Читать книгу Vait olla ja edasi teenida - Mihkel Rammo - Страница 8

„Kas sa oled puhta põrunud? Sõjaväkke? Idioot! Tead, mis seal üldse toimub?” pahandas klassivend Kaarel, kes helistas Mike’ile sedamaid, kui kuulis Toomalt, et nende hea sõber on segi pööranud.

„Ei, kuid saan teada.”

„Kindlasti. Lisaks saad tappa, saad peldikuid küürida, saad teiste alandust tunda, saad...”

„Kurat, ega see vangla ole, kus mingid retside kambad teiste üle võimutsevad,” vaidles Mike vastu.

„Jah? Sina tead seda?”

„Ei, aga kas sina tead paremini?”

„Ega ei tea, kuid ma olen kuulnud üht-teist räägitavat. Pealegi, minu vend on sõjaväes käinud ja see, mis seal toimus...”

„Minu oma kah,” segas Mike vahele, „kuid see oli hoopis teisel ajal ja teises kohas. Meie ei pea suure Venemaa avarustesse minema.”

„Mis vahet seal on?”

„Muidugi on. Suur vahe. Siin on kõik omad – üks rahvas, üks keel. Riik on nii väike, et kiri jõuab päevaga koju, mitte ei tule nädalaid oodata. Pataljonid koosnevad kõige rohkem tuhandest mehest, kui sedagi. Normaalne.”

Pärast pikka vaidlust Kaarel mõistis, et jätkamine on mõttetu ja loobus.

„Lollisti teed, kuid eks sa ise tead paremini.”

Peagi oli sõpradepoolne vastuseis tõrjutud, kuid ees seisis oma otsuse teatavaks tegemine vanematele. Sellega aga otsustas Mike oodata niikaua, kui kõik kindel on ja taganemisteed enam pole.

Järgmisel hommikul tõusis Mike varakult. Tema jaoks liigagi vara, sest võimaluse korral magas ta vähemalt üheteistkümneni. Praegu oli kell alles seitse. Ta valmistas kerge hommikueine – praadis paar muna ja tegi suure tassitäie magusat piimakohvi.

Need pahed – hiline ärkamine ja kohvijoomine – olid õpitud vanemalt vennalt, kellega Mike koos elas. See tüüp võis magada päeval kella kahe- kolmeni, ilma et oleks mingeid süümepiinu tundnud. Ja pärast ärkamist läks tal unest toibumiseks vaja kolme sigaretti ning kahte tassi tökatmusta kohvi. Selline eluviis polnud aga tingitud sugugi mitte laiskusest, vaid venna bioloogiline kell, nagu ta ise väitis, töötas teisel põhimõttel kui „normaalsetel” inimestel. See-eest olid tema õhtud sisutihedad ja sageli võis südaöölgi venna töölaual näha põlemas lampi, mille valgusvihus, paberikuhja taga, oli töösse süvenenud mees.

Suviti sõi Mike aias, kui ilm vähegi lubas. Siin oli mõnus alustada päeva hommikukohvi ja ajalehtedega. Viimaseid Mike eriti süvenenult ei lugenud. Põhiline, millele ta pilgu heitis, olid koomiksid, anekdoodid ja muu mõttetu pahn. Ka vennast polnud suuremat lugejat, kuid tema vaatas alati üle kõik reklaamid, sest ta endagi tööks oli reklaamitegemine.

Reklaam – see jube inimeste petmine. Kaasaegne kunstiliik, nagu seda tänapäeval juba nimetatakse. Mike’i arust oli see küll rohkem uue ajastu katk kui kunst. Kunsti saad vähemalt vältida, kui sa seda just ei vaja, kuid reklaami puhul oled sa kaitsetu. See ründab sind kõikjalt: õhust, maa pealt ja maa alt.

Mike võttis laualt ajalehe, pistis selle kaenla alla, võttis kandiku, läks läbi roosipõõsaid täis eesaia vanade kirsside varju peitunud laua juurde ja vajus toolile. Ta võttis kandikult oma kohvitassi. Just nimelt oma, sest nii rumal kui see ka tundub, oli Mike’il selle joogi jaoks üks ja kindel tass, mille kasutamine kõigil teistel oli rangelt keelatud. Võtnud tassist suure sõõmu, pani ta selle kiiresti tagasi lauale, ja oodanud hetke, neelatas. Kohv oli kõrvetavalt kuum ning selle joomisega tuli kannatada.

Seejärel võttis ta laualt lehe ja heitis pilgu kaaneloole. Milline ebameeldiv juhuste mäng! Miks pidi just tänases lehes olema artikkel „Ajateenija võttis eneselt teenistusrelvaga elu”? Mike laskis pilgul üle artikli joosta, seejärel süvenes lugemisse.

„...olles öises vahiteenistuses, kasutas ajateenija (nimi avalikustamata. Toim.) oma teenistusrelva, automaati Galil, tulistades endale pähe. Lask põhjustas silmapilkse surma. Mehe surnukeha leidis pataljoni korrapidaja leitnant Raudik vahipostide kontrollkäigul.

Pataljoniülema kapten Lääne sõnul ei viinud meest enesetapuni teenistusest tingitud probleemid, vaid isiklikud mured...”

Mike viskas lehe lauale ja tundis kerget rahutust. Enesetapud vahipostidel, õnnetused teenistuses, poolsegased kaitseliitlased, kes oma relvadest põmmutada armastavad... Leigeks jahtunud kohv kadus tassist kiirete sõõmudega. Mike tõusis, tammus närviliselt koha peal, laskis mõtetel läbi pea tulvata ja istus tagasi toolile. Haaras laualt juba tühja tassi, üritas juua, kuid taipas siis oma viga. Kellegi manitsev hääl sosistas kõrva, et sõjavägi ei tarvitse siiski nii hea olla, ja seda hoiatust oli vaja kõvasti seedida.

Poiss tõstis pilgu ja nägi venna kõhetut kuju rahulikult läbi aia jalutamas. Vend pani lauale oma kohvitassi – puhas surm, vesi pooleks kohvipulbriga – nihutas ühe tooli lähemale ja istus.

„Nii vara üleval, mis plaanis on?”

„Mis...?” Mike tõstis pilgu ja väljus oma mõtteist.

„Et mis sa nii vara üleval teed?”

„Ei midagi, uni läks ära.”

„Haige oled või?”

„Mina? Ah, lihtsalt ei saa magada.”

„Või nii. Lehed on tulnud?”

„Laua peal, sinu nina all.” Mike osutas lehele.

„Aa, ma ei pannud tähele”

Vend võttis ajalehe, ja asetanud selle lauale enda ette, hakkas lugema, ise samal ajal suitsupakist sigaretti koukides. Saanud sigareti kätte, mudis ta seda harjumuspäraselt sõrmede vahel. Mike ei saanud kuidagi aru, miks vend seda tegema peab. Venna jutu järgi olevat suitsud liiga täis topitud ja osa tubakat tuleb sealt enne suitsetamist eemaldada. Aga ta mudis ka täiesti pehmeid sigarette. Pealegi, mõnikord vend unustas ennast ja luges läbi pika artikli, enne kui rullimise lõpetas ja sigareti süütas. Üks sõber oli Mike’ile rääkinud, et psühholoogidel on erinevate suitsetamisharjumuste kohta omad teooriad. Näiteks pidid mõned mehed pärast suitsetamist kustutatud koni toosi püsti seisma jätma. Freudi järgi pidi see tähendama hirmu impotentsuse ees. Aga mida tähendab see suitsu näppude vahel rullimine?

„Näe, kaitseväes enesetapp,” ütles vend, suits suunurgas tossamas. „Lugesid juba?”

„Jah.” Mike oli ärritunud. Ta ei tahtnud sellest rohkem rääkida ja üritas ise vestlust jätkata. „Mis sina nii vara üleval teed?”

„Paar hullu klienti tahtsid kell üheksa kokku saada – igavesed kuutõbised.”

„Pole midagi teha, normaalsed inimesed ongi sellised,” arvas Mike.

„Jah, aga kell üheksa,” ei olnud vend ikka rahul. „Ma pole enne ühte üldse suuteline asjalikku äri ajama...”

„Sa teed reklaami,” segas Mike vahele.

Vend ei lasknud ennast sellisest asjatundmatust vahemärkusest häirida ja luges edasi. Ta keeras hoogsalt lehti ja jõudis leheküljeni, kus pidi olema üks tema tehtud reklaam. See oli suur, üle kogu lehe värvireklaam mingisugusele arstimifirmale.

Kui venna laubale reklaami nähes pahameelekorts tekkis, tundus Mike’ile alati, nagu oleks taevas mustaks muutunud ja tõusnud külm ning vinguv tuul. Nagu lööks välku ja kostaks kõuemürinat. Justkui avaneksid kusagil kaugel põrguväravad ning musttuhat kurivaimu tormaksid ronkmustade traavlitega maa peale, et alustada oma jubedat laastamistööd. Paugupealt näisid kuivavat roosid, varisevat puulehed ning linnud okstelt surnuina põrmu langevat. Nagu oleksid kõik linna koerad hakanud ulguma kuu poole, mis miskipärast oli taevasse kerkinud, ja nagu oleksid hirmunud inimesed tänavailt põgenenud.

Siiski ei vallandunud veel surmavat orkaani. Enne suutis vend suitsu haarata ja siis, süütamise hetkel, toimus plahvatus.

„Kuradi idioodid!” röögatas ta maruvihaselt.

Mike, kes sellist viha varemgi oli näinud, küsis rahulikult: „Mis viga?”

„Ikka käkkisid nad mu reklaami ära.”

„Kuidas?”

„Tegid mustaks,” sajatas vanem vend.

„Mille?”

„Taeva”

Kuna Mike mitte midagi ei taibanud, tuli vennal talle reklaamiga seonduvat natuke selgitada.

„Mind palkas hiljuti üks ravimifirma, et ma lehereklaami kujundaksin. Võtsin töö vastu ja paari päeva pärast pakkusin neile idee välja. Reklaamil pidid olema mõningad firma tooted: tabletid, salvid ja muu selline stuff. Taustaks tahtsin panna mõne loodusvaate, sest nende tooted on väga loodussõbralikud ja keemiavabad. Minu idee võeti vastu ja ma asusin seda ellu viima. Kui reklaam valmis sai ja ma seda oma kliendile näitasin, tegi tema ainult virilat nägu, ei öelnud aga midagi halba. Mulle ei andnud asi siiski rahu.

„Kas midagi on halvasti?” küsisin temalt.

„No... ei ole,” virises ta, hapu nägu ees. Mõtles vist, kuidas mulle oma rahulolematust serveerida. Küsisin siis uuesti, et kui midagi ei meeldi, teeme ümber.

„Ei, mitte seda, aga see taevas...” vingus ta edasi. Mis sellega lahti on, jäi mulle arusaamatuks.

„Loojuv päike...”

Ma hakkasin mõistma. Küsisin: „Teile ei meeldi loojuv päike?”

„Mitte et ei meeldi, aga kas see sobib meie firmastiiliga? See on rohkem nagu surma sümbol, aga meie eesmärk on ravida,” seletas tüüp edasi.

Ma olin juba päris närvis. Loojuv päike on surma sümbol? No tore! Kuna klient on kuningas, siis lubasin ma pildi ära vahetada ja meie vestlus oli sellega läbi.

Järgmisel hommikul tõusin ma kell kuus. Mõtle – kuus. Ma läksin kell kuus hommikul tõusvat päikest pildistama... Kindluse mõttes tegin neli filmi täis ning lõunaks oli mul reklaam valmis, koos kõige ehedama päikesetõusuga, mida tänapäeva arvutid võimaldavad. Olin magamata, kohvi joomata ja suutsin vaevalt ennast valitseda, kui mu armastusväärne, lakutud juuste ja totakate morsavuntsidega klient kohale jõudis ning lahkelt naeratades teatas, et võtaks üldse looduse tausta ära ja paneks õige ühe noore arstiriietes tibi asemele. Võid kindel olla, et ma ei tervitanud seda mõtet ja väitsin vastu, et kuna enamik klientidest, kes nende rohtusid tarvitavad, on haiged vanainimesed, siis seksiga vist ei löö. Tüüp mõtles veidi ja oli nõus mu tööle pilgu heitma. Ta vaatas seda mõnda aega ja küsis täiesti süüdimatult: „Aga kui oleks neutraalne ja paneks sinise taeva ilma päikeseta. Juhul kui see teile palju vaeva ei valmista?” –

„Ei valmista,” ei jõudnud ma selle hulluga enam vaielda. Lisasin siiski: „Kuid teil tuleb selle eest juurde maksta.” Ja kujuta ette, ta oli nõus.

Kui ma kaks päeva olin tööl käinud ja kõik see aeg fotokat kaasas kandnud, et saada ilma päikeseta pilt taevast, sain lõpuks kliendilt loa see trükki viia. Ah jaa, kui ma talle helistasin, siis ta veel küsis, et ega ilma päikeseta taevas ometi surmajärgset seisundit tähenda. Ma panin toru lihtsalt rahulikult hargile ja unustasin selle loo.”

„Kuni tänaseni,” sõnas Mike.

„Jah, kuni tänaseni. Sa ainult vaata seda taevast.”

Ja viies suits hakkas tossama.

„See pole siiski must,” proovis Mike lohutada.

„Mis ta siis on – kollane?”

„Ei, ma ütleksin, et tumesinine.”

„Jah?”

„Väga tume,” lisas Mike kiiresti.

„See on kuradi loll must värv, kas sa siis ei näe?”

„Hea küll, see on tõesti helemust.”

„Must! Need trükikojad teevad sellist jama kokku, et jube. Ükskord värvisid nad mul päris mitu inimest roheliseks, ja kui ma häält tõstsin, et inimene peaks nagu roosakas või midagi taolist olema, siis öeldi mulle vastuseks, et vahel tuleb tõesti mõne värvi suhtes ette vähest toonimuutust, kuid selles polevat midagi hullu, sest klient ju ei teadvat, mida kunstnik on taotlenud. Kujuta ette, see on neil toonimuutus – napakad.”

Vend jätkas irooniliselt: „Nüüd said nad igatahes kätte surma koos põrgu ja muu sellega kaasnevaga. Teksti „Looduslikud ja tervendavad ravimid” asemel võiks sinna trükkida „Palsameerimisvahendid ja laibapesupiiritus meilt!”

Imelikul kombel hakkas venna tuju paremaks muutuma. Ta võttis laualt suitsupaki, kuid oma üllatuseks avastas, et sigaretid on otsas.

„See oli peaaegu täis!” Paki kokku käkerdanud, viskas ta selle lauaalusesse prügikasti ja õngitses taskust uue. Kui suits ees, nõjatus vend rahulikult toolile ja hakkas uurima teisi reklaame. Pärast mõningat lugemist voltis ta lehe kokku, jõi kohvi ära ja asutas end minekule.

„Mis sul siis täna plaanis on, lähed kusagile?”päris ta Mike’ilt.

„Ei,” vastas Mike.

„Muide, mis saab edasistest õpingutest?”

„Mis sellega siis on?”

„Peaksid hakkama sellele mõtlema.”

„Jah, võib-olla tõesti,” ütles Mike ükskõikselt. „Aga enne tuleb ikka keskkool ära lõpetada.”

„Hea küll, õhtul räägime.” Vend ruttas minema, sest kell sai juba pool üheksa ja kliendid ootasid uusi põrutavaid reklaamiideesid.