Читать книгу Kapitooliumi emahunt - Mihhail Gasparov - Страница 6

9

kursis sugugi kõigega, millest seal kirjutatud on. Nii avanes Gasparovi ande ootamatu külg jutuvestjana.

Kuid tuttavate ja sugulaste laste ring sellega ei piirdu-nud ning järgmisena palus ühe teise koolilapse ema, et Gasparov räägiks lapsele Roomast. Ja nii sündis „Kapitoo-liumi emahunt“. Raamatu eripära seisneb selles, et autor püüab avada tolleaegse ühiskonna ja seal elavate inimeste sisemaailma. Võib tunduda, et raamatut antiikaegsest Roo-mast on kerge kirjutada: andmeid on nii palju ja entsük-lopeediad hästi kättesaadavad. Aga raskus seisneb mitte andmete kogumises, vaid valikus: oskuses välja valida kõige tähtsamad ja iseloomulikumad faktid ning tuua kau-ged inimesed ja sündmused meile lähedale ja teha nad meile mõistetavaks.

Mihhail Gasparovit peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rah-vusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.

Kui räägitakse möödunud sajandi suurtest humani-taaridest, peetakse tavaliselt silmas seda, et nad on loo-nud mingi originaalse või – veel parem – kõmulise teoo-ria, avastanud uue valdkonna jne. Gasparov oli sel taustal rõhutatult traditsiooniline ja seda kõikidel suundadel, kus ta tegutses. Ta teadis, et suuremal osal moodsatel teooria-tel on lühike eluiga, samas kui süvateadmistel on püsiväär-tus. Gasparovil oli mitmeid ja väga erinevaid uurimishuvi-sid, nende seas näiteks valmi ideoloogia, keskaegse värsi rütmika või vene hõbeajastu poeetika. Sellele tuleb lisada ka laiahaardeline tõlke- ja toimetamistegevus.