Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 6

„Härra Abel, miks nii hilja?” laskis õpetaja oma kõmiseval häälel klassis kaikuda ja põrnitses õpilast üle prilliklaaside.

„Mul läks tulekuga palju aega.”

„Sa elad üle tee kooli vastas. Kuidas saab sul palju aega minna?” ei mõistnud õpetaja. „Sa magasid sisse. Te kõik magate pidevalt sisse,” pöördus ta nüüd klassi poole. „Kolme aasta jooksul pole te suutnud end muuta. Kolm aastat aina puudumised, hilinemised, kehvad õpitulemused, aina üks nihverdamine ja hiilimine. Te hiilite nagu vargad mööda seinaääri, et suitsetamise või tunnist puudumise pärast mitte vahele jääda.”

Õpetaja, nende klassijuhataja, tõusis toolilt ja ajas end sirgu. Ta oli suur, kogukas mees, kes rääkis kõmiseva häälega ja paistis täna eriti hoogu minevat.

„Kolm aastat olen ma teile kirjandust õpetanud ja minu töö on tühja läinud. Olete ikka ühed noored logardid küll. Teete kõike seda, mida noor inimene ei tohiks teha, aga mida vaja, vaat seda te ei tee. Õppida ja oma elukombeid parandada ei tule teil pähegi. Lausa hale hakkab teid vaadates.”

Ta pidas väikese pausi, et sügavalt sisse hingata ja seejärel jätkata.

„Mis teist nii elus saab? Vanad te olete? Enamus on juba kaheksateist, kuid käitumise järgi alles kümneaastased.”

Õpilased jõllitasid teda tülpinud ja juhmide nägudega. Nende pilgus peegeldus arusaamatus, nagu eskimol, kellele räägitakse külmkapi vajalikkusest. Mike oli ennast oma toolile istutanud ja tänas õnne, et tema asemel kogu seltskond ette võeti.

„Ja teie viimased kirjandid,” jätkas õpetaja, „need on soperdised, vabandage väljendit. Sina, Katrin, kirjutad viimases kirjandis rahast. Kas sinu jaoks on tõesti raha kõik ja enamgi veel?” Õpetaja vaatas tüdrukule nõudlikult otsa.

„Ja mida sina, Maarek, naerad?” pöördus ta ühe kõkutava poisi poole. „Ise kirjutad kommunismist, kuid selle ideoloogiast ei tea sa tuhkagi.”

Õpetaja oli rääkides klassile ringi peale teinud ja liikus nüüd keskmist vahekäiku pidi Mike’i selja taha. Mike tundis, kuidas õpetaja sõrmed ta pikkadesse juustesse haardusid ja ta pead sakutasid.

„Kahju, et koolis enam mööda näppe ei või anda,” ohkas õpetaja, „see oleks kasvatuslikult väga tõhus.” Ta laskis poisi juuksed lahti. „No võtame sinugi, Mike, mis sinust tulevikus saab? Kolme aasta jooksul oled sa rohkem puudunud kui koolis käinud. Hilined iga päev ja oled tavaliselt juba enne tundide lõppu kadunud. Kuhu selline inimene võib jõuda? Paari aasta pärast pühid sa meil kooli ümbruses tänavaid.”

„Mina?” Mike kergitas üllatunult kulmi.

„Jah, sina. Ja Kaspar, mitu kahte sul jõulude ajal tunnistusel oli? Neli?”

„Kuus,” vastas tumedapäine poiss tagumisest pingist, süüdlaslikult pilku maha suunates.

„Jah...? Huvitav, miks ma sind koolist välja ei ole visanud?”

Kaspar põrnitses õpetajat solvunult.

„Sa ära grimassita seal midagi, mul on ju tuline õigus.”

Kaspar noogutas.

„Mina kütaksin teiesugustel tagumikud kuumaks.”

Nüüd nõjatus õpetaja ühele tühjale lauale klassi ees.

„Teid, tänapäeva noori, koheldakse liiga leebelt. Te saate alati kõik, mis tahate. Vanemad annavad teile raha, mugava kodu, ja te tunnete ennast kui kuningad. Hukka olete läinud, oma vanemate võsukesed. Aga nüüd lõpeb kool ära, mis te peale hakkate? Lähete tööle? Te ei oska ju midagi. Poisid vahest saavad kraavi kaevama, aga tüdrukud, mida teie teete? Võtate endale rikka mehe? Aga kes teid, rumalaid, ikka tahab? Jubedad olete te kah, no kes selliseid tahab?”

Mõned poisid turtsatasid naerda.

„Mis te naerate?” küsis õpetaja muiates. „Jutt täitsa õige. Vaadake, poisid, millised nad välja näevad, juuksed sorakil, näod siniseks värvitud – õudne.”

Tüdrukud küll teadsid, et see on vaid kibe iroonia, kuid solvusid siiski.

„Suitsetamine! Te, tüdrukud, ju suitsetate, enamus teist. Milline normaalne poiss selliseid korstnaid vaatab? Mõne endasuguse päevavarga te võite ju leida, aga mitte korralikku meest. Kas olete üldse mõelnud, mida need suitsud, mis te iga päev tõmbate, teie tervisele teevad? Noored tulevased emad, konid hambus.”

Õpetaja väristas õlgu.

„Mina küll mehele ei lähe,” nähvas Sirje, üks klassi beibedest.

„Mida sina siis teed?”

„Katsun ülikooli astuda.”

„Huvitav, millisele erialale?”

„Juurasse proovin.”

„Juurasse? Nalja teed või? Sa ei ole kolme aasta jooksul oma kirjandites ühtegi mõtestatud lauset suutnud koostada ja nüüd pürid järsku advokaadiks.”

„See on minu asi,” oli vihane vastus.

„Seda küll, ega ma sind keela, aga vaevalt sa sisse saad, lapsukene.”

„Küll piinab,” sosistas Toomas, Mike’i pinginaaber.

„Jah, hull lugu küll, ega me nüüd kirjandini vist jõuagi.”

„Aga eks tal ole õigus kah. Mida me peale kooli tegema hakkame?”

„Sina astud ülikooli,” arvas Mike.

„Minu hinnetega on päris raske.”

„Mis sinu hinnetel viga, keskmine on ju nõksa üle nelja. Minul oma kolme koma neljaga pole kusagile minna. Ega ma lõpueksamitestki erilisi tulemusi looda. Ma arvan, et mind ootab sügisest sõjavägi.”

„Ära jama!” ei uskunud Toomas pinginaabri sõnu. „Ega sa seda tõsiselt mõtle? Kui ülikooli ei saa, siis on ju alati võimalik arstitõendi alusel vabastus hankida.”

„Jah? Mis haigus mul on?”

„Küll midagi välja mõtled, niikaua simuleerid, kuni vabastus käes.”

„Simuleerin? Õpetaja jutt on õige, me oleme harjunud vassima ja valetama ja raskustest kõrvale hiilima. Pealegi olen ma tõesti täiesti terve. Ei ole mul lampjalgu, ei sugu- ega muid nakkushaigusi, vaimseid kõrvalekaldeid pole täheldatud, öösiti voodit ei märga – mitte midagi. Terve.”

„Oota nüüd, küll midagi annab välja mõelda. Peaks pärast kooli koos Mardiga neid asju paari õlle taga arutama.”

„Nõus, aga jääme nüüd vait, muidu tuleb uus loeng tunnisegamisest.”

Õpetaja oli oma epistli lõpetanud ja kirjutas nüüd, selg klassi poole, tahvlile kirjanditeemasid.