Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 6

Meie pulmapidu toimus Vene jõe kaldapealsel asuval karjamaal, kahetunnise autosõidu kaugusel San Franciscost põhja poole. Olime käinud seda paika mitu kuud varem vaatamas. Alguses sõitsime paar korda õigest kohast mööda, sest selle suunas ei näidanud tee pealt ükski viit. Kui me värava avasime ja mööda jalgrada jõe poole kõndisime, kallistas Alice mind ja ütles: „Ma jumaldan seda.” Esiti arvasin, et ta teeb nalja. Hein oli tükati viis jalga kõrge.

Krundil asus tohutu suur, laia territooriumit hõlmav piimafarm ja karjamaal uitasid ringi lehmad. Farmi omanikuks oli Alice’i sõbranna, rütmikitarrist tema esimesest bändist. Jah, Alice oli tegev ühes bändis ja võimalik, et te olete isegi nende muusikat kuulnud, aga sellest võime hiljem rääkida.

Päev enne pulmi õnnestus mul taas õigest teeotsast mööda sõita. Kuid seekord põhjusel, et koht nägi täiesti teistsugune välja. Kitarrist Jane oli veetnud mitu nädalat karjamaad niites ja ümber kujundades, sinna mättaid paigutades. See oli vapustav. See nägi välja nagu maailma kõige täiuslikum golfiväljak. Rohumaa kulges künkast üles ja laskus sealt alla jõe poole. Jane ütles, et tema ja ta naine olidki otsinud projekti, millega tegelda.

Seal oli suur telk, väliterrass, bassein ja moodne supelmaja. Jõekaldal kõrgus lava ja künka otsas seisis lehtla, mis vaatas kõigele muule ülalt alla. Lehmad uitasid oma aeglasel, meditatiivsel moel ikka veel ringi.

Kohale toodi toolid, lauad, tehnika, kõlarid ja päikesevarjud. Alice ei armastanud eriti pulmi, aga ta jumaldas pidusid. Nende aastate jooksul, mil mina teda tundsin, ei olnud me ühtegi pidu korraldanud, aga ma olin kuulnud lugusid. Suurejoonelistest tantsupidudest ballisaalides, randades, tema eelmistes korterites; see tundus olevat tema eriline anne. Nii et kui asi organiseerimist puudutas, astusin ma kõrvale ja lasin tal oma oskusi näidata. Kuude kaupa planeerimist, kõik täiuslik, kõik täpselt õigesti ajastatud.

Kakssada inimest. Sada neist pidid olema minu külalised ja sada tema külalised, kuid kokkuvõttes tuli numbrite vahekord pisut vildakas. Kutsutute nimekiri oli veider nagu igas pulmas. Minu vanemad ja vanaema, äripartnerid mu abikaasa firmast, kolleegid kliinikust, kus ma varem töötasin, endised kliendid, sõbrad nii kolledžiajast kui ka magistriõppest, Alice’i vanad muusikasemud ning kirju valik igasuguseid muid tegelasi.

Ja Liam Finnegan oma naisega.

Nemad olid viimased, keda me kutsusime, külaliste nimekirjas järjekorranumbriga 201 ja 202. Alice oli kohtunud Finneganiga kolm päeva enne pulmi advokaadibüroos, kus ta oli terve viimase aasta päevade ja ööde kaupa tööd rabanud. Ma tean, see on veider, et mu naine on jurist. Kui te teda tunneksite, siis oleksite samuti üllatunud. Ja me võime sellest ka lähemalt rääkida, aga hiljem. Praegu on siin oluline Finnegan – Finnegan ja tema naine, Liam ja Fiona, külalised 201 ja 202.

Mu naine, kes oli advokaadibüroo nooremosanik, tegeles Finnegani juhtumiga. Tegu oli intellektuaalse omandi küsimusega. Nüüdseks oli Finneganist saanud ärimees. Kuid palju aastaid tagasi oli ta ühe Iiri folk-rokkansambli legendaarne käilakuju. Vaevalt et te kunagi tema muusikat kuulnud olete, aga võib-olla olete silmanud kusagil tema nime. See on läbi käinud kõigist neist tuntud Briti muusikaajakirjadest – Q, Uncut, Mojo. Mitu tosinat muusikut väidavad, et tema looming on neid olulisel määral mõjutanud.

Niipea kui Alice oli selle tööülesande saanud, ketrasid Finnegani plaadid meie kodus päevade kaupa. Kaasus oli nii üheselt mõistetav, kui intellektuaalse omandi kaasus vähegi olla saab. Üks noor ansambel oli varastanud osa tema laulust ja meisterdanud sellest tohutu hiti. Kui sa oled minusugune, kes ei mõista muusika puhul tehnilisi üksikasju, ei suuda sa neid sarnasusi hoomata, aga muusiku jaoks oli vargus ilmselge, nagu mu naine kinnitas.

Kaasus oli Finnegani mõne aasta taguse kommentaari tulemus. Ta oli öelnud intervjueerijale, et tolle bändi hitt sarnaneb kahtlaselt ühe lauluga tema teiselt albumilt. Tal ei olnud vähimatki plaani seda asja edasi ajada, kuid siis saatis noore bändi mänedžer Finneganile kirja, milles nõuti, et ta oma kommentaari pärast vabandaks ja kinnitaks avalikult, et laul ei ole varastatud. Lugu arenes sealt edasi ja viis kokkuvõttes välja selleni, et mu abikaasa tegi oma esimese suurema juhtumi kallal miljon tundi tööd.

Nagu ma ütlesin, oli ta nooremosanik, ning kui otsus tehti Finnegani kasuks, võtsid partnerid kogu au endale. Kuu aega hiljem, nädal enne meie pulmi külastas Finnegan advokaadibürood. Talle oli makstud meeletult suur summa raha, kõvasti rohkem, kui ta nõudis, ja ilmselgelt rohkem, kui tal vaja oli, niisiis tahtis ta kõiki hea töö eest tänada. Kui ta saabus, juhatasid partnerid ta koosolekute tuppa ja kostitasid teda muinasjuttudega oma vapustavast strateegiast. Viimaks avaldas ta neile tänu, aga palus siis, et kas ta võiks kohtuda ka nende inimestega, kes olid tegelikult selle kaasusega tegelenud. Ta tsiteeris paari kokkuvõtet ja esildist, üllatades partnereid sellega, kui suurt tähelepanu ta oli pööranud isegi kõike väiksematele üksikasjadele.

Eriti meeldis talle üks Alice’i kirjutatud kokkuvõte. See oli vaimukas, loominguline kirjatükk – nii palju, kui üks juriidiline kokkuvõte võib üldse vaimukas või loominguline olla. Niisiis kutsusid partnerid Alice’i koosolekute tuppa. Mingil hetkel mainiti, et Alice abiellub sel nädalavahetusel. Finnegan märkis, et ta jumaldab pulmi. Alice tegi enda arvates nalja, küsides: „Kas te minu pulma ei tahaks tulla?” Finnegan üllatas kõiki, vastates: „See oleks suur au.” Hiljem, kui ta hakkas ära minema, astus ta Alice’i kirjutuslaua juurest läbi ja Alice ulatas talle kutse.

Kahe päeva pärast tõi kuller meile koju paki. Selle nädala jooksul oli meile juba terve rida pulmakinke kätte toodud, nii et see ei olnud eriti üllatav. Saatja aadressi kohale oli märgitud „Finneganid”. Tegin ümbriku lahti; selles oli kokkumurtud valge kaart, mille esiküljel ilutses tordi pilt. Maitsekas.

Alice’ile ja Jake’ile. Minu suurimad õnnesoovid teie peatse laulatuse puhul. Austage abielu ja see annab teile väga palju tagasi. Liam

Kingitused, mida me kuni selle hetkeni olime saanud, ei olnud kuigi üllatavad. Mingi alateadlik võrrand lubas mul ennustada iga kingipaki sisu, enne kui me selle lahti tegime. Kingituse kogumaksumuse aluseks oli tavaliselt kinkija netopalk korrutatud aastatega, kui kaua me olime selle inimesega tuttavad olnud, suhtes piiga. Või midagi sarnast. Vanaema ostis meile kuus täiskomplekti portselannõusid. Mu onupoeg ostis meile röstri.

Kuid Finnegani puhul ei olnud mul mitte midagi kalkulatsiooni aluseks võtta. Ta oli edukas ärimees ja äsja võitnud kohtulahendiga märkimisväärse rahasumma, kusjuures tema ülejäänud laulud ei toonud talle ilmselt kuigi palju autoritasusid. Arvesse tuli võtta ka seda, et me tundsime teda alles väga lühikest aega. Õigupoolest ei tundnud me teda üldse.

Uudishimust rebisin paki otsekohe lahti. Seal oli suur, raske, taaskasutatud puidust kast, mille ülemises otsas oli põletatud kiri. Alguses arvasin, et karbis on mingi pisitillukese eliitpruulikoja pööraselt peen Iiri viski, mis oleks olnud loogiline. Kingituste valem oleks ennustanud täpselt midagi niisugust.

See tegi mind pisut närviliseks. Meil Alice’iga ei olnud kodus üldse kanget alkoholi. Peaksin teile selgitama. Ma kohtusin Alice’iga Sonoma külje all asuvas võõrutuskliinikus. Olin tolleks ajaks juba mitu aastat terapeudina tegutsenud ja haarasin kinni igast võimalusest juurde õppida. Ma asendasin ajutiselt üht sõpra, et rohkem töökogemusi saada. Teisel päeval juhatasin teraapiagruppi, kuhu kuulus ka Alice. Ta ütles, et joob liiga palju ja tal on vaja sellest loobuda. Mitte igaveseks, teatas ta, vaid ainult senikauaks, kuni ta suudab vajalikud muudatused teha, et oma elu jälle joonde saada. Ta ütles, et ei ole kunagi eriti alkoholilembene olnud, aga rida perekondlikke tragöödiaid on pannud teda liiga uljalt käituma ning ta tahab asja jälle kontrolli alla saada. Mind rabas tema pühendumus ja mõtteselgus.

Mitu nädalat hiljem, tagasi linnas, otsustasin talle helistada. Ma juhatasin samasuguste probleemidega kimpus olevate koolinoorte gruppi ning lootsin, et Alice on nõus tulema neile endast rääkima. Ta oli jutustanud oma siseheitlustest viisil, mis tabas naelapea pihta, otsekoheselt, aga haaravalt. Ma tahtsin noortega head kontakti saavutada ja teadsin, et nad kuulaksid teda. See, et Alice oli muusik, tuli asjale mõistagi kasuks. Oma kulunud mootorratturijaki, väga lühikeseks lõigatud mustade juuste ja lugudega sellest, milline on elu tuuril, jättis ta endast nii väljanägemise kui ka jutu poolest ägeda mulje.

Lühidalt: ta oli nõus minu grupile kõnelema, kõik läks hästi, ma tegin talle lõunasöögi välja, me saime sõpradeks, möödus mõni kuu, me hakkasime käima, ostsime koos maja ja seejärel, nagu te teate, tegin ma talle abieluettepaneku.

Ühesõnaga, kui Finnegani kingipakk saabus, läksin ma närvi, arvates, et see on pudel mingit eriti haruldast alkoholi. Kui me olime Alice’iga tuttavaks saanud, siis esimeste kuude jooksul ei võtnud ta ainsatki napsi. Aga mingil hetkel pärast seda hakkas ta aeg-ajalt lubama endale pudeli õlut või klaasikese veini õhtusöögi juurde. Inimesed, kellel on alkoholiga probleeme, tavaliselt nii ei tee. Samas näis see variant Alice’i puhul toimivat. Kuid ta jõi ainult õlut või veini. Ta armastas naljatada, et kange alkoholi tarbimine „lõpeb sellega, et keegi läheb vangi”. Seda oli raske ette kujutada, sest Alice oli kõige tugevama enesekontrolliga inimene, keda ma teadsin.

Asetasin kingituse lauale. Kogukas, elegantne puidust karp.

Kuid silt esiküljel tundus veider.

PAKT.

Missuguse Iiri viski nimi on Pakt?

Ma tegin karbi lahti ja leidsin selle seest veel ühe puust karbi, mis oli asetatud sinisele sametile. Kummalgi küljel oli kangaga vooderdatud süvend, milles lebas äärmiselt kalli välimusega pastapliiats – hõbedast, valgest kullast, võib-olla isegi plaatinast. Võtsin ühe neist kätte ja mind üllatasid nii selle kaal kui ka ehitus. See oli sedasorti šikk kingitus, mida tehakse inimesele, kellel on kõik olemas, mistõttu näis see kummaline asi, mida meile kinkida. Me tegime mõlemad kõvasti tööd ja saime kenasti hakkama, aga me ei olnud kaugeltki inimesed, kellel on kõik olemas. Ma olin Alice’ile tegelikult ülikooli juurateaduskonna lõpetamise puhul samuti pastapliiatsi kinkinud. Ostsin selle ilusa eseme posti teel Šveitsist, ühe eraisikust vahendaja käest, olles kõigepealt kuude kaupa vaeva näinud, et viia end kurssi kirjutustarvete üllatavalt mitmetahulise maailmaga. Tunne oli niisugune, nagu oleksin avanud ukse, arvates, et selle taga on väike seinakapp, aga tegelikult leidsin terve universumi. Nägin kõvasti vaeva, et maksta pastaka eest niisugusel ümbernurga viisil, mis ei paljastaks selle pöörast hinda. Ma ei tahtnud, et kaotuse tegelik suurus Alice’it rängalt rõhuma hakkaks, kui peaks juhtuma, et ta selle ära kaotab.

Võtsin Finnegani pastapliiatsi kätte. Kritseldasin pakkepaberi servale mõned ringid ja siis lause: „Aitäh, Liam Finnegan!” Tint voolas sujuvalt, kui pastakas mööda siledat paberit libises.

Pastaka peale oli midagi graveeritud.

Kiri oli nii väike, et ma ei suutnud seda lugeda. Mulle meenus luup, mis saabus meile lauamänguga, mille Alice oli mulle jõuludeks kinkinud. Sobrasin esikukapi läbi. Leidsin Riski, Monopoli ja Boggle’i tagant õige mängu üles, luup oli ikka veel kilesse pakitud. Tõin pastaka valguse kätte ja hoidsin luupi selle kohal.

ALICE JA JAKE, seejärel pulmade kuupäev ja lihtsalt märge DUNCAN MILLS, CALIFORNIA. Tunnistan, et olin veidi pettunud. Ootasin maailma ühelt mõjukamalt elavalt folklauljalt midagi enamat. Mind poleks üllatanud, kui graveering oleks sisaldanud elu mõtet.

Sikutasin ka teise pastaka pesast välja ja asetasin lauale. Siis tõstsin välja väiksema karbi. See oli samasugusest taaskasutatud puidust tehtud, samasuguste peente metalldetailidega ja samasuguse esiküljele põletatud kirjaga: PAKT. See oli üllatavalt raske.

Püüdsin seda avada, kuid avastasin, et see on lukus. Panin karbi lauale tagasi ja otsisin kogu pakendi läbi, et võtit leida. Võtit ma ei leidnud, aga karbi all asus käsitsi kirjutatud kirjake:

Alice ja Jake, teadke: Pakt ei jäta teid kunagi maha.

Põrnitsesin kirjakest. Mida see õieti tähendas?

Alice pidi hilise õhtuni tööl olema, et enne pulmi ja mesinädalaid oma kaasuste ning projektide juures lahtisi otsi kokku tõmmata. Kui ta lõpuks koju jõudis, oli meil miljon muud teemat, millega tegelda, nii et Finnegani kingitus ununes täiesti.