Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 10

Suvises Hurghadas, kuhu oleme tulnud koos Mohamediga paariks päevaks puhkama, on halastamatult kuum, kuigi sel pärastlõunasel tunnil, mil päike liigub madalamalt, annab juba hingata. Tänaval siiski hea meelega veel ei jaluta ja nii istume Mohamediga ühes restoranis peatänava ääres ning vaatame möödujaid ja teisi päikese eest katuse varju pagenuid. Peale selle muidugi nõuab tühi kõht oma.

Kõrvallauas istub blond keskealine naisterahvas koos nooremapoolse tõmmu kohalikuga ja naeratab talle meelalt. Poiss vaatab korraks meie poole, justkui luba küsides, kas tohib ka vastu naeratada, ja naeratab meist hoolimata siiski. Teises kõrvallauas istub suurem seltskond noori eurooplannasid koos väiksema seltskonna kohalikega, kel kõigil tundub olevat lõbu laialt. Esimest korda turistina Egiptuses olles ei pannud ma seda kõike tähele. Ka toona istusime sõbrannaga mitu korda samas restoranis. Küllap ei osanud ma siis seda lihtsalt märgata ja näen seda selgelt alles nüüd, kuna nüüd ma tean. Tean, et suhted väljaspool abielu on keelatud ega soosi ühiskond ka suhet vanema naise ning noorema mehepoja vahel.

Euroopas ei ole see probleem, aga kui need poisid siin teavad, mis on õige, miks nad sellistesse suhetesse siis astuvad? Ma arvan, et põhjuseks ei ole kellegi ärakasutamine. Pigem on selline suhe enamasti vastastikku kasulik. Euroopa naine leiab sellises suhtes kirge, mis on tulisem ja väljendub tormakamalt kui kodumaal. Võib-olla on selles tema jaoks killuke sädet, mille abil üle elada pime ja külm talveaeg. Tihti on oluline ka seiklusmoment, milles on midagi salapärast ja võrgutavat. Enamasti on kuurordis töötav noormees pärit lihtsamast ja tagasihoidlikumast perest, kes oma religioonist väga ei tea ega pea. Häda ajab härja kaevu. Need, kel majanduslik olukord vähegi võimaldab, eriti kui tegu on oma usku järgiva inimesega, kuurordi ahvatluste keskele tööle üldse ei lähegi. Moslem või mitte, ka tema on kõigest inimene. Kohalik noormees leiab selles suhtes tihti lootust kergemale elule, silmapiiril terendamas kergemad võimalused nii elamise kui töö vallas. Mõnel juhul on õhutajaks kindlasti ka kaugelt nii imetabasena näiv elu Euroopas. See on tihti lihtsam kui iga kuu natuke kõrvale panna, et siis lõpuks, kui piisav summa koos, oleks alust ka kohalikule naisele kosja minna. Kohalik naine on tihti kapriissem ja ilma miinimumi täitmata ei ole mõtet abiellumissoovi esitama minnagi, samas kui Euroopa naine on iseseisev ja harjunud mõttega, et edaspidine elu ehitatakse üles koos. Euroopa naine on ka oma välimuse poolest tihti kohalikest üle, on erilisem. Ütleme nii, et kui esmajoones on tähtis, et abiellujad oleksid sama usulise taustaga, siis sellest hoolimata on egiptlase jaoks eurooplases oma võlu, nagu ka eurooplase jaoks egiptlases.

Nii saab alguse kuurordiromanss, mis teinekord pannakse kirja ka paberile. Urfi (ar. „tava“), mis liidab lihtsalt välismaalase ja kohaliku, on tegelikult ametlikult registreerimata abielu. Et see kehtiks, peab kumbki pool kahe meessoost tunnistaja juuresolekul kinnitama oma abielu tõsidust, et tegu ei ole ajutise abieluga. Selle kehtimiseks peavad vanemad andma oma nõusoleku, samuti ei tohi abielu olla salajane. Mõlemale poolele peab jääma üks allkirjastatud eksemplar. Praktikas võib urfi paberit tõlgendada ka kohaliku ametliku abiellumisavaldusena – see on välismaalase ja kohaliku ametlikuks abiellumiseks vajalik esmane paber, mis näitab üksnes, et kaks inimest soovivad oma leivad ühte kappi panna. Selle olemasolu on vajalik näiteks ka ametliku abiellumise jaoks nõutud pooleaastase viisa taotlemisel ja dokumentide esitamisel ametnikule, kes väljastab lõpliku abieludokumendi. Olgu urfi paberil advokaadi tempel või mitte, ei tunnista ükski riik üksnes selle alusel abielu seaduslikkust ega legaliseeri sellist abielu. Selleks, et end ametlikult abiellunuks tunnistada, tuleb varuda kõvasti rohkem kannatust ja aega kui see on võimalik nädalase puhkuse juures.

Küllap saab kuurortides alguse ka palju püsivamaid suhteid, mis lõpuks saavad ametliku kinnituse ühe katuse all elamiseks. Küllap võib sealgi leida elu armastuse, mis ei hooli vanusest ega vahemaadest. Kuid siiski ei teeks paha mõned asjad enese jaoks selgeks mõelda enne, kui sellisesse suhtesse astuda. Nii või naa võib eri kultuuritaustaga, rääkimata veel eri religioosse taustaga inimeste vahel pärast seda, kui suur armastus asendub argipäevaga, tekkida keerulisi olukordi. Tagantjärele mõeldakse siis, kas enese nii keerulisse olukorda seadmine oli ikka küünlaid väärt. Sellele tasuks mõelda ka juhul, kui naine ei suuda aktsepteerida Egiptuse igapäevaelu, mis saab suuresti alguse just igapäevastest usulistest toimingutest. Eriti kriitilise pilguga tuleks sellisele suhtele mõelda siis, kui varasemast kooselust on naisel juba lapsed. Kuhu kuuluvad need lapsed siis, kui tekib vajadus tulla elama Egiptusesse, rääkimata usulistest ja hariduslikest küsimustest? Paljudel naistel on kodus elu paigas, nii töö kui muu poolest, ent kunagi ei tea, mis saatusel varuks on ja mil tuleb harjunud elu vahetada hoopis uue vastu võõral maal. Paljud paarid jõuavadki elama hoopis mõnda kolmandasse riiki, sest naine ei suuda leppida siinse olukorraga ja mees ei leia Eestis tööd. Paljud noormehed aga, olles juba kuurordis harjunud teistsuguse eluga, kaotavad end Euroopas elades veelgi enam. Lõppkokkuvõttes on kõik asjaosalised lihtsalt keerulises olukorras, hõõgugu siis tuha all pealegi kuumad söed.

Ärge saage minust valesti aru – ma ei räägi sellest teemast sugugi seepärast, et kellegi üle kohut mõista. Igal inimesel on õigus langetada talle õigena tunduvad otsused ja enamasti anname me ju alati endast parima, langetame sel hetkel parima võimaliku otsuse. Pigem tasub neist siin kirja pandud mõtetest välja lugeda soovitust enne sellisesse suhtesse astumist järele mõelda, kui kaugele ollakse valmis minema, end muutma ja kas ning kui palju on suhe seda väärt.