Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 12

Saanud kliinikus asjadega ühele poole, tõttas Mike kiiresti Riigikaitseosakonda ja andis arstliku ülevaatuse tulemustega paberi leitnandile.

„Väga hea, terve nagu purikas, jälle saab kedagi riviteenistusse panna,” väljendas leitnant heameelt.

„Mis edasi?” päris Mike.

„Naudi suve, tegele asjadega, millest sa sõjaväes puudust tundma hakkad, veeda viimaseid kuid oma tüdrukuga, sest kui sa tagasi tuled, on ta kindlasti kellegi teise leidnud.” Leitnant naeris kõvasti oma nalja üle. Tema naisterahvastest kaastöötajad, kes naljast sugugi vaimustuses ei olnud, pildusid kurje pilke ja ta jättis naermise.

„Mul ei ole tüdrukut,” sõnas Mike.

„No siis leia kiiresti.”

Leitnant tõusis, avas kartoteegikapi ja pistis Mike’i dokumendid A-ga märgitud lahtrisse.

„Enam midagi tegema ei pea?”

„Ei. Kõik on kombes. Kahekümnenda augusti hommikul kell kaheksa oled platsis ja hakkad aega teenima. Kui vahepeal peaks midagi ette tulema, siis pead sellest teatama. Kuigi sa oled vabatahtlik, on õigel ajal mitteilmumine karistatav. Nii et enam pole taganemisteed.”

„Selge,” noogutas Mike mõistvalt.

Mike astus tänavale ja jäi seisma. Sõjaväeasjaga oli nüüd ühel pool. Tuli mõelda kooli lõpetamisele, ja nagu leitnant oli öelnud, suve veetmisele.

Koolile mõelda oli vastumeelne. Mike arvas, et etem oleks süüa üks hea kõhutäis ja õhtul sõpradega välja minna.

Mobiil taskus hakkas helisema.

„Mike, mis teed?” Tooma hääl oli vaevatud.

„Linna peal olen. Mis ise?”

„Ah, kodus vedelen. Eile jõin ennast nii ära, et päev otsa pole asu saanud. Veidike on paremaks läinud, aga üldiselt on nõrk olla.”

„Tule linna, ma mõtlesin sööma minna, teed paar õlut, äkki hakkab parem.”

„Kurat teab... Aga kodust tahaks ära küll, vanemad tulevad töölt ja siis läheb inisemiseks.”

„Saame platsis paarikümne minuti pärast kokku?”

„Pool tundi, ma pean bussiga tulema, taksole ei raatsi raisata.”

„Nõus, ma ootan.” Mike lõpetas kõne ja toppis telefoni taskusse. Janu oli. Ta tahtis lähimast poest ühe koola osta. Õnneks oli ilm selgeks läinud ja see tegi ka enesetunde paremaks.

Kesklinna minnes jäi teele üks ajalehekiosk ja Mike otsustas joogi sealt osta. Kioski juures märkas ta kolme temast paar aastat nooremat poissi. Poisid olid kuidagi elevil ja vaidlesid omavahel. Üks pistis teisele kahekümneviielise pihku ja ütles, et tema ostis eelmine kord. Mike vaatas neid ja taipas, et poisid tahavad osta erootikaajakirja. Mike’i märgates astusid poisid veidi eemale ja jäid vaiksemaks.

„Üks külm kokakoola, palun,” ütles Mike müüjale.

Ta sai nõutud kauba ja kõndis edasi. Seljataga valjenes poiste vaidlus. Nad ei jõudnud kuidagi kokkuleppele, kes ostab ajakirja.

Mike keeras korgi pudelilt maha ja rüüpas külma jooki. Meenus, kuidas ta ise oli esimest korda tahtnud erootikaajakirja osta. Tookord ei suutnud ka tema kuidagi argusest ja häbitundest võitu saada. Nõukaaegsest ühiskonnast päritud valehäbi oli temassegi juurdunud. Kõigepealt oli ta paar päeva plaani pidanud ja kõiki võimalusi kaalunud. Püstitatud olid küsimused kus? milline? kuidas? Ostmisel võis ju mõne julgema sõbra appi paluda, kuid siis oleks ta jätnud endast argpüksi mulje. Peale selle ei tahtnud ta, et tuttavad teaksid, et ka tema, korralik poiss, pornokaid loeb. Toomas oli küll juba mitmeid kordi neid ostnud ja ei paistnud sugugi häbenevat. Ta oli Mike’ile oma pornokaid mõnikord näidanud ja isegi laenanud neid sõbrale, kuid need tuli tagasi anda ja päris oma pornoajakirja Mike’il ei olnud.

Nii ei jäänud muud üle, kui ise tegutseda. Mike otsustas, et kiosk, mis asus kodu juures kõrvaltänavas, on piisavalt vaikses kohas ja seal tasub proovida. Ta pidas targemaks asi korda ajada õhtul, kui väljas on pime ja tänaval liigub vähem inimesi.

Õhtu jõudis kätte, kuid Mike lõi araks. Jäigi minemata. Järgmisel päeval linnas käies otsustas ta, et läheb esimese kioski juurde, teeb kõhu külmaks, manab hästi rahuliku näo pähe ning ostab ajakirja ära. Olles siis kioski juurde jõudnud, oli ta näost punane, keha kuumas ja jalad värisesid. Kuna kedagi polnud läheduses, astus ta siiski luugi ette. Kuid hetkel, kui ta hakkas oma palvet esitama, seisatas keegi tema kõrval ja Mike küsis: „Kaks sõidutalongi, palun.”

Ta pistis saadud talongid tasku ja kõndis minema. Jälle oli julgusest puudu jäänud. Hirm oli nii suur, midagi polnud parata.

Siis läks tal pornokaostmise tuhin mõneks ajaks üle, kuid ühel päeval Tooma ajakirju vaadates ärkas temas peituv koletis uuesti, näljasemana kui kunagi varem. Toomalt kuulis Mike, et sellised ostud sooritab sõber hoopis erootikakauplusest. Poe asukohta ta teadis hästi.

Mike arutles: „Jah, kui järele mõelda, kust siis veel? Seal ometi peaks taolised ostud olema kõige loomulikumad asjad maailmas.” Nüüd oli tal selgus käes ja kõhklustel lõpp. Tuues ettekäändeks ajapuuduse, tegi ta pikema jututa Tooma juurest minekut ja oli juba kümne minuti pärast tagasihoidliku keldripoekese trepil. Heitnud kiire pilgu ümbrusele, astus ta trepist alla, avas söakalt ukse ja peatus lävel tahtmatult. Tema pilgule avanes seninägematu maailm: loendamatu hulk riiulitele ritta laotud pornoajakirju, videod, erootilised kostüümid, kunstpeenised, kumminaised, piitsad ja käerauad, nahkrõivad... Nagu unes kõndis ta letini ja hakkas uurima klaasi all olevaid vidinaid, oskamata paljudele asjadele nimegi anda. Nii ta seal seisis ja vaatas, kui malbe naishääl talle tere ütles. Mike tõstis pilgu ja nägi piltilusat naist, kes talle naeratas. Kõigepealt käis poisi kõrist läbi klõnks ja alles siis tuli üks vaikne vastutervitus.

„Soovite midagi osta?”

„Klõnks,” neelatas Mike, „ma paluksin...” Edasi ta ei saanud, sest poeuks prahvatas lahti ja kamp soomlasi tormas hirmsa lärmiga sisse. Hetk hiljem leidis Mike ennast rõõmsate ja pisut nokastanud hõimuvellede keskelt.

„Ma võtaksin ühe...” kähistas ta häält tõstes ettepoole kummardunud ja kõrva tema poole pööranud müüjale, kuid tulutult, sest lause katkes huulil.

„Mida?”

„Ei midagi,” lõi Mike käega ja hakkas täis püha viha välisukse poole trügima, saatjaks imestunud soomlaste pilgud. Korraks oli tal tunne, et kogu maailm on tema vastu pööranud ja see ajas marru. Veidi ennast kogunud, kivines ta nägu raudsest otsusekindlusest.

„Nüüd aitab! Nüüd tõepoolest aitab!” sosistas Mike omaette ja seadis sammud lähima lehekioski poole. Kohale jõudes leidis ta putka eest väikese järjekorra ja seadis end külma rahuga selle lõppu. Ei olnud enam jõudu, mis suutnuks teda takistada. Luugi juurde jõudes ütles Mike müüjale kõva ja selge häälega, mis tal öelda oli, hoolimata sellest, et keegi oli tema seljataha tekkinud. Sai oma ajakirja ja maksis.

„Ostame pornuhhat?” kuulis ta enda kõrval asjalikku konstateeringut.

„Mäh!” ehmatas Mike, tundes ära Tooma hääle. „Ku... kuidas sina siia said?” suutis ta vaevu pobiseda.

„Eks ikka tulin kahe jala peal, täpselt nagu sinagi. Kas sul sellepärast oligi ennist nii kiire? Mul hakkas kodus igav.”

Toomas ei jõudnud kokkulepitud ajaks platsi ja Mike istus purskkaevu servale ootama. Ta vaatas mööda kõndivat rahvast ning imestas, mida kevad inimestega teha suudab. Kõigil möödujatel oli kuidagi helgem ilme ja tüdrukud nägid välja ebamaiselt kaunid. Kadunud olid joped ja mantlid. Need seisid nüüd kappides ja oma võidukäiku olid alustanud õhukesed, lühikesed ja heledad riided.

Mike märkas ühte pudelikorjajat, kes tiirutas õlut joovate poiste ümber. Ka parmudel oli alanud paljutõotav kevadhooaeg, mis tühjade pudelite näol lubas priskemat elu kui külmal ja sombusel talvel.

Toomas lonkis üle platsi ja Mike nägi juba kaugelt, et sõbra nägu on morn ja ilmetu. Munakivisillutis oli pohmellis Toomale eriline katsumus ja enne Mike’ini jõudmist ta komistas ning prantsatas põlvili. Mike ei kuulnud sõpra, kuid järeldas, et püsti tõusev Toomas ropendab kõvasti. Jalule saanud, nühkis ta käega põlve ja liikus edasi, jõudes viimaks purskkaevu juurde.

„Viimased puhtad püksid olid. Homme lähen palja tagumikuga kooli. Käsitamatu,” torises Toomas ja istus Mike’i kõrvale.

„Ikka juhtub.”

„Jah, aga täna on eriline päev. Kurat, öö otsa tinistasime. Hommikul jõudsin koju ja ema sõimas läbi. Käsitamatu. Üritasin magada, aga und ei tulnud. Siis jõin ühe õlle. Hakkas veel sitem. Ja nüüd püksid kah rikutud.”

Samal hetkel hakkas raekoja kell lööma. Üle linna kajas kuus ühtlast lööki.

„Kuule, ma tahan sööma minna,” lausus Mike, kui kell oli vaikinud. „Ma ei ole hommikust saadik midagi hamba alla saanud. Käisin päev läbi mööda arste nagu vanainimene.”

„Mis sul siis viga on?”

„Sõjaväe pärast.”

Toomas sulges silmad ja alustas väga vaevaliselt: „Ära ainult sina enda lolli jutuga täna pihta hakka.”

„Asi on kindel, ma lähen augustis. Enam ei saa midagi muuta. Läki nüüd pubisse või ma koolen siinsamas nälga.” Mike tõusis ja hakkas lähima söögikoha poole minema. Toomas saatis teda lootusetu pilguga ja lontsis järele.

„Grillkana, koola ja leiba,” ütles Mike ettekandjaneiule ja pani menüü lauanurgale.

„Kas frii- või keedukartul?” küsis ettekandja.

„Friikartulitega.”

„Mina võtan ühe liitrise õlle ja küüslauguleivad,” ütles Toomas.

„On see kõik.”

„Jah. Praegu küll.”

Ettekandja võttis laualt menüü ja tippis kõpskingadel minema.

„Kas sa kunagi midagi peale kana ja kartulite ka sööd?” päris Toomas Mike’ilt.

„Kodus söön, kuid pubis on mul tavaliselt kindel eelistus.”

„Kana ja ohtralt koolat?”

„Mulle maitseb see toit.”

„Aga mis su lemmiksöök on?”

„Kana...”

„Parandamatu.”

Ettekandja tõi joogid.

„Praega läheb veidi aega.”

Mike noogutas.

„Ja see koola, need liitrid, kas sa ei karda, et see hakkab kunagi tervisele?” jätkas Toomas norimist.

„Kindlasti vähem kui sinu pidev napsitamine.”

„Oh, ma mõned õlled vahel lasen. Palju ma ikka joon!” Toomale ei meeldinud, et teda kritiseeriti.

„Neid õllesid tuleb iga päevaga juurde. Õllede vahel lased sa ka viina ja muidki kangemaid jooke. Ja arvestades sinu vanust...”

„Kangemat peabki jooma. Minu isa ütleb alati, et tuleb kanget juua. Alla neljakümnekraadiste jookide manustamine pidi tervise rikkumine olema. Viin aga paneb vere käima.”

„See on nüüd küll targasti öeldud.”

„Näe, su kalorihunnik tuleb. Mul läheb juba niisuguse rasvakoguse vaatamisest süda pahaks. Kas sa tõesti suudad selle ära süüa.”

Mike silmitses praadi, mida talle just serveeriti, ja vastas sõbrale rahulolevalt: „Ma söön täna veel kaks sellist ära.”

Toomas raputas pead.

„Imelik, et selline söömine sinu kehakaalule ei mõju. Arvestades sinu toitumisharjumusi, ei mahu mulle pähe, kuidas sa nii sale oled?”

„Hea ainevahetus.”

„Isegi väga hea, ütleksin.”

„Mulle lihtsalt maitseb rämpstoit.” Mike võttis kanakoiva näppude vahele ja lõi hambad sisse.

„Mõnus.”

„Avalikus kohas võiks ikka kahvliga süüa,” tegi Toomas märkuse.

„Kana süüaksegi näppudega, etiketiäss.”