Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 8

Kõnnime pimedal külavaheteel. Marsruuttaksoga jõudsime asulasse, aga jalutuskäik edasi majani, kuhu meid on täna kutsutud, võtab omajagu aega. Külatee on nagu külatee ikka: liivane ja põldude vahel, pimeduses siravate tähtede all omamoodi romantiline. Korraga märkame teeotsas tuk-tuk’i. See sõiduk, mootorratta ja auto ristsugutis, mille populaarsust sain tunda juba Tais, on siingi väiksemates külades au sees, kuna võimaldab pisema seltskonnaga konarlikel teedel hästi liigelda. Pole vist sõidukit, mida Egiptusest ei leia. Lahke juht nõustubki meid nimetatud majani viima.

Väravast sisse astudes, õigemini juba kaugelt eemaltki, tervitab meid vali muusika. Ikka äärmiselt vali. Majade vahele jäävat hoovi täidavad kümned punased toolid, mille ees laval on kaks veelgi kaunimat tooli, elektriküünlad ja kunstlilled segamini lõikelilledega. Lavatagune on ümbritsetud punase-sinisekirju riidega. Nurgas mängib DJ folkloori. Tema ümber tekkinud kaardus inimmüür lastest ja meestest liigub muusika taktis kaasa.

Suundume eluruumidesse, mis jäävad nurga taga asuvasse majja. Toolid on pandud ka ukse ette koridori, kus istub koos suurem hulk naisterahvaid, kes tervitades meid üles tubadesse juhatavad. Eluruumid on tagasihoidlikud, külalistuba oma kuldse mööbliga ilmutab killukest luksust. Meid palutakse istuma ja pakutakse pisikestes pudelites pepsit. Oleme tulnud pulma. Külapulma. Mohamedi kursusekaaslase Ali vanem õde abiellub täna siin oma koduhoovis.

Mõne aja pärast juhatatakse meid alla maja ette, kuhu on kogunenud juba paras rahvahulk, ilmselt peaaegu kogu küla. Naised istuvad hoovi keskel olevatele toolidele, mehed jäävad kuhugi seina äärde ja toolidest tahapoole. Kõik ootavad pruutpaari, kes peaks kohe-kohe saabuma. Aga „kohe-kohe“ tähendab siin, nagu ikka, „mõne aja pärast“. Muusika on nii vali, et oma mõtteidki ei kuule. Üks tüdruk üritab minuga rääkida, aga no tõesti ei kuule midagi.

Lõpuks sõidab ninaga hoovi sisse valge ja lai Mercedes-Benz aastast kusagil 1980. Kõik ahhetavad ilusat autot nähes. Kõigepealt astub autost välja peigmees, kes seejärel avab ukse ka pruudile. Pruudi kleit on üleni särav ja sitsisatsiline. Juuksed on tal kaetud millegagi, mis näib nagu segu mütsist ja loorist. Ehtedki säravad. Nii hiilgab ta seal lampide säras, omamoodi halo ümber.

Pruutpaar liigub lava poole, inimesed ümberringi viskavad neile soola peale – see hoiab kurjad pilgud ilusalt pruudilt eemale. Lavale jõudes istutakse sinna pandud suurtele toolidele, mille poole hakkavad ükshaaval liikuma üliagarad õnnesoovijad, kes üksteise võidu pruutpaari kallistavad ja pilte teevad. Kogu see õnnitlemine kestab umbes tunnikese, misjärel suundub pruutpaar lähedasemate tuttavate ja sugulastega koos uude koju.

Sel korral oleme meie vist aukülalised, sest saame ka sellise kutse. Kogu rahva sõidutamiseks on maja ette tellitud väike buss, mis meid lähedal asuvasse asulasse tagasi ja sealt veidike edasi ühe kortermaja juurde viib. Peigmees võtab pruudi sülle ja viib üle läve ning seejärel kutsutakse tuppa meidki.

Korter on traditsiooniliselt sisustatud: elutoas on lihtne mööbel, külalistoas luksuslikum – sinna on paigutatud sinisest sametist kattega antiiksed kuldsete käetugedega diivanid. Meile näidatakse ka magamistuba samuti antiikse nikerdatud mööbli ja peeglikapiga. Isegi väike teler on seal. Peale köögi on korteris veel ka lastetuba, seegi varakult kahe voodiga sisustatud. Küll need lapsed ka kunagi tulevad. Istume ja räägime juttu, nemad õnnelikud, et nende pulma tulime, mina õnnelik, et sain egiptuse pulmad ära näha.

* * *

Egiptuse pulm on suursündmus, mis ühendab kaks elu, kaks perekonda ja tihti ka kaks suguvõsa. Pulmakombed on Egiptuses väga erinevad, palju oleneb perekondade majanduslikest võimalustest ja piirkonnast: eri pulmatraditsioonid on Ülem- ja Alam-Egiptuses ning eri hõimudel. Ka on oluline asukoht. Külapulmad on tavaliselt lihtsad, samas kui linnapulmad on väga euroopalikud. Egiptuses ja üldse araabia maades on pulm tulevase elu alus, ja võib ka öelda, et inimese jaoks kui mitte just kõige olulisem, siis kindlasti väga oluline sündmus. Kuigi mees võib korraga abielluda nelja naisega, juhtub seda siiski harva. Pidu korraldatakse enamasti ikkagi üks kord elus.

Kui tulevane on välja valitud, näiteks tänaval, koolis või töökohal kedagi sümpaatset silmates või perekonna tutvuste kaudu, läheb lahti suuremat sorti „ülevaatus“. Uuritakse väljavalitu ja kogu tema perekonna tausta, tema naabrite arvamust. Oma nõusoleku peab andma kummagi esindaja, enamasti isa, aga ka kogu perekond. Samas on mõlemal õigus keelduda abiellumast sellega, kelle perekond on välja valinud. Perekonna arvamus on äärmiselt oluline, lausa määrava tähtsusega. Samas ei ole see arvamus peale sunnitud, vaid kõik käib pigem nii-öelda läbirääkimiste vormis. Kui abielluda soovija jääb siiski rangelt oma otsusele kindlaks, annab ka pere enamasti oma nõusoleku, et hoida ära sel korral tekkida võiv keelatud suhe. Vanemad ei tohiks aga keelata abiellumast, kui abieluettepaneku teinud kandidaat on sobivast religioonist ja heade kommetega.

Enne kihlumist lepitakse perekondade vahel kokku kõikides abielu detailides. Abiellumiseks kohtuvad mõlema poole vanemad ja määravad abielulepingusse kirjutatavate summade suuruse: mahr, mille peigmees annab pruudi vanematele, ja sadaaq, mis pruudil on õigus saada lahutuse või mehe surma puhul. Tavaline on see, et peigmehe vanemad kingivad korteri ja pruudi vanemad sisustavad selle mahr’i raha eest. Tänapäeval on levinud ka variant, et mahr on väike summa ja peigmehe vanemad kannavad kõik kulutused ise või siis pruudi omad sisustavad näiteks vaid köögi. Kui kõik pisiasjad paigas, määratakse abiellumise kuupäev ja loetakse kinnituse märgiks Koraanist ette avasuura.

Kihluse puhul ja tõelise abiellumissoovi märgiks kingib peigmees pruudile kullast ehteid ehk šäbkä. See on egiptlanna jaoks kauaoodatud päev, kuna tihti on kulla kogus suur, ja mida suurem, seda rohkem peigmees pruuti väärtustab. Vähemalt teiste silmis on see nii. Muidugi oleneb palju peiu majanduslikest võimalustest. Kihluse ja pulma vahele võib jääda ka aasta või rohkemgi, et teineteist paremini tundma õppida ning kõik abieluks ette valmistada.

Egiptlastel on tavaliselt kaks pidu: tähistatakse nii kihlumist kui ka abielu. Mõlemad näevad täpselt samasugused välja, kihlus ongi nagu proovipulm, ainult selle vahega, et pruut kannab värvilist, mitte valget kleiti. Kihluspidu korraldada ei ole aga kohustuslik.

Kätb kitääbehk „raamatu kirjutamine“ toimub umbes nädal aega enne pulmi, mil abielu ametlikult registreeritakse mošees, kus pühamees, kellel on selleks riiklikud õigused ja ilmatu suur raamat, võtab pruutpaarilt sinna kahe moslemist meessoost tunnistaja juuresolekul allkirjad. Enne seda loeb ta abiellujatele Koraani ja küsib pruudi esindaja käest, kas too on nõus pruudi peigmehele üle andma. Seejärel võtab peigmees pruudi oma eestkoste alla ja lubab tema eest hoolitseda ning teda kaitsta. Selle järgi on siis pruut ja peigmees ametlikult abielus, kuid kokku kolitakse alles peale pidu. Ametliku registreerimise ja pulmapeo vahele jääb väga väike ajavahemik, enamasti mõni päev.

Mõni päev enne pulmapidu kaunistatakse kodu- ja peomaja väljast värviliste elektriküünaldega, mis vilguvad ja annavad märku, et selles majas on pulmad tulekul. Kohalikus hotellis aga, mis on siin väga mainekas ja sage peopidamise koht, põlevad elektriküünlad aasta läbi. Ramadaani ajal, mil usklikele on seksuaalsuhted koidikust päikeseloojanguni keelatud, tekib küll väike paus – see ei ole just kõige populaarsem aeg abiellumiseks.

Traditsiooniliselt küpsetab pruudi pere enne pulmapäeva meeletus koguses küpsiseid peigmehe suguvõsale kingituseks ja uue naise küpsetusoskuste märgiks. Pulmakutset laiali jagades kingitakse kutse saajale ka väike küpsisekarbike. Samuti peetakse enne pulmaõhtut hennapidu ehk leilit il-henna (eg. „hennaöö“), kuhu tuleb kokku naissuguvõsa ja maalib pruudi hennavärviga kauniks ja kus kõik naised õhtu läbi laulavad, tantsivad ning leelutavad. Usutakse, et henna punane värvus toob pruudile edaspidiseks eluks õnne. Kuigi küpsiste küpsetamine ja hennaga maalimine on tänapäeval jäänud harvemaks ja linnades praktiseeritakse seda vähe, peetakse pidu ikka, ja eurooplasele võrdub see tüdrukuteõhtuga. Poissmeesteõhtuid ei peeta.

Pulmapäeval veedavad pruut ja peigmees terve päeva juuksurisalongis, kus nad tehakse kauniks. Samuti riietuvad nad seal ümber. Tihti on kogu salong ühtede piduliste hõivatud – pruudi suguvõsa ühes ja peigmehe oma teises salongis. Seejärel läheb peigmees pruudile salongi järele ja koos sõidetakse fotostuudiosse pilte tegema, seejärel pulmapeo paika. Kohti, kus pulmi pidada, on väga erinevaid: koduhoovis, tänaval pruutpaari maja ees, pruutpaari kodus toas, hotelli banketisaalis või mujal selleks üüritud pinnal. Kutse saanul on mitteametlik kohustus pulma tulla ja tulemata jätmist peetakse väga solvavaks. Pigem on see siiski puhas rõõm kui lihtsalt kohustus. Alkoholi pulmades ei tarvitata, pakutakse vett ja karastusjooke. Kuna pidu toimub tavaliselt hilisõhtul, ei pakuta ka sooja toitu, kuid tihti serveeritakse siiski kooki ja torti. Pulmale järgnevatel päevadel tulevad pruutpaari külastama lähedased sugulased, tuues kingitusi, maiustusi ja ka raha. Vastukingiks saavad nad tavaliselt pruutpaari salongifoto. See on väga ilus aeg kõigi jaoks, sest alus on pandud uuele perele. Egiptuse pulm, toimugu see siis koduhoovis või ballisaalis, on igal juhul eriline ja oodatud.

* * *

Sõidame autoga keset tuledesäras linna tunnil, mis läheneb südaööle. Niilusel peegelduvad peomajade elektriküünlad peegelpildina tagasi. Tee viib üle silla ja suundume ühte sellisesse majja Niiluse teisel kaldal. Need on siin populaarsed pulmamajad, kus peetakse euroopalikumaid pulmi. Kuna inimesi on siin palju ja abielu kohustuslik kooselamise vorm, on tihti pidu käimas paljudes majades ja tänavatel siinpool Niilust on liiklus tihe.

Siseneme pulmamajja, kus pidu on juba täies hoos. Keset suurt tantsusaali tantsivad naised ühes ringis ja mehed teises. Kuigi koos ei tantsita, märgatakse siin tihti ka enda tulevast. Pruutpaar istub kuninglikult keset lava oma toolidel lillevanikute keskel ja jälgib saalis toimuvat mõnuga. Suurte ümmarguste laudade vahel, mille ümber istub karastusjooke juues paarsada inimest, käib tihe sagimine. Lapsed jooksevad edasi-tagasi, naised tassivad laudadele komme ja tordilõike. Seejärel astub tantsuplatsile ka pruutpaar ise. Pruudi kleit on sulekestega kaetud, see on viimane mood. Kleidi puhul üritatakse tavaliselt ära kasutada kõikvõimalik atribuutika, sest üldiselt on see päev pruudi elus ainus omalaadne. Meik on samuti tugev ja soeng suur. Ka peigmees on tavalise ülikonnaga vaeva näinud: sellele on kuldsete niitidega tikitud keeruline muster. Nemad on täna ka ainukesed, kes võivad paarina tantsu vihtuda, ja nii neid õnnitlemiste vahele muudkui tantsuplatsile tiritakse. Kaugemal saalis istujad saavad tantsuplatsil toimuvat jälgida lae alla üles pandud teleritest ning seal jooksev ülekanne jääb hiljem pruutpaarile pulmavideoks.

Meie lahkume pärast pruutpaari õnnitlemist peolt õige pea. Suitsupilv, vali muusika ja hiline õhtutund ei ole lastele ilmselgelt parim valik. Aga inimesed jäävad meist veel mõnusalt elektriküünalde ja lillede vahele, kes istuma, kes tantsima.

* * *

Kurameerimist kui sellist ei tunta, tutvumiseks on kultuuritavade kohaselt kihlusaeg.

Tüdrukud abielluvad küllaltki noorelt, peavad olema abikaasast nooremad ja neitsid.

Naine saab pulmade puhul kingituseks kindlasti kulda.

Mehel võib olla korraga neli naist, kuid siiski on see vaid alternatiiv ja tänapäeval haruharv.

Abielu on lubatud tädi- ja onulaste vahel, kuid ka see traditsioon on taandumas.

Sagedad on salongiabielud ehk teineteisele kosjamoori või perekonna valitud kaasad, kuid siiski on vajalik mõlema poole nõusolek.

Naised on pulmapäeval kultuurilistest piirangutest vabad: kantakse lahtisi kleite, paljastatakse juukseid.

Lilli ega kingitusi ei tooda, kuid pulmaauto ja – saal on lilledega rikkalikult kaunistatud.

Peol tantsivad mehed ja naised eraldi ringis, või ka ainult mehed või esinejad, kui needki.

Islami pulmas pidutsevad mehed ja naised eraldi ruumides ning võõrad mehed pruuti ei näegi. Selline pulm on tavaline näiteks Saudi Araabias.

Abielludes jätab naine endale oma perekonnanime.

Naine läheb elama mehe perekonna juurde omaette korterisse, kuigi tihti kolitakse ka vanematest eraldi.

Laste saamine on väga oluline, kuna see on abielu peamisi eesmärke.

Abielurikkumine on islamis väärt surmanuhtlust, Egiptus on leebem – siin määratakse abielurikkujale vanglakaristus.

Lahutus on lubatud, kuid mitte soositud, sest mõtteliselt lahutab see kaks perekonda.

Leskedel on lubatud uuesti abielluda, et mitte elada toetuseta üksi.