Читать книгу Kapitooliumi emahunt - Mihhail Gasparov - Страница 18

22

Rooma noormehed tormasid sabiini tüdrukutele kallale: igaüks haaras kinni esimese ettesattuva ning viis karjuva ja vasturabeleva piiga oma hütti. Tekkinud segaduses jook-sid külalised laiali. Sabiinitarid jäid Rooma – neil tuli har-juda oma saatusega ühtaegu vangide ja roomlaste naistena, sabiinid aga hakkasid sõjaks ettevalmistusi tegema, et röö-vijaid karistada.

Sabiinide kuningas oli Titus Tatius. Enne kui Palatiumi rünnata, otsustas ta kõigepealt hõivata naabruses asuva Kapitooliumi. Seal seisis väike Rooma kindlus ning selle ülemal oli tütar Tarpeia. Roomlased olid vaesed ja sabii-nid rikkad. Tarpeia lubas salaja Tatiusele, et ta laseb sabii-nid kindlusesse, kui iga sõdalane annab talle selle, mida ta vasakul käel kannab. Sabiinid nimelt kandsid vasakul käel kuldset käevõru, Tarpeia oli aga unustanud, et vasakus käes hoiti ka kilpi. Sabiinid rõõmustasid sellise reetmise üle, kuid nad põlgasid reeturit ning Tarpeia tambiti raskete kilpidega surnuks. Kapitooliumi rahnu, mille peal see juh-tus, hakati nimetama Tarpeiuse kaljuks. Edaspidi heideti sealt alla süüdimõistetud kurjategijaid.

Järgmisel päeval puhkes Kapitooliumi ja Palatiumi vahe-mikus lahing. Algul tungisid sabiinid roomlastele peale, siis roomlased omakorda sabiinidele. Äkitselt sööstsid röö-vitud sabiinitarid, juuksed valla, riided lõhki, Rooma kün-kalt alla ja tormasid võitluskeerisesse. Kartmatult lahuta-sid nad võitlejad.

„Me ei taha olla lesed ega orvud!“ hüüdsid nad.

Võitlejad lõid vankuma, lahing vaibus.