Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 15

Suvi hakkas ümber saama, kuid õhtu oli mõnusalt soe ning aias levis sügislillede ja värskelt niidetud muru lõhn. Saunakorstnast tõusis heledaid suitsupilvi, mis vaikse tuule saatel üle aia hõljusid.

Sauna ees verandal seisis plastiktoolidega ümbritsetud aialaud. Veranda kõrval murul olid grillimisalus, äsja keldrist toodud õllekast ning suur vorstikott.

Mike istus laua taga, seljas valge särk ja jalas lühikesed püksid. Ta ootas. Kohe pidid saabuma sõbrad ja klassivennad, et pidada maha tema lahkumispidu. Kass hiilis põõsas ja seiras vorstikotti, kuid Mike’i valvsa pilgu all ta näpata ei julgenud.

Juba kostsidki maja nurga tagant hääled. Mike nägi tulemas Toomast ja Marti. Mart vinnas end trepiastmete ragina saatel verandale ja põrutas lauale pudeli viina.

„Väike naps,” lausus ta ja prantsatas oma suure kerega toolile. Toomas haaras kastist ühe õlle ja tuli samuti verandale.

„Külm,” ütles ta pudelit käes hüpitades.

„Loomulikult, kes siis sooja joob,” lausus Mike, tõusis püsti ning tõi Mardile ja endalegi pudeli. Tunni jooksul tuli rahvast juurde ja pidu hakkas ilmet võtma. Käidi saunas, võeti napsu ja aeti juttu. Mida rohkem õhtusse, seda vähemaks jäi jooki ja poisid muutusid aina kärarikkamaks. Mike oli ennast kõvasti tagasi hoidnud. Ta oli otsustanud kaineks jääda. Kell oli saamas üksteist. Vabadust oli jäänud veel üheksa tundi. Viimane öö kodus.

Andrei, eesti keelt purssiv venelane, istus Mike’i vastu toolile ja hakkas pisut pehmel keelel rääkima, püüdes selgelt väljenduda.

„Vot sina tõesti oled julge,” ta patsutas sõpra õlale, „lähed vabatahtlikult sõda.”

„Ma lähen aega teenima, mitte sõtta,” parandas Mike.