tulemust ei saanud nad oodata. Vaid üks päevaleht, L’Est Républicain, võttis riski kauem oodata, viivitada trükipresside töölepanekuga, lastes kõigil oma töötajatel tähelepanelikult valvata ja seades sisse erakorralise teavitussüsteemi. Peatoimetajal oli ilmselt vaistu. L’Est Républicainil oli igas Juura nurgakeses terve armee vabakutselisi kaastöötajaid, kes nüüd sireenide kannul püsisid ja haiglate ees ootasid ... Uudis imest laekus umbes kell kaks öösel. L’Est Républicain sai 1980. aasta 23. detsembri väljaandesse lisada pealkirja „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk”. See väljend jäi püsima. Ajakirjanikud läksid oma suursaavutusega isegi nii kaugele, et avaldasid lagendikul söestunud lennukikere pildi kõrval ka värvifoto vastsündinust Belfort-Montbéliardi haiglas tuletõrjuja süles; fotol oli lapse näo, ihuliikmete ja silmade sinist tooni pisut kunstlikult tugevdatud. Fotole oli lisatud selgemõtteline kommentaar: „Istanbulist Pariisi lennanud Airbus 5403 traagiline õnnetus Mont Terrible’i nõlvadel Prantsusmaa ja Šveitsi piiril ööl vastu 23. detsembrit 1980. Pardal viibinud 169 reisijast ja meeskonnaliikmest 168 hukkusid silmapilkselt või põlesid leekides. Ainsana pääses imekombel kolme kuu vanune imik, kes kokkupõrke hetkel välja paiskus, enne kui lennuki kere põlema süttis.”

Prantsusmaa ärkas selle tragöödia uudisest kuuldes. Lumest leitud vaeslaps tekitas kõigis kodudes nuttu. Hommiku jooksul kordasid L’Est Républicaini pommuudist kõigi raadio- ja telejaamade ajaleheülevaated. Ehk tuleb teile nüüd meelde? Kuumade pisarate puhanguga vallandus üleriigiline talvine lein.

Vaid üks detail oli puudu. Ajaleht L’Est Républicain oli suutnud avaldada foto imekombel pääsenud tüdrukust, aga mitte tema nime ... Kell kaks öösel oli olukord keeruline – tuli ühendust võtta Air France’iga Istanbulis. Nii pidi mõtlema ajalehe peatoimetaja. Lõppude lõpuks polnudki imekombel pääsenud tüdruku nimi ju nii oluline. Kindlasti lisanuks vaeslapse eesnime trükkimine foto all ajalehe esiküljel emotsionaalset jõudu, aga ka „Mont Terrible’i imekombel pääsenud tüdruk” polnud halb tulemus. See jättis osakese mõistatusest lahendamata, kuniks imik on järgmiseks hommikuks tuvastatud.

Hiljemalt järgmiseks hommikuks ...

Aga tegelikult ...

Tema perekonnanime, tema eesnime ... olen ma otsinud kaheksateist aastat!

1 Pr k ‘kohutav mägi’. (Tlk) [ ↵ ]