Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 13

Loomulikult eksisteerib meie kõigi jaoks lõhe selle vahel, kes me oleme ja kelleks me ennast peame. Kuigi mulle meeldib mõelda, et minu puhul on see lõhe üpris väike, tunnistan ma siiski, et see on olemas. Üks näide, mis sellele viitab? Pean ennast üsna populaarseks, meeldivaks inimeseks, kellel on keskmisest rohkem sõpru. Aga sellegipoolest pole mind kuigi sageli pulma kutsutud. Ma ei tea miks. Mõnda inimest, nagu näiteks Alice’it, kutsutakse alatasa pulma.

Asja positiivne külg on see, et ma mäletan iga pulmapidu, kuhu mind kunagi kutsutud on, kaasa arvatud kõige esimest.

Ma olin kolmeteistaastane ja üks mu lemmiktädidest läks San Franciscos mehele. Nende suhe oli kiiresti arenenud ja äkki oligi pulmapäev kindlaks määratud. Laulatus toimus ühel juulikuu laupäeval ja pulmapidu peeti urkas nimega Ühendatud Iiri Kultuurikeskus. Põrand oli kleepuv ja igast praost tõusis ammu unustatud pulmapidude odava õlle haisu. Laval seadis end sisse mehhiko mariachi ansambel ning köögist ilmus enchilada’sid ja tortiljasid. Baarilett laius kogu tagumise seina ulatuses ja iiri baarmenid sööstsid pudelite vahel siia-sinna. Ruum oli rahvast pilgeni täis. Keegi mees ulatas mulle õlle ja mitte keegi ei paistnud selle peale pahandavat. Tõtt-öelda mõistsin ma vaistlikult, et seda oleks solvavaks peetud, kui ma oleksin keeldunud.

Mu tädi oli ametiühingu esinaine, tõsine tegija. Tema tulevane abikaasa juhatas mingit samaväärset organisatsiooni, kuid teises piirkonnas. Kõrts oli nii rahvarohke, nii pidune. Oma noorusest hoolimata tajusin, et midagi tähtsat on teoksil. Inimesi voolas ustest üha juurde, kõik olid lärmakad ja õnnelikud, nad andsid oma mantlid, kotid ja autovõtmed riidehoidu, ilmselgelt plaanides tükiks ajaks peole jääda. Öelda, et seal joodi ja tantsiti ja peeti kõnesid ja kuulati muusikat ja siis joodi ja tantsiti veel, oleks sündmuse alahindamine. See oli kõige pöörasem ja pikem pidu, kus ma eales viibinud olin. Ma ei mäleta, kuidas see lõppes, ega seda, kuidas ma koju jõudsin. See hägune mälestus on jäänud minuga tänase päevani, justkui kummaline, lärmakas unenägu, mis küündib mingil moel üle kuristiku minu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel.

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud uudist, et mu tädi abielu sai otsa. Selle asemel näis, et see lihtsalt hajus kuidagi laiali. Ükspäev oli mu onu olemas ja mingil järgmisel päeval enam ei olnud. Aastad möödusid. Nad mõlemad tegid edukat karjääri ja saavutasid tuntuse. Ning siis lugesin ühel hommikul Los Angeles Timesist, et mu endine onu oli surnud.

Nägin neid pulmi hiljuti unes – kogu seda muusikat, toitu, jooke, pöörast õnnetunnet selles ülerahvastatud ja haisvas ruumis – ning murdsin pead, kas see toimus ikka päriselt. See oli mu esimene päris pulmapidu, või vähemasti esimene pulmapidu, mis õpetas mulle, et abielu peaks tähendama õnne ja rõõmu.