Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 11

Kabinet number kakssada kolm. Mike koputas, kuid vastust ei tulnud. Mike arvas, et arsti juurde siiski ilma loata ei tohiks siseneda ja koputas uuesti, nüüd juba kõvemini. Ikka ei midagi. Siis paotas ta ust ning pistis nina sisse. Ta märkas, et ruumis on üks vanem naine.

„Kuidas te võite nii, ilma koputamata, siia sisse tormata, noormees?” küsis naine valjult, kui oli Mike’i märganud.

Hämmeldunud Mike ei saanud millestki aru.

„Vabandage, aga ma koputasin kaks korda.”

„Nii sisse tormata ikka ei kõlba, siin on siiski meditsiiniasutus,” jätkas naine pahandamist.

„Ma koputasin,” ütles Mike uuesti.

„Mida, ma ei kuulnud?”

„Koputasin küll!” tuli vastus juba karjudes.

„No mina küll ei kuulnud, oleks pidanud kõvemini koputama. Te noor mees, jõudu peaks jätkuma.”

„Siis ma oleksin rusika läbi ukse löönud,” ütles Mike väga vaikselt, taibates, et arstitädi on kõva kuulmisega. Seejärel astus ta ruumi ja sulges ukse.

„Mis?”

„Ma järgmine kord koputan kõvemini,” tõstis Mike taas häält.

„Kas te tulite sõjaväe pärast?” küsis naine. „Mulle helistati, et paar poissi on veel käimata.”

„Sõjaväe pärast jah, te peaks mu üle vaatama.”

„Istu siia,” osutas naine toolile.

Mike istus ja jäi ootama. Ta laskis pilgul üle helesinise ruumi joosta. Klaaskapid tundmatute instrumentidega, paar suurt lampi, mida Mike arvas kasutatavat operatsioonisaalides – see kõikmõeldavat meditsiinilist kraami täis tuba tekitas kõhedust.

„Nii, vaatame teid siis üle.” Naine oli võtnud mingid imelikud läikivad instrumendid. „Kas sul nina või kurguga on probleeme esinenud?”

„Ei.”

„Vaatame.” Ta surus ühe instrumendi Mike’ile ninna.

„Lase pea kuklasse.” Arst suunas otsmikupeeglist, mis tal kummiga ümber pea oli, valguse ninna ja uuris pingsalt selle sisemust. Ta paistis nähtuga rahul olevat ja tõmbas instrumendi ninast välja.

„Jah, kõik, tee nüüd suu lahti.”

Mike ajas lõuad nii pärani kui suutis. Ta tundis, kuidas midagi külma keelele suruti ja see tekitas temas ebamugava tunde. Külm ese lükati sügavamale ja see kutsus esile okserefleksi. Mike tõmbas pea kiiresti tagasi ja neelatas.

„Korras, midagi kahtlast ma ei märganud.”

„Tore,” kähises Mike.

„Kuidas palun?”

„Siis on hästi,” lausus Mike valjemini.

„Muidugi. Hingamisteede korrasolek on inimesele, eriti sõjaväelasele, kes pidevalt füüsiliselt pingutab, väga tähtis. Õnneks teie ei suitseta. Seetõttu on teil kindlasti seal kergem hakkama saada.”

„Miks te nii kindel olete, et ma ei suitseta?”

„Kogemus, noormees, puhas professionaalsus,” teatas naine tähtsalt.

„Kas ma võin nüüd minna?”

„Mida?”

„Võin ma lahkuda?”

„Ei, teie kuulmist tuleb kontrollida.”

„Kas teie kontrollite kuulmist?” oli Mike üllatunud.

„Mida siin imestada?”

„Ee... ei midagi.”

„Seisa siin,” juhendas arst ja läks kõrvalruumi.

Mike hindas nendevaheliseks kauguseks umbes kümmekond meetrit.

„Kuula nüüd hoolega!” hõigati teisest ruumist.

„Kuulan!” hõikas Mike vastu.

„Tere päevast,” sosistas arst enda arvates.

„Tere päevast!” karjus Mike.

„Ilus päev,” kostis vaiksemalt.

„Issand jumal, me võiks ukse vahelt kinni panna ja ma kuuleksin teda ikka, nagu oleks ta siinsamas,” mõtles Mike. Kõvasti ütles ta aga: „Ilus päev.”

Järgmises, protseduuride toas, pidi Mike verd andma. Kuna sinna oli väike järjekord, istus ta vabale toolile ja jäi ootama. Patsiente käis uksel sisse kutsumas kena noor naine. Selle üle oli Mike’il hea meel. Kui tuli tema kord, tõusis ta ja järgnes naisele. Poisi pilk peatus naise kõnnakul ja talle meeldis, kuidas too liikus. Naine oli kena ja väljapeetud, mitte väga ilus, kuid just nimelt väljapeetud ning stiilne. Mike jäi toa keskele seisma, jälgides naist selja tagant. Inimene aga tunneb, kui teda keegi ainiti vaatab ja naine keeras järsku Mike’i poole.

„Palun istuge, ma kohe tegelen teiega.” Naine naeratas ja ka naeratus oli ilus. Naeratus, mis ei olnud sunnitud, vaid tuli loomulikult. See meeldis Mike’ile. Ka Mike ise naeratas.

„Käärige parem käis üles ja heitke lamamistoolile.” Naine lükkas instrumendilaua lähemale ja hakkas ettevalmistusi tegema.

Naeratus Mike’i näolt oli korrapealt pühitud. Verevõtmine tundus ohutu hetkeni, mil ta taipas, et väikese augu asemel sõrmeotsas ootab teda midagi hoopis hullemat. Kadunud oli ilu, kena naeratus ja väljapeetud stiil. Mike nägi enda ees kalki kihvadega vampiiri, kes himustas noore poisi verd.

„Ega ometi veenist?” Mike püüdis summutada värinat hääles.

„Loomulikult veenist,” vastas naine.

„Äkki saaks ikka näpust, mulle on veenist võtmine alati vastumeelt olnud.”

„Kardate?”

„Mina? Ei, aga...” Mike ei tahtnud tunnistada, et kartis verevõtmist veenist üle kõige. See oli midagi ränka.

„Kui ei karda, siis pole katki midagi.” Naine tegi vatitupsu desinfitseeriva ainega kokku ja puhastas torkekoha. Seejärel rebis lahti nõelapakendi. Mike ei kavatsenudki toolile pikali vajuda, vaid vaatas toimuvat ärevusega.

„Mul on halvad veenid, ei tule üles, teil endal on näpust lihtsam...”

Naine haaras kindlalt käest. „Teil on imelised sooned, sellised tumedad ja väga pindmised.”

Kõik, enam ei olnud pääsu. Mike vajus raskelt vastu seljatuge ja siis saabus pimedus.