Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 5

Tunnistan ausalt – pulmad olid minu idee. Mitte küll nende toimumise asukoht, peoplats, söök, muusika ja kõik need muud asjad, mille korraldamist Alice nii hästi valdab. Aga idee ise tuli minult. Ma olin tundnud teda kolm ja pool aastat. Ma tahtsin teda endale ning abielu oli parim viis garanteerida, et ma temast ilma ei jää.

Alice’il ei olnud varasemast elust teab mis püsivust ette näidata. Nooremas eas oli ta meeletu, impulsiivne, kippus liiga kergesti igale möödalibisevale ahvatlusele järele tormama. Ma kartsin, et kui ma liiga kaua ootan, on ta läinud. Kui aus olla, olid pulmad lihtsalt vahendiks, et meie suhte püsimajäämist kindlustada.

Tegin abieluettepaneku ühel mahedal jaanuarikuu teisipäeval. Ta isa oli äsja surnud ja me olime sõitnud tema kodukohta Alabamasse. Isa oli olnud Alice’i viimane elusolev sugulane ja tema ootamatu surm vapustas Alice’it viisil, mida ma varem näinud ei olnud. Me veetsime matustele järgnenud päevad Alice’i lapsepõlvekodus Birminghami eeslinnas asju kokku pakkides. Hommikuti sobrasime pööningul, töötoas ja garaažis seisvates kastides. Maja oli täis esemeid, mis meenutasid tema perekonna elu: isa sõjaväekarjäär, surnud venna pesapallisaavutused, surnud ema kokaraamatud, luitunud pildid vanavanematest. See oli nagu arheoloogiline aardeleiukoht, mis kõneles mingi kadunud tsivilisatsiooni väikesest, ammu unustatud hõimust.

„Mina olen viimane,” ütles ta. Mitte haletsust otsides, vaid lihtsalt fakti nentides. Ta oli kaotanud ema vähktõvele ja venna enesetapule. Ta ise elas edasi, aga ei pääsenud haavadeta. Tagasi vaadates mõistan, et oma perekonna ainsa ellujäänud liikme roll muutis Alice’i kergemini armuvaks ja riskialtimaks, kui ta ehk muidu oleks olnud. Ma ei ole kindel, et ta oleks mulle jah öelnud, kui ta poleks olnud maailmas nii üksi.

Ma olin tema jaoks kihlasõrmuse juba mitu nädalat varem ära tellinud ja see saabus UPS-iga ainult paar hetke pärast seda, kui ta oli isa surmast teada saanud. Ma ei oska täpselt öelda miks, aga ma libistasin selle karbikese oma õlakotti, kui me hakkasime lennujaama minema.

Kui reisi algusest oli möödunud kaks nädalat, helistasime kinnisvaramaaklerile ja palusime tal tulla maja hindama. Uitasime koos toast tuppa, maakler tegi märkmeid, kribides palavikuliselt kirjutada, nagu valmistuks eksamiks. Viimaks seisime verandal ja ootasime tema hinnangut.

„Olete te kindlad, et tahate müüa?” küsis maakler.

„Jah,” vastas Alice.

„Lihtsalt …” Mees viipas oma märkmeplokiga meie poole. „Miks te ei võiks siia jääda? Abiellute. Saate lapsi. Rajate endale elu. Meie linnas on noori peresid vaja. Minu lapsed muudkui igavlevad. Poiss on sunnitud sellepärast vutti mängima, et meil ei jätku pesapallimeeskonna jaoks lapsi.”

„Noh,” ütles Alice eemale, tänava poole vaadates, „sellepärast et.”

Kogu lugu. „Sellepärast et.” Mees lülitus hetkega tagasi kinnisvararežiimile. Ta pakkus mingi hinna välja ja Alice pakkus pisut väiksemat summat. „See jääb siinse piirkonna turuhinnast allapoole,” sõnas maakler üllatunult.

„Pole viga. Ma tahan lihtsalt selle asjaga ühele poole saada,” vastas Alice.

Maakler kritseldas midagi oma märkmeplokki. „Minu töö teeb see igatahes lihtsamaks.”

Mõne tunni pärast sõitis veoauto ette, mehed ronisid välja ning maja tehti kulunud mööblist ja vananenud kodumasinatest tühjaks. Alles jäi ainult kaks lamamistooli – basseini äärde, mis oli püsinud muutumatuna alates 1974. aastast, mil see valmis kaevati ja tsementeeriti.

Järgmisel hommikul saabus teistsugune veoauto teistsuguste meestega – maakleri palgatud lavakujundajatega. Nad vedasid majja terve komplekti uut mööblit. Nad tegutsesid kiiresti ja enesekindlalt, paigutades seintele suuri abstraktseid maale ja riiulitele väikseid säravaid iluasjakesi. Kui nad oma tööga valmis said, oli maja küll sama, aga siiski erinev: puhtam, avaram ja tühi neist tüütutest esemetest, mis annavad kodule hinge.

Päev hiljem tegi trobikond kinnisvaramaaklereid potentsiaalsete ostjate karjale hulga ekskursioone läbi tubade, kus kõik omavahel sosistades seina- ja garderoobikappide uksi avasid ning paberilt pakkumise üksikasjade loetelu uurisid. Samal pärastlõunal edastas maakler telefoni teel neli pakkumist ja Alice võttis neist suurima vastu. Me pakkisime oma asjad kokku ja ma broneerisin meile lennupiletid koju San Franciscosse.

Õhtul, kui tähed paistma hakkasid, lipsas Alice õue, et öist taevast vaadata ja Alabamaga igaveseks hüvasti jätta. See oli soe õhtu ja üle tagumise piirdeaia saabus pahvakatena liha grillimise aroome. Õuelampide valgus peegeldus basseiniveelt sädeledes vastu ning lamamistoolid tundusid sama mugavad, nagu nad pidid olema esimesel päeval, mil Alice’i isa need siia taris – tol ajal, mil tema naine oli kaunis ja päevitunud ning lapsed väikesed ja ohjeldamatud. Mina kogesin seda hetke kui mõnusaimat tahku Alabamast, aga Alice paistis sellest hoolimata nii kurb, immuunne ilule, mis oli meile ilma hoiatamata ligi hiilinud.

Hiljem rääkisin sõpradele, et mõte seda hetke ära kasutada tuli mulle ootamatu impulsi ajel. Ma tahtsin ta meeleolu parandada. Tahtsin talle näidata, et tulevik on olemas. Tahtsin talle sellel leinapäeval õnnetunnet kinkida.

Astusin õue, kõndisin basseini juurde, laskusin põlvili, võtsin sõrmuse karbist välja ja ulatasin selle oma higisel peopesal Alice’ile. Ma ei öelnud midagi. Ta vaatas mulle otsa, vaatas sõrmust, naeratas.

„Nõus,” ütles ta.