Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 13

Eksamipäevad saabusid ja nii mõnegi õpilase aknast paistis öösel tuli. Õpiti. Noored inimesed nägid vaeva, et sillutada teed helgema tuleviku poole. Seina taga magasid rahulikult nende vanemad ja nägid ilusaid unenägusid. Isad nägid endi poegi juristide ja pankuritena ja teadsid, et ei pea tulevikus enam teetöölisena või torumehena ööd ning päevad rabama, sest kui poeg ikka kord ülikooli lõpetab, läheb kõigil elu kergemaks.

Emad nägid unes endi kauneid ja igavesti noori tütreid, kes olid abiellunud eduka pankuri või juristiga, ja tundsid rõõmu, et vähemalt tütar ei pea elama vaesuses ega leppima mehe viletsa teetöölise-palgaga. Kõik oli tasakaalus.

Mike magas aga õndsa und ega valutanud südant eksamite pärast. Lähim aasta oli planeeritud ja sellest teadmisest piisas. Ta tahtis elada päeva korraga.

Eksamid möödusid ja Mike tuli nendega päris kenasti toime. Head ja rahuldavad hinded lõputunnistusel ei andnud põhjust virisemiseks ka vanematele.

Pärast lõpupidu, mis algas ilusa aktusega ja kulmineerus öise saunapeoga, kus vintis peaga klassikaaslased viimast korda koos olid, saabus suvi, mis oli soe ja möödus kiiresti nagu kõik eelnevadki. Ühel päeval, kui Mike kalendrit vaatas, avastas ta ehmatusega, et sõjaväkke minekuni oli jäänud vaid üks nädal.