Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 8

Pulmareisilt tagasi jõudnud, püüdsime mõlemad hoolikalt vältida pettumust, mis pärast vaimustavat pulmapidu ja kolmenädalast mõnulemist vaiksel, päikeselisel rannal oleks meid kergesti tabada võinud. Esimesel õhtul, kui me olime tagasi oma väikeses majas San Franciscos, kümne kvartali kaugusel kohast, kus manner otsa saab, ja rannast, kus päike peaaegu mitte kunagi ei paista, otsisin ma kapist välja oma vanaema portselanserviisi, valmistasin neljakäigulise õhtusöögi ning panin lauale riidest salvrätikud ja küünlad. Me olime juba üle kahe aasta koos elanud ja ma tahtsin, et abielu tunduks teistmoodi.

Küpsetasin internetist leitud retsepti järgi ahjuliha kartulitega. See tuli kohutavalt halb välja – jube vintske pruun käntsakas liha. Alice’i kiituseks tuleb öelda, et ta sõi oma taldriku tühjaks ja kuulutas selle imemaitsvaks. Oma väikesest kogust hoolimata – ta on ka kõige kõrgematel kontstel üksnes viis jalga ja viis tolli^[1.] pikk – suudab ta ilma vaevata suure taldrikutäie mõnd oma lemmikrooga pintslisse pista. Mulle on see tema juures alati meeldinud. Õnneks päästis õhtusöögi šokolaadivaabaga biskviitkook. Järgmisel õhtul katsetasin taas perekondliku õhtusöögiga. Seekord sain ma paremini hakkama.

„Kas ma pingutan üle?” küsisin ma.

„Võib-olla selles mõttes, et sa ajad mind paksuks,” vastas Alice kanakoivaga kartuliputru kaevudes.

Pärast seda libisesime vaikselt tagasi oma vanade harjumuste juurde. Tellisime salaamipitsat või muud kiirtoitu ja sõime seda teleka ees. Mingil hetkel, kui me olime parasjagu ametis sellega, et vaadata järjest ära terve hooaeg telesarjast „Elu pärast lasteaeda”, andis Alice’i telefon piiksuga märku saabunud e-kirjast.

Alice võttis telefoni kätte. „See on Finneganilt,” ütles ta.

„Mis ta kirjutab?”

Alice luges valjult ette. „Suur aitäh, et kutsusite Fionat ja mind oma abiellumist tähistama. Kaunid laulatused koos särtsaka pulmapeoga meeldivad meile üle kõige. Meie jaoks oli suur au teie erilisest päevast osa saada.”

„Väga armas temast.”

„Fiona ütleb, et sina ja Jake meenutate talle meid endid kakskümmend aastat tagasi,” luges ta. „Ta palus mul toonitada, et järgmisel suvel olete väga oodatud meie juurde Põhja külla.”

„Ohoh,” ütlesin mina. „Kõlab, nagu nad tahaksid meiega tõepoolest sõbraks saada.”

„Viimaks – kingituse kohta,” jätkas Alice lugemist. „Pakt on miski, mille meie Fionaga saime ka ise pulmakingiks. See jäeti ühel vihmasel esmaspäevahommikul meie ukselävele. Alles kaks nädalat hiljem saime teada, et see oli minu lapsepõlve kitarriõpetajalt, ühelt vanalt mehelt Belfastis.”

„Kingitus, mis käib käest kätte?” küsisin ma nõutult.

„Ei,” vastas Alice, „mulle tundub, et mitte.”

Ta vaatas oma telefoni ja jätkas. „Tuli välja, et see on parim kingitus, mille me Fionaga saime, ja tõtt-öelda ainus, mida ma üldse mäletan. Aastate jooksul oleme kinkinud Pakti mõnele üksikule noorpaarile. Olgu alustuseks öeldud, et see ei ole mõeldud igaühele, aga selle lühikese aja jooksul, mil mul on olnud võimalus sind ja Jake’i tundma õppida, olen hakanud aimama, et see võiks teie jaoks õige asi olla. Niisiis, kas ma tohin esitada teile paar küsimust?”

Alice tippis kiiresti: „Jah.”

Ta põrnitses oma telefoni.

Piiks.

Ta luges taas valjult ette. „Andke andeks, et ma nii otsekoheselt

küsin, aga kas te tahaksite, et teie abielu kestaks igavesti – jah või ei? See toimib ainult siis, kui te olete ausad.”

Alice heitis pilgu minu poole, kõhkles võib-olla sekundi võrra liiga kaua ning tippis siis: „Jah.”

Piiks.

Alice paistis üha enam põnevil olevat, justkui juhiks Finnegan teda mööda salapärast pimedat tänavat.

„Kas te usute, et pikas abielus tuleb ette õnnelikke JA kurbi aegu, helgust JA pimedust?”

„Loomulikult.”

Piiks.

„Kas te mõlemad olete valmis panustama, et teie abielu kestaks igavesti?”

„Iseenesestki mõista,” ütlesin mina. Alice tippis.

Piiks.

„Kas kumbki teist annab kergesti alla?”

„Ei.”

„Kas te olete mõlemad avatud uutele asjadele? Ja kas te olete valmis sõpradelt abi vastu võtma, kui eesmärgiks on teie edu ja õnn?”

See ajas meid segadusse. Alice vaatas mulle otsa. „Mis sa arvad?”

„Jah, vähemasti mina olen küll,” vastasin ma.

„Hüva, mina samuti,” ütles ta tippides.

Piiks.

„Suurepärane. Kas teil on laupäeva hommik vaba?”

Alice tõstis pilgu. „On või?”

„Muidugi,” vastasin ma.

„Jah,” tippis ta. „Kas sa oled siin kandis?”

„Paraku olen ma ühes stuudios Dublini külje all. Aga mu sõber Vivian tuleb teie poole ja seletab, mida Pakt endast kujutab. Kui teil on selline soov, siis minu jaoks oleks suur au, kui sina ja Jake otsustaksite meie väga erilise grupiga liituda. Kas hommikul kell kümme sobiks?”

Alice sirvis oma telefonis asuvat kalendrit, seejärel vastas taas jaatavalt.

Piiks.

„Väga tore. Ma olen kindel, et te leiate Vivianiga ühise keele.”

Pärast seda jäime ootele, aga rohkem ei tulnud ühtegi kirja. Põrnitsesime Alice’iga tema telefoni, oodates, et see uuesti piiksataks.

„Kas see kõik ei tundu sulle kuidagi … keeruline?” küsisin ma lõpuks.

Alice naeratas. „Kui hull see ikka olla saab?”

1 165,1 cm. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]