Читать книгу Abielupakt - Michelle Richmond - Страница 15

Mu kabinet on täis raamatuid ja artikleid, mis käsitlevad abielu. Rutgersi Ülikoolis tehtud uuring tuvastas, et kui naine on abieluga rahul, on tema mees palju õnnelikum; seevastu näib, et mehe rahulolu abieluga ei mõjuta naise õnnetunnet vähimalgi määral.

Lühikest kasvu meeste abielud kestavad kauem kui pikka kasvu meeste omad.

Mis on parim ennustaja, kas abielu kujuneb edukaks? Laenu tagasimaksevõime.

Babüloonia seadustekogu nägi ette, et oma meest petnud naine tuleb jõkke heita.

Teadusliku töö puhul on tõsiselt võetav uurimistulemus tavaliselt mahukate andmete analüüsimise tagajärg. Mida rohkem andmeid, seda vähem torkavad silma erandid ja fookusesse tõuseb tegelik tõde. Kuid mulle näib, et vahel tekitab liiga suur hulk andmeid info ülekülluse, mispuhul tõde hakkab käest ära libisema. Ma ei oska öelda, kuidas on lood abieluga. Loomulikult on varasemate abielude edust ja luhtumisest midagi õppida. Teisalt, kas iga abielu pole ainulaadne?

Mu esimesed kliendid on Liza ja John. Töötan kõikvõimalikud materjalid läbi, enne kui nad mu kabinetti saabuvad, sest selline ma kord olen, nii ma tegutsen. On vihmane päev, isegi veel lohutum kui Outer Richmondi kandis tavaliselt. Mees on ettevõtja, naine töötab turunduse alal. Nad abiellusid viis aastat tagasi suurejoonelise laulatustseremoonia käigus Millbrae golfikeskuses.

Nad hakkavad mulle kohe meeldima. Lizal on peas värviline omakootud müts, mis näib igasuguse edevuse vastandina, ning John meenutab mulle üht head sõpra, kes mul gümnaasiumis oli, ainult on temast targem. Selline nõustamine võiks pakkuda kena vastukaalu mu tavapärasele tööle noortega. Võib-olla oleks tore vahepeal täiskasvanud inimestega suhelda, rääkida täiskasvanute kombel, ilma et vestlus peaks kohe Nietzsche või Passengeri või kanepi teaduslikult tõestatud kasutegurite juurde tüürima. Ärge saage minust valesti aru, noored meeldivad mulle väga. Aga see, mis teeb nad nii haavatavaks – nende meeleheitega segatud avastamisõhin, naiivne usk omaenda mõtete ainulaadsusse – võib teha nad ka väga ühetaoliseks. Aeg-ajalt on mul olnud kiusatus kleepida oma uksele silt: JAH, MA OLEN LUGENUD JUTUSTUST „FRANNY JA ZOOEY” NING EI, ANARHIA EI OLE ELUJÕULINE VALITSEMISE VORM. Niisiis kujutavad Liza ja John endast uut, viljakat pinnast. Mulle meeldib mõte aidata inimestel lahendada probleeme, mis sarnanevad rohkem minu enda omadega. Kui asjalood oleksid teistsugused, võiksime ehk sõbradki olla.

John rabab hommikust õhtuni oma tehnoloogiaga tegelevas idufirmas, arendades mingit rakendust, mis teeb midagi revolutsioonilist, mida ta õieti seletada ei suuda. Liza on tüdinenud oma tööst, mis seisneb ühe haigla imeliste teenuste reklaamimises, kuigi talle endale tundub, et tegemist on pigem haigete konveiersüsteemiga. „Ma tunnen ennast petisena,” tunnistab Liza oma kootud mütsi kohendades. „Ma igatsen oma sõpru. Ma tahan tagasi Washingtoni kolida …”

„Sa igatsed ühte sõpra,” katkestab teda John. „Räägime nii, nagu asjad on.” Siis vaatab ta mulle otsa ja kordab: „Ta igatseb ühte sõpra.”

Naine ei tee temast välja. „Ma igatsen meie riigi pealinna pulbitsevat elu.”

„Mis pulbitsevat?” irvitab John. „Washingtonis ei tule isegi kõige ilusama ilmaga mitte keegi kodust välja. Kümnest restoranist üheksa on õllekad. Sa ei saa normaalset salatitki tellida. Ära ütle, et sa tahad sinna sibularõngaste ja jääsalati maailma tagasi minna.” Mõistan, kuidas tema negatiivne energia võib Lizale närvidele käia.