Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 7

Seda, kui hästi pulmad õnnestuvad, on võimalik ennustada esimese viie minuti põhjal. Kui inimesed jõuavad kohale väikese hilinemisega ja liiguvad aeglaselt, tead sa ette, et kogu sündmus tuleb igav ja tüütu. Kuid meie pulma saabusid kõik ebatavaliselt vara. Minu isamees Angelo Foti ja tema naine Tami jõudsid linnast autoga kohale kiiremini, kui nad olid arvanud. Nad peatusid ühes Guerneville’i kohvikus, et aega surnuks lüüa. Kohvikus märkasid nad veel nelja paari, kes olid pulmakülaliste moodi riides. Nad tutvustasid end ja kuuldavasti algas pidu juba sealsamas.

Arvestades lakkamatut sõprade ja sugulaste voolu, seda, kui närvis ma olin, ning kõike muud, sain ma alles pärast tseremoonia algust aru, et Finnegan oligi kohale ilmunud. Vaatasin Alice’it hunnitus kleidis ihuüksi altari suunas astumas, teel tõepoolest minu ja mitte kellegi teise poole, kui äkki märkasin üle tema õla Finnegani, kes seisis viimases reas. Finneganil oli seljas laitmatu ülikond ja ees roosa lips. Temaga kaasas olnud naine, kes võis olla temast umbes viis aastat noorem, kandis rohelist kleiti. Mind üllatas, et nägin neid naeratamas, ilmselgelt õnnelikuna, et nad siin viibivad. Olin vist eeldanud, et Finnegan ja tema abikaasa käituvad väga ametlikult, saabuvad hilja ja lahkuvad vara, külastavad oma advokaadi pulmapidu seltskondliku kohustusena, et linnuke kirja saada, ei enamat. Kuid see polnud üldse nii.

Toona ma seda ei teadnud, aga nüüd tean. Kui sa pulmas tähelepanelikult ringi vaatad, siis suudad tuvastada külaliste seast õnnelikud abielupaarid. Võib-olla on see kinnitus nende enda tehtud valikule, võib-olla lihtsalt usk abielusse kui traditsiooni. Neil on teatud eripärane ilme, mida on kerge märgata, kuid raske määratleda, ning Finneganidel see kahtlemata oli. Enne kui ma pilgu uuesti Alice’i poole pöörasin – ta oli nii kaunis oma varrukateta valge kleidi ja 1960ndate stiilis väikese ümara kübaraga –, vaatas Finnegan mulle otsa, naeratas ja tõstis kujuteldavat klaasi.

Abieluvannete andmine läks nii kiiresti. Sõrmus, suudlus. Vaid mõni minut pärast seda, kui Alice oli mööda vahekäiku minu poole kõndinud, olimegi mees ja naine ning täpselt sama äkki oli pidu juba täies hoos. Olin haaratud vestlustesse sõprade, sugulaste, töökaaslaste ja paari vana keskkoolisemuga, kes kõik jutustasid agaralt ümber oma nägemust minu elukäigust, sageli täiesti vales järjekorras, aga positiivses valguses. Õues oli hakanud juba pimedaks minema, kui ma Finnegani uuesti nägin. Ta seisis bändilava juures ja vaatas, kuidas Alice’i muusikutest sõbrad esitasid üpris eklektilist valikut laule. Finnegan seisis oma abikaasa selja taga, käed ümber naise piha põimitud. Naisel oli Finnegani pintsak õlgadel, sest öine õhk oli jahenenud, ning mõlema näol võis endiselt näha rahulolevat ilmet.

Ma olin Alice’i silmist kaotanud, niisiis libistasin pilgu üle rahvahulga, et teda leida. Siis taipasin, et ta seisab laval. Ta ei olnud meie tutvumisest alates kordagi esinenud; ta oleks justkui selle osa oma elust täielikult seljataha jätnud. Valgus oli küll maha võetud, aga ma nägin läbi pimeduse, kuidas ta oma sõprade poole viipas, et neid lavale kutsuda. Need olid Jane, nende bändi vana trummar, üks sõber advokaadibüroost oma basskitarriga ja mõned teised, grupp inimesi, keda ma tundsin pealiskaudselt või kellega ma polnud üldse kunagi kohtunud, kuid kelle siinolek kõneles kogu sellest elust, mida ta oli elanud enne minuga kohtumist, tema väga olulisest, olemuslikust osast, mis oli minu jaoks mingil moel täiesti kättesaamatu. Olin ühtaegu kurb ja elevil, kui teda sellises valguses nägin: kurb, sest tundsin end paratamatult kõrvalejäetu ja ebavajalikuna, ja samas õnnelik, sest … noh, sest ta jäi minu jaoks saladuseks parimal võimalikul viisil. Alice sirutas käe Finnegani poole. Lavaesine täitus sinaka kumaga ja ma sain aru, et kui Finnegan lavale lähenes, võtsid inimesed vaikselt telefonid välja ning hakkasid toimuvat filmima.

Mu naine seisis seal hiiglama pikka aega. Hääled sumbusid, justkui ootuses. Lõpuks astus ta mikrofoni juurde. „Sõbrad,” ütles ta. „Väga suur aitäh, et te tulite.” Siis osutas ta minu poole ja tema selja tagant tõusis taeva poole üksik orelinoot. Finnegan oli omas elemendis, süntesaatori taga. See oli kaunis ja sõnulseletamatu heli, orel juhatas teised pillid pisitasa sisse. Alice seisis seal ja vaatas mind, kõikudes tasakesi muusika taktis. Kui valgus süttis, jõudis Finnegan ringiga meloodiani, mille ma viivitamatult ära tundsin. See oli vana lugu, Led Zeppelini kullafondist, õrn ja kaasahaarav, imekaunis pulmalaul „All My Love”. Alice’i lauluhääl kõlas esiti vaikselt ja ebakindlalt, kuid muutus seejärel üha enesekindlamaks. Ma ei oska täpselt öelda, mil moel, aga tema ja Finnegan näisid olevat samal lainepikkusel.

Kui muusika hoo sisse sai, astus Alice valgussõõri, sulges silmad ja kordas kaunist refrääni, mille sõnum oli nii lihtne, kuid pani mind esmakordselt mõistma, et jah, ta tõesti armastab mind. Vaatasin telgis ringi ning nägin hämaras valguses kõiki meie sõpru ja sugulasi ilusa meloodia taktis kaasa õõtsumas.

Siis toimus laulus kerge pööre ja Alice esitas selle kriitilise rea, mille ma olin ammu unustanud, küsimuse, mis oli küll lihtne, aga ujutas ülejäänud sõnad üle mitmetähenduslikkuse ja kahtluse õrna kihiga. Tundsin korraks, kuidas ma kõikuma löön. Asetasin käe toolileenile, et tasakaalu tagasi saada, ja vaatasin enda ümber ringi – kuuvalgus oli kõik üle ujutanud, inimesed, heinamaa, karjamaal tukkuvad lehmad, jõe. Lava kõrval nägin Finnegani naist oma rohelises kleidis tantsimas, suletud silmi ja täielikult muusikasse süüvinud.

Pidu jätkus veel tundide kaupa. Koidikul istusime järelejäänud väikese seltskonnaga basseini ääres ja vaatasime päikest jõe tagant tõusmas. Meie Alice’iga lesisime kahekesi ühel lamamistoolil ja Finneganid jagasid omavahel teist lamamistooli meie kõrval.

Lõpuks korjasid Finneganid oma jakid ja kingad kokku ning valmistusid lahkuma. „Me saadame teid välja,” ütles Alice. Kui me nendega koos parkimisplatsi poole jalutasime, tundus mulle, nagu me oleksime juba aastaid tuttavad olnud. Kui nad istusid oma Lamborghinisse – mis oli sõbra käest laenatud, nagu Finnegan silma pilgutades väitis –, tuli mulle kingitus meelde. „Ah jaa,” ütlesin ma, „ma unustasin teid tänada. Me tahtsime teie intrigeerivast kingitusest rääkida.”

„Loomulikult,” vastas Finnegan. „Iga asi omal ajal.” Tema naine naeratas. „Me sõidame homme Iirimaale, aga ma kirjutan teile, kui te pulmareisilt tagasi olete jõudnud.”

Ja oligi kogu lugu. Kolm nädalat Aadria mere ääres asuvas hotellis, mis oli suuremalt jaolt tühi, aga andis aimu kadunud hiilgusest, seejärel pikk lennureis koju ja äkki olimegi alguspunktis tagasi – kõik oli sama, ainult me olime abielus. Kas see oli lõpp või alles algus?