Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 14

„Millal siis minek on?” oli Ando huvitatud.

„Juba järgmisel nädalal. Helistasingi, et küsida, kas sa ikka peole tuled?”

„Ärasaatmisele? Muidugi. Tuleb ka kõva jooming?”

„Parem, kui ei tuleks, kuidagi imelik on pohmas peaga sõjaväkke ilmuda. Kui juba alguses korda rikun, mis ma siis ülejäänud aasta teen?”

Ando hakkas selle peale naerma.

„Ega sa ometi arva, et teised kõik kainelt ilmuvad. Usu, esimestel päevadel on seal enamik meestest näost lapilised. Ma tean juhuseid, kus tüüpe on kanderaamiga kohale taritud.”

„Täitsa loogiline,” jäi Mike sõbraga nõusse.

„Loomulikult. Ära sa siis viina pealt kokku hoia. Mida rohkem mehi loogu vajub, seda kindlam on, et sind ka aasta pärast mäletatakse. Muidu tuled tagasi ja avastad, et sind justkui polekski kunagi eksisteerinud.”

„Ja-jaa,” naeris Mike.

„Tahtsid sa veel midagi küsida?” päris Ando.

„Jah, ma mõtlesin, et sa oled nende asjadega rohkem kursis, ikkagi kaitseliitlane...”

„Küsi julgesti.”

„Jah, et mis ma sinna kaasa peaksin võtma? Ma tean, et spordiriided peavad endal kaasas olema, ma ostsingi täna uued Adidase dressid...”

„Mida?” röögatas Ando. „Sa ei taha ometi ütelda, et ostsid sõjaväkke Adidased? Ega ometi originaale?”

„Mis? Ma ei salli tururiideid. Muidugi originaalid.”

„Kallis laps,” võttis Ando vanemliku tooni, „need pannakse pihta enne, kui päev õhtusse jõuab.”

„Kuidas? Ma ei lase sellisel asjal sündida,” oli Mike ärevil. Siis kuulis ta telefonist tasast prõmmimist, mis tuli sellest, et Ando koputas endale toruga vastu otsaesist.

„Siis saad sa lisaks muule veel ka keretäie tappa.”

„See on sigadus,” oli Mike päris vihane.

„See on sõjavägi. Saad aru, vanemad on teistest üle. Esimesed kolm kuud oled sina noor. See tähendab, et sa oled suur null. Sinuga tehakse jubedaid asju, sina aga oled vait ja teenid edasi.”

„Mida ma siis kaasa peaksin võtma?”

„Vanad katkised veninud põlvedega haisvad dressid. Ja ketsid. Jah, vana Hiina kets on varaste suhtes täiesti immuunne.”

„No sa paistad seda asja jagavat,” ütles Mike üleolevalt. „Ole hea, mida veel vaja läheb?”

„Sa ära seal ironiseeri midagi, kunagi veel tänad mind.”

„Kindlasti.”

Ando oli hoos ja jätkas.

„Sul on vaja ennast pidevalt pesta, kuna te jooksete seal esimeste kuudega kogu üleliigse rasva välja. Seepi, seepi ja palju seepi. Kuna juuksed aetakse maha, siis šampooni, palsamit ja muud tüdrukute värki pole sul seal vaja, aga seepi läheb kõvasti. Kas sa mäletad, et Nõukogude ajal olid sellised suured pruunid majapidamisseebid...”

„Lõpeta ära,” torkas Mike vahele.

„Oi, aga selline seep on väga praktiline, kuna ta on suur ja teda jätkub kauemaks. Sa saad ennast pesta ja ka riided saad selle universaaliga ilusti puhtaks küürida. Natuke rääsunud rasva hais jääb, kuid kelle ees sa seal ikka poosetad, naisi ju pole. Ahjaa, pealegi läheb selline seep väga hästi vahule ja kui sul juhtub üks vana ja aus habemenuga olema, siis saad...”

„Mis nuga, ma võtan žiletid kaasa.” Mike tundis, et see vestlus muutub juba jaburaks. „Kõike nad ikka pihta ei pane. Pealegi ei oska ma habemenoaga midagi teha.”

„Õpid ära. Alguses lõikad sisse, kuid küll õpid. Pealegi, paar armi muudavadki su lapsenäo veidi karmimaks”

„Mis karmimaks? Ma ei taha rets välja näha.”

„See lisab prestiiži, tekitab usaldust.”

„Aitab! Ja aitäh heade nõuannete eest.”

„Tore. Hea on vanu sõpru aidata. Mõtle, kui sa poleks mulle helistanud, millist majanduslikku kahju oleksid endale võinud tekitada.”

„Vaevalt,” pobises Mike endamisi.

„Mida?”

„Mul on selline tunne, nagu läheksin sõjaväe asemel vangi.”

„Noh, nii hull see asi kah ei ole. Ajasin oma jutuga sulle vist hirmu nahka? Ega sa nüüd ometi pabistama hakka?”

„Juba pabistangi. Kui nad kõik seal sellised hullud on...” Mike’ile meenusid nii mõnedki sõjaväe kohta käivad hirmujutud. Tahtmatult hakkas ta uskuma, et sõbral võib mitmes asjas õigus olla. Küllap oli tema enda kujutlus sõjaväest olnud liiga sinisilmne.

„Ära karda midagi,” püüdis Ando olukorda pehmendada. „Sa pead lihtsalt endasse uskuma ja ise mees olema, küll näed, kõik laabub.”

„Arvad?”

„Muidugi. Pealegi on kindlaks tehtud, et kõikidest inimest vaevavatest hirmudest läheb täide vaevalt üks protsent. Kas mäletad, kui me sinuga kuueteistaastased olime...”

„...ja sina nägid välja nagu üheksateist...”

„...ning sina neliteist. Siis me läksime ööklubisse ja sina pabistasid, et ei saa sisse.”

„Noh?”

„Ja see turvamees, igavene jobu, küsis hoopis minult dokumente, sinu aga laskis kohe sisse. Sinu kartus oli täiesti asjatu.”

„Oli küll. Ma mäletan ka seda, et ükski tüdruk minuga tantsida ei tahtnud. Vaat see jäi mulle mõistatuseks.”

Ando ohkas.

„Sa mõtled neid tüdrukuid kõrvallauast?”

„Just. Kõrvallauast.”

„Vaata, asi oli nii.” Ando neelatas. „Ma niisama pulli pärast ütlesin neile tüdrukutele, et sa kuulud noorte ornitoloogide ühingusse ja et sul pole raha ega midagi. Tüdrukud võtsid mu juttu puhta tõena ja pärast ei sobinud enam kuidagi midagi ümber seletada. Nii sa olidki nende jaoks tühi koht ja ma arvan, et ega sa eriti midagi kaotanud kah.„

„Ornito... kuradi kaabakas! Ja mina mõtlesin...”

„Kuule, ära pikka viha pea, eks. Järgmine nädal siis näeme, ma nüüd lõpetan, keegi laseb ukse taga kella...”

Mike kuulis läbi telefoni kinnist tooni.

„Jah, muidugi uksekella,” pobises ta. „Kindlasti tuli keegi ornitoloogide seltsi asjus.”