Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 12

„Pakt tähendab gruppi sarnaselt mõtlevaid inimesi, kelle eesmärgiks on saavutada ühesugune tulemus,” alustas Vivian. „Pakti lõi 1992. aastal Orla Scott ühel väikesel saarel Põhja-Iirimaa külje all ja sellest päevast peale on see nii mahu kui ka pühendumuse poolest plahvatuslikult kasvanud. Samal ajal kui meie seadused ja reeglid on muutunud, meie liikmeskond on kasvanud ja liikmeid leidub nüüdseks juba kõikjal üle maailma, on Pakti missioon ja vaim jäänud truuks põhimõtetele, mille Orla kõige alguses välja arendas.”

Ta nihkus tugitoolis ettepoole, nii et meie põlvede vahele jäid ainult vähesed tollid. Tema arvuti kuvas ikka veel meie seinale sõna PAKT.

„Nii et see on mingi klubi?” küsis Alice.

„Teatud mõttes jah,” vastas Vivian, „aga samas ka mitte.”

Esimene slaid kujutas pikka, hea figuuriga naist valge majakese ees seismas, taustaks ookean. „Orla Scott oli kõrgema astme jurist, kes tegutses kriminaalasjades prokurörina,” jutustas Vivian. „Ta oli väga ambitsioonikas – omaenda sõnul karjerist. Ta oli abielus, kuid lastetu. Ta tahtis, et tal oleks võimalus pühendada piiramatult aega oma ametile, ta tahtis justiitsministeeriumis karjääri teha ega tahtnud, et miski teda takistaks. Kui Orla hakkas neljakümnendale eluaastale lähenema, surid ühe aasta jooksul ta vanemad, tema abikaasa jättis ta maha ja ta ametikoht koondati.”

Alice põrnitses seinal olevat kujutist. Eeldasin, et ta tundis Orlaga teatavat hingesugulust. Alice teadis samuti üht-teist kaotuse kohta.

„Orla oli tegutsenud prokurörina rohkem kui kolme tuhande juhtumi juures,” jätkas Vivian. „Kõlakad käivad, et ta võitis need kõik. Ta oli üks hammasratas Thatcheri masinavärgis, kuid siis jäi Thatcher hetkega ilma võimust ja Orla oma tööst.

Orla otsis pelgupaika Rathlini saarelt, kus ta sündinud oli. Ta üüris väikese majakese, eeldades, et jääb sinna nädalaks või kaheks, mõtleb enda jaoks asjad selgeks ja kavandab oma järgmist sammu. Kuid järgnevatel päevadel avastas ta, et saare elurütm, see vaikne kulgemine, mida ta lapsena koges, köidab teda üha enam. Ta mõistis, et asjad, mida ta kõige rohkem hindas, olid petlikult haprad. Ta sõitis saarele, et töökaotusest põhjustatud stressist ja ärevusest üle saada, kuid avastas, et vallandamine ei mõjunudki talle nii laastavalt, kui ta oli ette kujutanud. Selgus, et tegelikult tõmbas tal vaiba jalge alt hoopis abielu purunemine.

Tema abikaasaks oli mees, kellesse ta oli kolledži ajal kirglikult armunud. Nad abiellusid noorelt, kuid siis hakkasid teineteisest aeglaselt kaugenema. Kui mees temalt lahutust palus, tundis Orla kergendust – ta sai lihtsalt ühe järjekordse keerulise probleemikoorma kaelast ära ega pidanud sellele enam mõtlema. Enda vastu jõhkralt aus olles mõistis ta, et oli võtnud oma abielu kui tüütut kohustust – kui midagi, mis põhjustas ainult süütunnet iga kord, kui ta pidi hilise õhtuni tööle jääma.

Ta oli valinud prokuröriameti idealismist ja soovist ohvreid aidata. Kuid lahutusele järgnevatel kuudel vaatas ta oma karjääri karmi pilguga üle. Ta elas adrenaliinist, liikudes kiirelt ühe juhtumi juurest teise juurde, jätmata endale aega näha asju laiemas plaanis. Aja jooksul sai temast osake muutuvast poliitilisest maastikust, mille vastu tal mingit sügavat austust ei olnud. Ta lasi end juhtida igapäevasündmuste inertsil.

Kui see kõik talle selgeks sai, hakkas ta oma abielu arengukaart analüüsima. Ta püüdis nende suhet taas üles soojendada, aga mees oli juba eluga edasi liikunud.”

Vivian rääkis nüüd kiiremini, haaratuna loost, mida ta oli ilmselt juba kümneid kordi jutustanud.

„Aasta hiljem tegi Orla parasjagu oma igapäevast jalutuskäiku mööda saart, kui ta kohtas kedagi. Richard oli Ameerika turist, kes rändas üksi Põhja-Iirimaa saartel, otsides oma suguvõsa ammuseid juuri. Richard tühistas oma tagasilennu, ütles üles oma töö Ühendriikides, pikendas oma toa broneeringut saare ainsas võõrastemajas ja lõpuks tegi Orlale abieluettepaneku.”

Ma märkasin, et Alice’it häirib miski. „Selles loos,” ütles ta, „loobuvad kõik oma töökohtadest. Kas see on mingi nõue? Sest meie Jake’iga mõlemad armastame oma tööd.”

„Ma kinnitan teile, et Paktil on palju liikmeid, nagu näiteks teie soovitaja, kes on ääretult edukad äriinimesed,” vastas Vivian. „Pakt tahab, et te oleksite teie ise, ainult veel paremad.”

Olin üsna veendunud, et samasugust hüüdlauset olin kuulnud ka laste suvelaagris.

„Richardi abieluettepanek pani Orla kõhklema,” rääkis Vivian meile. „Ta oli hakanud mõistma, millised ta enda teod viisid abielu lagunemiseni. Ta ei tahtnud oma vigu korrata. Orla usub, et me oleme oma harjumuste orjad. Kui sul on juba hoog sees, siis on hiljem raske muutuda.”

„Aga muutus on võimalik,” rõhutasin ma. „Minu psühholoogitöö – kogu minu valdkond – tugineb sellele põhimõttele.”

„Loomulikult on võimalik,” ütles Vivian. „Ja Orla oleks samuti teiega nõus. Ta otsustas, et kui ta tahab, et tema teine abielu õnnestuks, on tal vaja selle tagamiseks kindlat strateegiat. Ta uitas päevade kaupa mööda rannikut ja mõtiskles abielu üle: mis ajab selle luhta ja mis aitab sellel õitseda. Oma majakeses pani ta kõik need ideed paberile – selsamal kirjutusmasinal, mida tema ema, võrdlemisi edukas romaanikirjanik, oli aastakümneid tagasi kasutanud. Seitsmeteistkümne päeva jooksul kuhjusid leheküljed kirjutusmasina kõrvale, käsikiri aina kasvas ja süsteem eduka abielu jaoks oli loodud. Ärge saage valesti aru: see on süsteem – äärmiselt efektiivne, teaduslikel alustel põhinev süsteem, mis on oma väärtust taas ja taas tõestanud. Sest Orla usub, et abielu ei tohiks jätta juhuse hooleks. Need mõtted, mille peale Orla oma jalutuskäikude ajal tuli, moodustasidki kokkuvõttes Pakti aluse.”

„Kas Orla ja Richard siis abiellusid?” küsisin mina.

„Jah.”

Alice kummardus ettepoole. „Ja on nad endiselt abielus?”

Vivian noogutas energiliselt. „Muidugi on. Me kõik oleme. Pakt toimib. See toimib Orla puhul, toimib meie puhul ja hakkab teie puhul samuti toimima. Kõige lihtsamalt öeldes seisneb Pakt kahes asjas. See on kokkulepe, mille sa teed oma abikaasaga. Ja see tähendab, et te kuulute teatavasse gruppi,” – ta viipas käega slaidile, millel kujutati õnnelikke inimesi rohelisel murul –, „ühesuguse mõttelaadiga inimeste vennaskonda, mille eesmärk on seda kokkulepet toetada ja selle täitmist tagada. Kas see kõlab juba arusaadavamalt?”

„Mitte täiesti,” ütles Alice naeratades. „Aga mina olen igatahes põnevil.”

Vivian klikkas kiiresti edasi veel mõned slaidid. Suurem osa neist olid fotod soliidsetest inimestest, kes veedavad üheskoos lõbusalt aega väärikatel muruplatsidel ja jõukalt sisustatud tubades. Ta peatus foto juures, mis kujutas Orlat rõdul seismas ja vaimustunud rahvahulgale kõnelemas, selja taga ergav päike ja ääretu kõrb.

„Orlal oli kaasasündinud huvi õigusteaduse vastu,” ütles Vivian. „Talle meeldis, et seadused toimisid karmilt ja viivitamata, ning kui ei toiminud, siis rajas teed juriidiline pretsedent. Talle andis turvatunnet teadmine, et kõik vastused olid olemas ja leitavad. Orla mõistis, et abielu, täpselt nagu ühiskond, vajab oma reeglistikku.

Ta uskus, et Briti ühiskond oli tänu oma seadusandlusele sajandeid üsna sujuvalt hakkama saanud. Kõik teadsid, mida neilt oodati. Isegi kui inimesed oleksid tahtnud petta või varastada või isegi, jumal hoidku, mõrva sooritada, ei rikkunud suurem osa kodanikke seadust, sest nad teadsid, et sellel on tagajärjed. Pärast seda, kui ta esimene abielu luhtus, sai Orla aru, et hägused ei olnud mitte ainult abieluga seotud ootused, vaid ka tagajärjed.”

„Ühesõnaga,” ütlesin mina. „Pakt on püüe rakendada Briti seadusandluse põhimõtteid abielule kui institutsioonile?”

„See on enamat kui püüe. See ongi ellu viidud.” Vivian lülitas projektori välja. „Selle väärtust on raske üle hinnata: Pakt tagab abielule kogukonna toe, julgustuse ja raamid.”

„Sa mainisid tagajärgi,” ütles Alice. „Ma ei saa sellest täpselt aru.”

„Vaadake,” sõnas Vivian. „Mina olen samuti ka varem abielus olnud. Ma olin siis kakskümmend kaks aastat vana, tema oli kakskümmend kolm. Me kohtusime gümnaasiumis ja käisime terve igaviku. Alguses oli see põnev, meie kahekesi kogu maailma vastu, aga siis – ma ei ole kindel, millal need asjad muutusid – hakkasin ma ennast nii üksildasena tundma. Meil oli probleeme, aga mul polnud mitte kellegi poole pöörduda. Ta pettis mind. Ma ei mõistnud miks; tundsin muret, et see on minu süü, aga ma ei teadnud, kuidas reageerida. Lahutus tuli nii ruttu, nagu oleks see olnud ainuke väljapääs, ja mul oli lihtsalt vaja kiiresti jalga lasta.”

Viviani silmanurka ilmus üksik pisar. Ta ajas selja rohkem sirgu ja pühkis pisara viuhti sõrmeotsaga ära. „Kui ma Jeremyga kohtusin, olin väga ettevaatlik. Täpselt nagu Orla. Jeremy tegi mulle abieluettepaneku ning ma vastasin jaatavalt, aga siis hakkasin venitama. Mul oli kabuhirm, et ma teen jälle samu vigu. Abielu äratas minus väga negatiivseid mõtteid.”

„Kuidas sa sellesse organisatsiooni sattusid?” päris Alice.

„Mul said lõpuks ettekäänded otsa. Jeremy oli nii otsusekindel, et me peame kuupäeva paika panema, nii et ma lasin tal seda teha, ja sealt edasi läks kõik juba väga ruttu. Kaks nädalat enne pulmi käisin ühel ärireisil. Istusin Glasgow’ lennujaamas, Virgini lennufirma ootesalongis ja jõin Gordoni džinni – võimalik, et liiga palju. Mäletan, kuidas ma istusin seal üksi ja nutsin. Nuuksusin valju häälega, kui täpne olla. Piisavalt valjult, et minu lähedal istunud inimesed tõusid püsti ja läksid kaugemale. Piinlik. Ja siis tuli üks hästi riietatud, kena välimusega vanem härrasmees lähemale ja istus mu kõrvale maha. Ta oli teel külla oma tudengist pojale Palo Altos. Me muudkui rääkisime ja rääkisime. Ma puistasin talle pulmade kohta südant ja nii hea tunne oli kõik oma hirmud võhivõõra ees välja laduda, inimese ees, kellel kogu looga mingit pistmist ei olnud. Islandil oli üks vulkaan purskama hakanud, nii et meie kahetunnisest ümberistumispausist sai kaheksatunnine. Aga too mees oli nii kena, nii huvitav, et kogu see ootamine osutus toredaks. Paar päeva hiljem saabus posti teel pulmakingitus. Ja siin ma olen. Juba kuus aastat õnnelikus abielus.”

Ta küünitas ettepoole, võttis puust karbi, keeras kuldset võtit lukuaugus ja tegi karbi lahti. Selle sees oli pakk tumesinise tindiga pärgamentpaberile trükitud dokumente. Ta koukis dokumendid välja ja asetas lauale. Dokumentide alt ilmusid nähtavale kaks täpselt ühesugust kuldsete nahast kaantega raamatukest.

Alice sirutas käe ja libistas põnevust tundes sõrmeotstega üle raamatute.

Vivian ulatas kummalegi meist kuldse raamatu. Mind ehmatas, et neile olid reljeeftrükis kohrutatud meie nimed, laulatuse kuupäev ja suures plokk-kirjas PAKT.

„See on käsiraamat,” teatas Vivian meile. „Te peate selle pähe õppima.”

Ma avasin raamatu ja hakkasin lehitsema. Tekst oli imetillukeses kirjas.

Viviani telefon hakkas vibreerima. Ta võttis selle välja ning libistas sõrmedega üle ekraani, öeldes: „Lehekülg nelikümmend kolm: kui su abikaasa helistab, võta alati vastu.” Kui ma heitsin talle küsiva pilgu, osutas ta käsiraamatule.

Vivian astus õue, majaesisele terrassile ja tõmbas ukse enda järel kinni. Alice tõstis pärani silmi raamatukese õhku ja ütles kuuldamatult sõna „vabandust”. Kuid ta naeratas.

„Ära vabanda,” sosistasin hääletult vastu.

Ta nõjatus mulle lähemale ja suudles mind.

Nagu ma juba mainisin, tegin ma Alice’ile abieluettepaneku sellepärast, et tahtsin teda endale hoida. Alates sellest, kui me pulmareisilt tagasi jõudsime, olin ma muretsenud, et ta võib kogeda laulatusejärgset pettumust. Elu oli läinud nii kiiresti täpselt samadesse rööbastesse kui enne pulmi ja see tegi mind närviliseks. Alice vajab teatavat elevust. Ta tüdib väga kiiresti.

Senise põhjal otsustades ei erinenud abielu minu arust füüsilises mõttes mitte kuidagi tavalisest kooselust. Kuid vaimses mõttes tähendas abielu tohutut hüpet. Ma ei oska seda õieti seletada, aga niipea kui kirikuõpetaja ütles: „Nüüd kuulutan teid meheks ja naiseks,” siis ma tundsin, et olen abielus. Ma küll lootsin, et Alice tundis sedasama, aga ma ei saanud selles kindel olla. Ta näis õnnelikum kui varem, aga õnn võib vahel tuhmuda.

Tuleb tunnistada, et kõigil neil nimetatud põhjustel meeldis mulle see imelik asi, millesse Finnegan meid tirida püüdis. Võib-olla tooks see meie suhte uude staadiumisse rohkem elevust. Võib-olla muudaks see kuidagiviisi meievahelist sidet, teeks seda tugevamaks.

Vivian tuli tagasi. „Aeg lendab,” ütles ta. „Ma pean minema hakkama. Kas allkirjastame?” Ta libistas pärgamendid meie ette. Need olid imetillukeses kirjas ja kõige all võis näha kahte allkirjade jaoks mõeldud tulpa. Vivian kirjutas oma allkirja vasakule, tiitli „kontaktisik” kohale. Selle alla oli sinise tindiga pandud Orla Scotti allkiri. Tema nime all oli sõna „asutaja”. Paremal pool asus Finnegani allkiri tiitli „soovitaja” kohal. Minu nime alla oli trükitud sõna „mees”. Vivian ulatas meile graveeritud pastakad, mis olid saabunud koos puust karbiga.

„Kas me võiksime lepinguid paar päeva enda käes hoida?” küsis Alice.

Vivian kortsutas kulmu. „Loomulikult, kui te seda vajalikuks peate, aga ma sõidan pärastlõunal linnast välja ja ma tahaksin teie dokumentide vormistamisega tõesti võimalikult kiiresti algust teha. Mul oleks väga kahju, kui te järgmisest peost ilma jääksite.”

„Peost?” küsis Alice elavnedes. Kas ma mainisin, et Alice armastab pidusid?

„See tuleb suurejooneline.” Vivian tegi pealtnäha ükskõikse žesti paberite poole. „Aga ma ei taha teid tagant kiirustada. Võtke nii palju mõtlemisaega, kui soovite.”

„Hea küll,” ütles Alice esimest lehekülge ette keerates. Võib-olla oli temast saanud nüüdseks juba rohkem jurist kui muusik. Mina libistasin silmad tekstist üle, püüdes keskenduda ning tungida mitmetähenduslikkuse ja juriidilise slängi läbitungimatu loori taha. Jälgisin Alice’i ilmet, kui ta luges; paar korda ta naeratas, paar korda kortsutas kulmu. Ma ei osanud aimatagi, mida ta mõtles. Lõpuks keeras ta ette viimase lehekülje, võttis oma pastaka ja andis allkirja. Nähes mu näol üllatust, embas ta mind ja ütles: „See teeb meile head, Jake. Pealegi, kas sa tõesti arvad, et ma kavatsen peo maha magada?”

Vivian oli juba hakanud projektorit kokku pakkima. Ma teadsin, et peaksin ilmselt peenes kirjas trükitud teksti lugema. Aga Alice tahtis seda. Ja mina tahtsin Alice’it õnnelikuks teha. Tundsin allkirja andes oma sõrmedes pastaka raskust.