Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 3

Igal inimesel on oma unistused, mingis dimensioonis ja raamistikus olevad ootused ja lootused. Unistused, millest sõbrannale õhkame, ja unistused, mis on salajased. Unistused, mis on materiaalsed, ja need, mis on hingelised. Unistused, mis on hetkelised, ja need, mis saadavad meid vanaduseni. Unistused lihtsalt peavad olema, ilma nendeta ei saa. Unistusteta pole tulevikku, pole hallis päevas päiksekiirt, pole edasiviivat jõudu. Unistused on hädavajalikud ning ellu jäämiseks on hädavajalik nende täitumine.

Mõelgem end korraks tagasi lapsepõlvemaale, sinna, kus valges ja magusas vahukommipilves elamine oli lubatud. Kui palju üldse mäletab inimene seda, millest ta lapsepõlves unistas? Esimese mõttelennuga ilmselt mitte väga palju, kui aga lapsepõlve unistused on realiseerunud, siis on need täitunud unistused just need, mis panevad uhkust tundma ja mõtlema – kunagi on see õnnestunud. Mina unistasin kogu aasta kestvast soojast suvest, nüüdseks olen ringiga välja jõudnud maale, kus see tõepoolest nii on, kuigi pean tõdema, et alati ei ole see kuumus meeldiv. Inimene unustab tihti oma unistused, ja alles siis, kui need on teoks saanud ja käegakatsutavad, tõdeb ta: „Jah, tõepoolest imelik, kunagi unistasin ma sellest, mis nüüd on reaalsus, ometi veidike teisel kujul.“ Unistama peab õigesti, nagu ütles kunagi minu prantsuse keele õpetaja. Kirjutasime parajasti jutukest oma unistuste kodust, kui ta andis meile imepärase soovituse: „Unistage õigesti ja mõelge hästi läbi viimnegi detail, mis selle unistusega harmoneeruks. Vastasel juhul ei pruugi unistus täituda nii, nagu seda tegelikult soovite, ja just need väikesed detailid jäävad teid lõpuni häirima.“ Kuldaväärt soovitus. Kui inimesed pühendunumalt oma unistustele keskenduksid, oleksid nad lõpptulemusega ilmselt palju enam rahul.

Rahast kui paberkupüüridest ega kõlisevatest müntidest ei ole ma kunagi unistada osanud, kuigi ei saa öelda, et raha oleks olnud ülearu. See ei ole minu jaoks olnud väärtus omaette. Võib-olla valitseb mu pangakontol just seepärast tihti keskväärtus null, mitte mõne numbri taha kirjutatud nullide rida. Paljud põhjendavad oma unistuste teostamatust sellega, et neil ei ole piisavalt raha. Kas see ongi esmatähtis? Raha ei ole ainus vahend unistuste teostamiseks. Jah, võib-olla materiaalsete väärtustega unistuste jaoks küll, selliste, mida saab raha letti ladumisega hetkega täita. Kuid ma kahtlen selles, kas see inimest tegelikult sisemiselt rahuldab. Vaadakem kas või inimesi enda ümber, kelle nägudest loeb nii mõndagi, olenemata sellest, millises maailmajaos parajasti viibida. On rikkaid, kelle näost peegeldub rahulolematus, sest neil on alati justkui millestki puudu − sellest miskist, mida ehk raha eest osta ei saa. Või on see lihtsalt tüdimus, et kõik on saavutatud, kõik on olemas, ja kuhugi ei ole enam edasi minna, ei ole enam unistusi, mis midagi tähendaksid? Või vaadake vaesemaid inimesi enda ümber. Neil on olemas ehk tõeline kodusoojus, kuigi nende kodu valgustab vanamoodsam lamp. Neil ei ole moodsaid hõrgutisi lauale panna, ometi on nad rahul sellega, mis neil on. Neil on oma pere, tõelised pereväärtused ja traditsioonid. Ja nad on õnnelikud. Ehk õnnelikumad kui need, kellel on esmapilgul kõik olemas.

Ka unistuste ja unistamise puhul saab materiaalsetest vajadustest olulisemaks see, et oleks täidetud inimese põhivajadused: armastus, täis kõht ja turvatunne. Sellel alusel suudab inimene olla õnnelik. Kui aga on vaid väline kest ja sisemuses on inimene rahulolematu, siis tegelikult ei suuda ta ei endas ega kogu ümbritsevas maailmas rahu leida. Ma ei taha öelda, et inimesed on õnnelikud siis, kui nad on vaesed või kui neil puuduvad unistused. Vastupidi. Unistused on edasiviiv jõud. Kuid enne kui unistama asuda, tuleks endale selgeks teha, mis on see, mis tegelikult rahuldab ja meid hinges õnnelikuks teeb − meid endid, mitte inimesi meie ümber. Eriti positiivne on, kui need mõlemad kattuvad. Minu probleemiks läbi aegade ongi ilmselt olnud see, et olen unistuste sihis tegutsenud alati oma mätta otsast vaadates, jättes kõik ümbritseva teisejärguliseks. Samas on tihti tulnud tõdeda sedagi, et kui ise ei ole õnnelik ja pühendad end vaid teistele, siis lõppkokkuvõttes ei ole õnnelikud ka need, kellele end pühendad. Nad võivad muidugi teisiti väita. Kes siis ikka tahaks, et teine inimene oma elu sinu pärast elamata jätaks. Ainult väga egotsentriline ja enesekeskne inimene võiks seda soovida. Leidub selliseidki.

Igaühe unistused on erinevad. Kui põhijoontes võivad need olla sarnased, siis detailide poolest on need meil kõigil kindlasti erinevad. Võib-olla see ongi see, mis inimesi lõppkokkuvõttes üksteisest eristab? Kui meil kõigil aga on omad unistused, siis kuidas neid ellu viia, jäämata rahulolematult oma mätta otsa kükitama?

Juba lapsepõlves teadsin, et lähen ülikooli. Selles ei olnud küsimustki. Mingit kindlat eriala mul välja valitud ei olnud. Kui sisseastumiskatsetele läksin, valisin huupi kaks eriala: inglise filoloogia selle järgi, et dokumente vastu võttev neiu oli just selline, nagu ma ise oleksin tahtnud olla − ilus, ettevõtlik, aktiivne, sümpaatne −, ja eesti filoloogia selle järgi, et sõbranna andis paberid sinna. Kuigi südames igatsesin rohkem inglise filoloogi kohta, sain riigieelarvelisele kohale sisse just eesti filoloogiasse ja inglise keele erialale üksnes tasulisele kohale. Sellegipoolest tegutsesin oma sisetunde järgi, ja hoolimata kõrgest õppemaksust asusin tasulisele kohale õppima inglise filoloogiat. Praegu olen väga rahul, et selle sammu astusin. Sisemine soov ja selle õige äratundmine on unistuste teokssaamisel väga olulised. Tihti ei pruugi me aru saada, kuidas teatud otsused meie tulevikku võivad mõjutada. Inglise keel on nüüd nii minu kodune kui ka töökeel.

Intuitsioon unistuste elluviimisel ei saatnud mind aga tööelus. Mäletan end keskkooli ajal unistamas töökohast, kus tuleks kanda kostüümi ja kontoris tähtsa näoga istuda. Kui ma ülikooli kõrvalt ühte mainekasse restorani tööle asusin, juhtus minuga mõnes mõttes täiesti tuhkatriinulugu. Läksin ettekandjaks, et kooli kõrvalt natuke taskuraha teenida. Kuna juhataja plaanis just töökohta vahetada ja kiiresti oli tarvis kedagi restorani etteotsa, siis valis juhtkond kõikide töötajate hulgast välja just mind. Alguses olin üllatunud. Mul ei olnud mingeid juhtimiskogemusi, kuid ilmselt jäin silma oma kohusetundlikkuse ja koostöövalmidusega. Otsustasin enese proovilepanekuks töökoha vastu võtta. Ma ei saa öelda, et tegin üdini vale otsuse – õppisin selle aasta jooksul elust ilmselt rohkem, kui seda seni olin teinud. Ent meeletult pikad tööpäevad, täiskohaga õpe koolis (kuhu ma sattusin tihti otse töölt, kui sattusin) ja selle kõige kõrval veel isiklik elu tähendasid seda, et lõpetasin arstikabinetis, kuna tervis ei pidanud lihtsalt vastu. Lahkumisavalduse andsin tookord kerge südamega. Jah, olin küll loobunud oma unistuste töökohast, kuid olin jäänud ikkagi inimeseks, terveks inimeseks. Samas, pärast seda sattusin tööle reisifirmasse. Reisimine on siiani minu suuremaid kirgi. Ka seal sain kanda kostüümi ja istuda kontoris, ja ehkki palk oli viletsam kui eelmises töökohas, särasin seal õnnest. Tundsin, et olen leidnud just selle, mis mind siin elus paelub: ühendanud hobi ja töö. Kuigi mulle elamiseks palju raha ei jäänud ning üüri maksid vanemad, sain ma tasuta reisida, puhata paremates hotellides, tutvuda uute kultuuridega. Ilmselt kestaks see idüll tänaseni, kui isiklik elu ei oleks vahele tulnud.

Kolmas suurem unistus minu elus, nagu ilmselt paljude inimeste elus, oli armastus. Ma soovisin leida enda kõrvale inimest, kes mind mõistaks, austaks, hoiaks, armastaks. Oli ka aeg, mil ma arvasin, et seda ei juhtu iialgi, kuna ma ei ole täiuslik, ei ole selline, nagu üks mees tahab, et naine oleks. Oma põikpäisuse ja saare naise kangusega olin ma siis nii idealistlik, et mõtlesin: „Mulle ei olegi meest vaja! Saan suurepäraselt ka üksi hakkama. Reisin, õpin keeli ja kultuure.“ Kuid inimene on loodud teisiti. On loodud armastama ja olema armastatud. Üksindus võib aeg-ajalt olla tore, üksildus aga kindlasti mitte. Just siis, kui olin loobunud selle õige otsimisest ja olin hetkeks peatunud, et puhata, kui olin lasknud end vabaks ja vaadanud korraks, milline näeb välja elu ilma selleta, leidsin ma äkki oma südamest väikese tunde. Esialgu ei andnud ma talle lootust, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et just see ongi minu lepatriinu – armastus, mida olin otsinud. Kõik ümbritsev muutus olematuks ja maailma lõppu ma oma armastusele järele lendasin.

Unistamise juures ei ole niivõrd oluline kvantiteet, kuivõrd just kvaliteet – see, millest me detailselt unistame, kus me seda teeme ja millal me seda teeme. Igal unistusel on oma aeg ja koht. Samuti on tähtis saada aru, mis on meile vajalik, mis on oluline ja mis tegelikult mitte nii väga. Oluline on meeles pidada, et raha on unistuste täitumiseks vahel küll hädavajalik, kuid enamasti väike lüli. Et oma tegelike unistusteni jõuda, tuleb usaldada sisetunnet, vahel proovida ära halb, et teada saada, mis on õige ja hea, vahel oodata, et unistus ise uksele koputaks, selmet seda kramplikult püüda. Vaid siis anname oma unistustele võimaluse täituda ja saame ise seeläbi paremateks ja õnnelikumateks, seesmiselt rahulolevateks inimesteks. On ju just rahulolu lõppkokkuvõttes see, mida me kõik otsime. Kas pole nii?