Читать книгу Kapitooliumi emahunt - Mihhail Gasparov - Страница 8

11

klassikaliste raamatute kogu, ning leidsin sealt tõepoolest kolm vajalikku raamatut. Kui ma sellest Gasparovile kir-jutasin, vastas ta mulle: „Jah, just sellest raamatukogust rääkiski mulle Passek.“ Maria Grabar-Passek külastas tihti Tartut ja olen teda kord koguni tänaval kohanud. Mihhail Gasparov ise on samuti korduvalt Eestis ja eriti Tartus viibi-nud, pidanud siin ettekandeid ja loengutsükleid, kohtunud kolleegidega. Me olime üle kolmekümne aasta kirjavahetu-ses, kuni Gasparovi surmani. Ta oli minu doktoriväitekirja retsensent ja ma pean teda üheks oma õpetajaks.

Gasparov ei olnud ei nõukogude inimene ega ka nõu-kogudevastane. Ta vaatas ajastuid pikemas perspektiivis ja suuremas mastaabis. Kui temalt küsiti, millisel ajastul ta elada tahaks, vastas ta: „Kuna ma olen väikest viisi aja-loolane, tean, et kõik ajastud on vastikud. Aga meie omaga olen ma vähemalt harjunud.“ Ei maksa arvata, et Gaspa-rov oli pessimist, ta oli objektivist, kellele polnud võõras ka mõõdukas optimism: „Tänapäeva lugejad imestavad: miks Oidipus, kellele ennustati, et ta tapab oma isa, ei vältinud igasugust tapmist või vähemalt kokkupõrkeid ükskõik milliste vanameestega ning läks talle tundmatu Laiosega otsekohe kaklema? Vastus: Kreekas oli võimatu oma elu ära elada kedagi tapmata, kas või argisõjas põllupiiride üle. Näe, mida tähendab progress.“

Gasparovi esimest huvivaldkonda võib tinglikult tähis-tada kui kirjanduslugu, kusjuures ta ei tegelenud üksnes antiikaja, vaid ka Bütsantsi, Lääne-Euroopa keskaja ja elu lõpus järjest rohkem ka vene kirjandusega.