Читать книгу Kapitooliumi emahunt - Mihhail Gasparov - Страница 10

13

Gasparov oli lapsepõlvest saadik väga häbelik ja tema kogelemine takistas tal hiljem loenguid pidada. Lühikesi loengukursusi hakkas ta lugema alles elu lõpul. Sellegipoo-lest oli ta aktiivne osaleja ja arutleja konverentsidel. Olen alati imetlenud Gasparovi kõnepidamisoskust. Oma kõne-defekti pärast valis ta väga hoolikalt sõnu ning arendas välja eriti lakoonilise, nii-öelda spartaliku kõnelemisviisi: mitte ühtegi ülearust sõna. Tegelikult on paljud kogelejad olnud väljapaistvad kõnemehed. Kõnedefektid olid legendi järgi kuulsatel kõnemeestel Demosthenesel ja Isokratesel. Äärmine täpsus ja lakoonilisus iseloomustas ka Gasparovi tekstide stiili. Varalahkunud värsiteadlane Maksim Šapir kirjeldas seda nii: „Pea iga lause mõjub nagu viimistletud, särama lihvitud aforism.“

Ei maksa siiski arvata, et Gasparov oli oma stiili ja kõnedefekti vang. Analüüsides tekste, kasutas ta antiik- ja keskaegse retoorika metodoloogiat. Sõnastus on kõige pea-lispindsem kiht. Selle all on kujundid, kujundite all allegoo-riad, veel sügavamal autori idee ning kõige lõpus eesmärk ja kavatsus: mille või kelle jaoks tekst on loodud. Nii oskas ka tema – lähtudes lugejas- või kuulajaskonna omadustest – varieerida oma stiili. Oma mälestustes toob ta välja järgmise episoodi. Maailmakirjanduse instituudis, kus ta töötas, hakati välja andma üheksaköitelist maailma kirjanduslugu. Vanakreeka kirjanduse osa sattus Gasparovile. Kolleegiumi üldkoosolekul nõudis tuntud funktsionäär Sergei Nikolski, et Gasparov kirjutaks, kuidas Kreeka lõi prometheusliku inimtüübi, kellest sai kõikide aegade progressiivsele inim-konnale tõrvik. Gasparov kuulas ta vaikselt ära ja kirjutas