Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 2

Nõukogude Eesti lapsena oli minu raamatukapp raamatutest pungil. Võib-olla ei olnud need nii värvilised nagu tänapäeva raamatud, kuid seda enam jäi ruumi mõttelennuks. Mulle meeldis lugeda ja raamatuid sirvida, pilte vaadata. Lugema õppisin juba kolmeselt ja nii tõi ema mulle palgapäeval ikka mõne uue tolleaegse teose. Kui oma raamatud olid läbi vaadatud, aga uut „kuuraamatut“ veel ei olnud, sirvisin heal meelel ka üles sektsioonkapi riiulitele paigutatud teoseid hoopis teistsuguste piltide ja hoopis teistsuguse kirjaga. Sellest kirjast ei mõistnud ma toona palju, aga pildid köitsid mind siiski. Tihti sattus mulle kätte lasteentsüklopeedia ENEKE, mille kaane siseküljed olid illustreeritud eri maade rahvarõivastega, ühed värvilisemad kui teised. Eesti omade kõrval olid kohe Egiptuse rahvariided, mis tundusid mulle toona äärmiselt naljakad – no miks on ühel mehel kleit seljas ja naisel pika suka moodi asjandus näo ees? Kas oleksin osanud uneski näha, et ühel päeval esimesest pildist teise astun? Ilmselt mitte. Aga kuhugi alateadvusesse see ilmselt jäi.

Kui ma esimest korda Egiptuse pinnal olles püramiididega tõtt vaatasin, oli selles teatav äratundmine – see oli midagi suurt ja võimast, minu ees ja mu sees. Miski, mis jutustas lugusid minevikust ja olevikust ja tulevikust. Tänaseks olengi ma eneseotsingute ja seikluste kaudu sooja suve otsima tulles jõudnud ringiga tagasi siia Egiptusesse, mis on olnud minu koduks pea viis aastat. Ma ei ütleks, et see on minu uus kodu, aga teine kodu ehk küll. Olen selle rahva hulgast leidnud endale abikaasa, kellega jagan kahte väikest inimimet, ja olen leidnud endale ka usu, kõndimaks sirgel teel.

Milleks oma elu väljanäitusele panna, võidakse küsida. Kas on tegu sooviga üleöö ratsa rikkaks saada või on põhjuseks kustutamatu kuulsusjanu? Ei see ega teine. Pigem lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid. Kui selle hinnaks on tükike minu elust ja maailmapildist, siis olgu. Seda hinda olen ma nõus tasuma.

See raamat ei ole mingilgi moel islami propaganda, kuid Egiptusest rääkides ei saa mööda minna usust, mida valdav osa inimesi selles maailma religioosseimas riigis järgib ja mis annab nende igapäevaelule kindla suuna. See ei ole ka raamat poliitikast, sest kuigi ühele egiptlasele võib meeldida tundide kaupa poliitika üle vaielda, tunneb ta ehk samas, et see vaidlus ei muuda midagi. Ega ole see raamat ka terrorismist, sest kuigi egiptlastel on äärmiselt kahju kuulda seda, kuidas kõik moslemid ühte patta pannakse, ei kuulu terrorism egiptlase igapäevasesse ellu mingil muul moel kui üksnes läbi telekanali.

See raamat on lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsingutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi ja võõrsil elava eestlase elust. Pusletükkidena kokkupanekuks neile, kes Egiptusesse reisides palmi alt tõusta ei raatsi, kuid ometi sooviksid tegeliku elu loori taha piiluda, aga ka neile, kes kunagi ehk araabia maade pinnale ei astu muul moel kui üksnes mõtetes.

Nele Siplane

Egiptuses, 29.04.2010