Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 6

„Ära Omarit sinna suure pildi alla küll pane!“ ütleb mulle tädi Leila, kui paar päeva tema pool veedame ja ma Omari parajasti elutoa diivanile pikali panen. „Ma kuulsin just enne uudist, et üks mees sai seeläbi surma, et seinal rippuv pildiraam kukkus talle õnnetult pähe.“

Vaatan seinal rippuvat pilti, millel on suurelt kujutatud väike heledate juustega tütarlaps jahukottide keskel koertega mängimas. Kuldse raami vahele on pikitud perekonna ajalugu. Seal on pilte Mohamedi lapsepõlvest, tema isast, kui too veel noor oli, Mohamedi tädidest ja nende lastest, samuti on seal pilte Nadiinist ja täiesti tundmatutest lastestki, keda mina ei ole kunagi kohanud. Ka on seal paar pulmapilti, üks kristlasest naabritüdruku pulmast. Aeg-ajalt ilmub sinna uusi fotosid – kui kellelgi peaks mõni varuks olema, torgatakse see samuti sinna raami vahele. Elutoas on peale islamipäraste plakatite ja kalligraafiliste tekstide seinale riputatud pilte veelgi. Üks papist alus on kaetud mustvalgete piltidega, teisel on mustvalged ja värvilised läbisegi, ulatudes aega kolmkümmend aastat ja enam tagasi.

Poodideski kohtab pilte – tihti on aukohale riputatud poeomaniku portree. Kristlaste poodides on seintel pühakute pildid, nende järgi tunneb hästi ära, kellele pood kuulub. Igal nurgal on avatud fotostuudio, mille akendelt vaatavad vastu imekaunid pulmapildid. Fotostuudiod on tihti pulmarahvast pungil, sest egiptlasele ei meeldi kusagil üksi asju ajada, ikka mitmekesi koos. Piltide puhul kasutatakse väga palju graafilist töötlust, et inimesed piltidel veatud näiksid. Samuti kleebitakse juurde kõikvõimalikku atribuutikat: lipsukesi, graafilisi õhupallikesi, pruutpaar asetatakse kaminaga ballisaali, pildid on üle puistatud säraga. Tavaliselt tehakse palju pilte pruudist üksinda. Hiljem kingitakse pruutpaari koju õnnitlema tulnud inimestele meenena üks stuudiofoto. Ka lastest tehakse palju stuudiofotosid ja neidki jagatakse laiali meenetena, nii võib arstikabinettides kirjutuslauaklaasi all näha lugematul arvul pisikeste punapõsksete lapsekeste kauneid naeratusi.

Võib aga juhtuda, et paljud ei teagi, mis neil täpselt koduseinal ripub. Nii olen ma kohanud moslemi seinal pilti külakirikust, kuigi proua pidas seda alati kõigest majaks. (Nõndasamuti olen ma näinud mošee pilti külalislahke eestlase seinal ühes vanas seinavaibas, millele keegi enam mingit tähelepanu ei osutanud, kuid mille üksnes minu moslemisilm kinni suutis püüda.)

Islami tava kohaselt ei ole hea riputada seintele pilte, millel on kujutatud inimesi, eriti nendest tehtud portreefotosid. Ka ei ole hea panna seinale pilte loomadest või millestki muust, millel hing − et keegi ei hakkaks neid otseselt ega ka kaudselt kummardama. Islami kohaselt ei ole hea ka liigne enese demonstreerimine. Vaikelu on lubatud, niisamuti igasugune islamiga seotu: värsid Koraanist, mošeede kujutised.

„Aga miks sa oled kõik need pildid seintele riputanud?“ küsin tädi Leilalt, kes ei ole kunagi abiellunud ja elab seega endiselt üksi oma vanematest jäänud korteris. „Mulle meeldib näha kõiki minu jaoks olulisi inimesi enda ümber. See on nagu tükike ajalugu.“ Korraga saan ma temastki aru.