Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 4

„Lähen pikendan su viisa ära ja siis uurin Niiluse-reisi võimalusi. Olen kohe tagasi!“ Ja läinud Mohamed ongi.

Istun keskklassi hotelli aknal ja vaatan all laiuvat linna. Kaugemal eemal ripuvad pilvelõhkujatest hotellid emakese Niiluse kohal ning ähvardavad oma massiivsusega purjekaid, mis nende all pehmelt liuglevad. Vesi sillerdab keskpäevase päikese käes kergelt suduste pilvede all. Kohe üle tee kükitab kivikujude keskel Egiptuse muuseum oma roosas kuues. Turistid sagivad vilkalt ringi. Bussid peatuvad värava ees ja sõidavad jälle välja. Kuna Egiptuse muuseum koos kõikide aarete ja seal lebavate vaaraomuumiatega kuulub igasse kohustuslikku Kairo külastamise programmi, siis võib sellest turistidevoolust ka aru saada.

All teel keerleb liiklus ümber valgusfoori – ikka neli rida ühes ja neli rida teises suunas, olgugi et tegelikult sõidab kummaski suunas kuus rida autosid. Autod tulevad siit- ja sealtpoolt, tihti reeglipäratult vooluga kaasa minnes. Kõike seda juhib vaid üksik punane tuli. Olenemata sellest, kas tuli põleb või mitte, kihutavad autod hoolimatult viimase hetkeni, kuni lõpuks pidurite kriginal peatuvad. Tuut-tuut-tuut kõlab hoiatav signaal ja auto vahetab rida, keerates täiskiirusel ette vastukihutavale autole. Kaosest on saanud reeglipärasus, mille südames vilkuv üksik punane tuluke näitab, kus varitseb oht, kus kokkupõrke vältimiseks peatuda, et seejärel õiges sihis täiskäigul edasi liikuda. Elus paraku puuduvad sellised juhised, puudub selline punane tuli, mis ütleks, kus ja millal peatuda. Puuduvad rajad, mis näitaksid, kuhupoole edasi liikuda. Kusagil südamesopis elab küll üks igavlev politseinik Aimdus, mis sunnib ohu ees peatuma ja näitab kätte õige teeotsa. Kas ta aga on alati valvel? Ei. Ta on laisk.

Tuba, milles peatume, on üpris kulunud ilmega. Väike katkise klaasiga laud on asetatud otse akna alla kahe päevinäinud tugitooli vahele. Parempoolse tugitooli kõrval kummutil ragiseb vana Samsungi telekas, mis näitab üksnes kohalikku uudistekanalit. Akna vastas ukse kõrval seisavad voodid, nende vahel on öökapp telefoniga. Vasakule poole jääb suur 1960ndate stiilis vannituba. Selle kulunud ilme kompenseerib mitmekordselt aga linnavaade. Võtan katkisest lauaklaasist tükikese ja vaatan läbi selle uuesti alla linna. Kõik näib nagu varem, kuid palju turvalisem.

„Paberid sain aetud,“ astub Mohamed uksest sisse. „Ühest reisibüroost pakuti mulle Kairost Niilusele minekuks sellist varianti. Läheme siit lennukiga või rongiga Aswâni ja siis Aswânis ootab meid kruiisilaev, millega sõidame Luxorisse. Reis kestab neli päeva ja tee peal tehakse vaatamisväärsuste juures peatused. Aswânis on oma programm, samuti Luxoris. Siis jälle kas lennukiga või rongiga tagasi. Vahe on selles, et lennuk on kallim ja kiirem, rong odavam, aga öö tuleb veeta rongis.“

Rongidega on mul omalaadne suhe, nimelt oli minu vanaisa Tartu lähistel väikeses külas jaamakorraldaja ja minu vanavanemate kodu asus kohe rongijaama taga. Rong sõitis toona tihti, ikka mitu korda päevas. Mäletan selgelt, kuidas tädiga maja välistrepil kartuleid koorisime, kui lähenev rong vilet andis. Milline nostalgia!

„Ei olegi ammu rongiga sõitnud, viimati lapsepõlves. Võiks siis minna rongiga, see ju odavam ka!“ Nii on asi otsustatud.

* * *

„Meil on rongi väljumiseni veel aega. Käime äkki mõnest raamatupoest läbi,“ teen Mohamedile ettepaneku Kairo keskväljaku lähedal košari-restoranis, kus firmarooga sööme. Košari on traditsiooniline egiptuse toit, mis koosneb riisist, makaronidest ja läätsedest, täidab suurepäraselt kõhtu, on maitsev ja odav. „Ma ei tea õigupoolest midagi kõikidest nendest vaaraodest ega neile püstitatud templitest, kuhu meie reis meid viib. Kui ma esimest korda Egiptuses ja siis ka Kairos käisin, tundsin ma sellest suurt puudust, et tausta ei teadnud, ja kõik, mida ma Egiptuse muuseumis nägin, jäi kuidagi poolikuks. Oleks võinud selle kohta rohkem lugeda.“ Lähedal asub suur kahekorruseline raamatukauplus ja sinna me oma sammud seamegi.

Peale teadmistejanu rahuldamise on lugemisvara ühe rongisõidu juures lausa kohustuslik. Egiptlased ei ole suured raamatusõbrad. Kodustes raamaturiiulites leidub enamasti Koraan ja muu islami temaatikaga seonduv, kooliõpikuid. Ilukirjandust kohtab harva. Mohamed on keskmise egiptlasega võrreldes suurem kirjandushuviline. Peale eespool nimetatute leiduvad meie raamaturiiulis ka näiteks araabiakeelsed „Anna Karenina“ ja „David Copperfield“, oma „Kairo triloogia“ eest Nobeli kirjandusauhinna saanud Nagib Mahfuzi ja teiste Egiptuse tuntud kirjanike teosed ning muud maailma ilukirjandusklassikasse kuuluvat. Heal juhul loevad egiptlased ajalehti, mida ostavad mõnelt tänavanurgalt. Ajalehti koju ei tellita, õigupoolest ei ole ma kellelgi isegi postkaste näinud. Sellest aga ei tasuks järeldada, nagu ei meeldiks egiptlasele end asjadega kursis hoida või et nagu ei huvituks ta enese harimisest ega täiendamisest. Keskmisele egiptlasele piisab enamasti telemeediast. Aeg-ajalt kuulab ta ehk midagi ka raadiost.

Sellest hoolimata on pood rahvast täis. On kohalikke noori, kes ostavad õppetööks vajalikke raamatuid, on vanemaid inimesi, kes piidlevad ilukirjanduse riiuli juures, ja muidugi on turiste, keda huvitab kõik egüptoloogiaga seotu. Ka ülemisele korrusele, kus asub peamiselt islamiteemaline ja araabia keele õpet käsitlev kirjandus, jätkub uudistajaid. Koos eeslinnadega Kairo pea kahtekümmend miljonit elanikku ja seda linna külastavaid miljoneid turiste arvesse võttes ei olegi see teab mis ebatavaline.

Mohamed leiab endale ilukirjanduse riiulilt teose „Härra Ibrahim ja Koraani õied“. Mind tõmbavad kõiksugused mütoloogilised teosed. Nii tõstan oma korvi väikesed raamatud Aswânist ja Luxorist. Teiselt korruselt avastan venekeelse Koraani, mis rändab samuti korvi – kingiks emale, kes ammu on tahtnud Koraani läbi lugeda. Veel leian endale araabia keele sõnaraamatu ja grammatikavihiku ning naiste õigusi puudutava teose. Korvi läheb ka hadith’ite kogumik ehk prohvet Muhamedi pärimused, mis Koraani kõrval kuuluvad moslemi elus samuti tähtsale kohale.

Raamatupoodides kulub aeg teatavasti lennates. Nii märkame kella vaadates, et peame isegi lendama. Tänavad on pimedusse mattunud. Kairo on jälle saanud uue näo. Üle kogu linna kaigub hüüd ööpalvusele. Mööda sõitvatest autodest märkab silm musta-valgekirjusid taksosid, millest üks tuleb kinni püüda. Rongijaamani on omajagu maad. Kui kõik muu siin riigis käibki sisemise kella järgi, siis rong ei oota. Selle peale tuleb jõuda õigel ajal.

* * *

„Kiiremini, kiiremini!“ hüüab mulle üle õla paar sammu eespool jooksev Mohamed, ise perroonil rongi viimaste vagunite poole tulistvalu edasi kihutades. „Täiesti uskumatu, kuidas see reisibüroo meid niimoodi kohtleb, et paneb meile kohad viimasesse vagunisse!“ lisab ta hingeldades ja ise ikka edasi kiirustades, mina tema kannul. Oleme jaama jõudnud viimasel hetkel, sest Kairo liiklus on nagu alati ettearvamatu ja kaootiline. Üldiselt ju ei ole sellest midagi hullu, kui kuhugi hilineda, aga täna ei saa seda luksust endale lubada.

Inimesed, kellest mööda ruttame, jälgivad meid uudishimulikult, kuid ka veidi tülpinult. Kust nad tulevad? Kuhu tormavad? Õhus ripuvad küsimärgid. Kui me isegi teaksime, mis meid täpselt ees ootab! Ilmselt läheme ennast otsima, nagu see iga taolise spontaanse reisi puhul kipub olema. Otsima endast vastuseid vastamata küsimustele. Leidma teed, mida mööda edasi minna.

Lõpuks istume viimases vagunis, mis on äsja renoveeritud ja näeb oma kitsikusest ning narivooditest hoolimata suhteliselt ontlik välja. Tundub puhas ja mugav. Seinalt leiab üksikuid saksakeelseid silte, küllap on siis see esimese klassi rong sealt maalt pärit. Samuti töötab vagunis konditsioneer. Egiptuses on veel teise ja kolmanda klassi ronge, aga need on äärmiselt aeglased ja konditsioneer puudub. Teise klassi rongi vagunites on toolid ja kolmanda klassi rongi vagunites üldse ainult pingid.

Silmitsen nüüd ka ise väljas seisvaid inimesi. Mida ootavad nemad? Või keda? On meie rong ju viimane. Hommikust rongi? Tulemata külalist? Rongijaamad oma mitmekesisusega ja küsimustega on võluvad. Nii palju soove, mõtteid, igatsust. Ootusärevuses inimesed on juba iseenesest huvitavad. Jaam on justkui süda, kuhu suunduvad eri teed nagu veresooned, ristudes seal ja tormates siis pulbitsedes edasi. Inimesed tulevad, lähevad, mööduvad hetkeks üksteisest, heidavad pilgu vastutulijaile ja sammuvad seejärel mööda valitud teed edasi. Vahel, tänu kohtumistele, muudavad suunda või peatuvad hoopis. Inimesed muutuvad reisides ja reisil olles. Iga teekond justkui avab silmad tänu uuele maailmale, läbikäidud paikadele, kogutud kogemustele. Reisilt tagasi jõudes on tunne, nagu saabuksid ammu igatsetud koju, kuid igal saabumisel näib kodu veidike teistsugune. Reisides avardub maailmavaade, maailm tundub loogilisem ja lihtsamini mõistetav, vähemalt mingi tükikese maa, rahva, kultuuri poolest – muidugi vaid siis, kui reisida eelarvamusteta, avatud südamega.

Rong nõksatab paigast. Istun ikka veel akna all ja jälgin, kuidas üksikud lambid linna lähistel ööga pimeduse-valguse mängu mängivad. Aknast mööduvad majad ja mošeed, mille asukohta ning suurust saab määrata vaid pimeduse sügavuse ja ulatusega. Rong sõidab vaikselt rappudes. Kill-koll-koll, kill-koll-koll laulavad rattad rööbastel sümfooniat. Tuut, kõlab monotoonse muusikapala vahele. Viimane vagun libiseb pimedusse, vastu valgusele − hommikupäikesele.

* * *

Leban kupeevoodis, ja nagu võõras kohas ikka, ei tule und. Väljas laiub pilkane pimedus. Reis ei ole üksnes vaatamine tulevikku ega juba tuntu võrdlemine uute avastustega, taban end mõttelt. Reisil olles vaatab rändur tihti ka minevikku, vaatab endasse.

See oli täpselt aasta tagasi, 2005. aasta veebruaris, kui astusin esimest korda Egiptuse pinnale. Toona ei teadnud ma kohalikust elust, kultuurist ega siinsest religioonist suurt midagi, üksnes seda kohustuslikku, mida ühelt reisikonsultandilt nõutakse: milline on ilm Egiptuses, kus asuvad paremad hotellid, millised neist on hea kvaliteedi ja hinna suhtega, kas parem on kaasa vahetada eurosid või dollareid, mida kohapeal ette võtta ja milliseid kohti külastada. Peale selle teadsin veel, et kohalikest inimestest üheksa kümnendikku on moslemid, aga on ka õigeusklikke kristlasi, et moslemid ei söö sealiha ega joo alkoholi, et islami tavade kohaselt võib mees abielluda nelja naisega korraga ja et naised peavad kandma rätikuid. Põhikooli ajalootunnist oli meelde jäänud prohvet Muhamedi nimi ja aasta 610, mil ta sai esimese ilmutuse ning hakkas kuulutama, et on vaid üks Jumal. Otse loomulikult olin kuulnud Eestis nii tuntud ütlemist „Kui mägi ei lähe Muhamedi juurde, siis Muhamed läheb mäe juurde“, mida siin ei ole eriti keegi kuulnud.

Äsja Egiptusest naasnud kolleegilt olin veel kuulnud, et vesi on Egiptuses hirmkallis, ja nii reisis meiega kohvris kaasa suur viieliitrine veetünn. Olgu nende riietega, kuidas on, aga niigi väikese taskuraha tõttu ei kavatsenud me ometi kõrvetava päikese käes janusse surra. Juba Egiptuses olles vaatasime aga üllatunult poes veeriiulilt liitrise veepudeli hinda. See ei olnud vähem ega rohkem kui neli krooni.

Lennuk väljus Tallinnast õhtu asemel hoopis varahommikul, ja selleks ajaks, kui me jala Egiptuse pinnale tõstsime, oli meil juba suhteliselt ükskõik, kus me oleme, peaasi et lõpuks kohal. Lennukiaknast avanenud vaade tühja kõrbega, millesse olid pikitud valged hotellid, ja pooleliolevad punastest tellistest majad, mis paistsid bussiaknast teel hotelli poole, tulid meie niigi väsinud silmadele kerge šokina. Kuid seda šokiteraapiat jätkus veel terveks nädalaks. Siiski, olles esimesest kohkumisest üle saanud, oli see kultuurišokk pigem positiivset laadi.

Meid võlus türkiissinine meri ja soe päike. Meid võlus sume suveöö oma siravate tähtede ja soojas tuules kohisevate palmipuudega. Meid võlus tänavamelu ja vilgas kauplemine. Meid võlusid odavad hinnad ja maitsvad toidud. Meid võlusid sõbralikud ja abivalmis inimesed. Meid võlusid kohalikud naised, kelle mandelpruunid silmad musta räti alt ümbrust piilusid, kollane kuld äbääjä (egiptuse dialektis „naiste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) varrukast välkumas. Ka püramiidid oma iidses massiivsuses võlusid meid, kui neile kätt asetades tundsime, kuidas ajalugu meist läbi voolab. Meid hakkas sügavamini huvitama kõik ümberringi toimuv: ajalugu, kultuur, inimesed. Aga ka islam.

Kord hotelli hoovis istudes kuulsime heki tagant tulevat araabiakeelset jutlust. Oli reede ja moslemite püha päev, mil keskpäevane ühispalvus on kõikidele meessoost moslemitele kohustuslik. Kümned ja kümned inimesed palvetamas keset tänavat, üksteise kõrval ja ees ja taga – selles oli midagi müstilist, selles oli omajagu imetlustväärivat ja šokeerivat. Miks nad seda teevad? Kust tuleb see sisemine vajadus? Sellele pildile mõtlesin ma veel pikalt tagasi ja lubasin endale, et Eestis tagasi olles uurin islami kohta rohkem, kui seni teadsin. Samuti lubasin endale, et ühel päeval naasen Egiptusesse. Lennukis istudes pidasime sõbrannaga ka juba esimesi plaane. Ainult et siis ei teadnud ma veel, et tagasi olen juba vähem kui nelja kuu pärast.

Kui Tallinnas lennukilt maha astusime, tervitas meid kahekümne soojakraadi asemel nelikümmend pügalat madalam temperatuur, miinus kakskümmend kraadi. Plätudes läbi paksu lumevaiba sumpamise ja külmast kõliseva korteri kõrval hakkas neil päevil külm ka minu hingel. Pimedus, pakane ja mornid inimesed vaatasid mulle vastu kõikjalt, kuid minu süda igatses soojust, mille käes olin alles äsja peesitanud ja mille olemasolu enda jaoks avastanud.

Uurisin internetist üha rohkem islami kohta ja seeläbi kohtusin ka Mohamediga. Kellelt siis veel islami kohta küsida kui moslemilt. Neil talvistel öödel rääkisime islamist, aga ka maast ja ilmast, kultuuridest. Mohamed soovitas mul islami kohta veelgi lugeda ja kindlasti lugeda läbi ka Koraan. Ta soovitas seda teha avatud südamega, eelarvamusteta. Seda ma tegingi, ja mida aeg edasi, seda rohkem islam mind oma lihtsuse, kuid samas äärmise selgusega võlus. Toona kutsus mind onutütar tihti ka õigeusukirikusse küünlaid panema, see oli meie jaoks omamoodi traditsioon. Siiski jättis miski mind selle välise toreduse ja tseremoniaalsuse juures külmaks. Islamis meeldis mulle algusest peale mõte, et olen mina ja on Jumal ilma igasuguste vahendajateta.

Mis tahes küsimusele ma vastust otsisin, leidsin islamist alati väga lihtsa ja loogilise seletuse. Mulle tundus, et need vastused on minu kui inimese jaoks head, kasulikud, lihtsad aktsepteerida. Nii leidsingi ma sel kevadtalvel end juurdumas islamis ja tundsin, et vajan seda oma eluga edasi minemiseks. Küllap oli selles otsuses teatavat egoismi. Kuidas aga minna edasi teel, mis ei tundu enam õige, samas kui õige siht kauguses terendab?

Peale ülikooli lõpetamist täitsin ma üsna pea ka oma lubaduse naasta Egiptusesse, seekord juba külla. Ka tol korral olin veel eneseotsingutes. Jah, ma olin küll leidnud islami, aga ei teadnud, kas ka kaaslase kogu eluks. Ei teadnud veel, kas jäängi Egiptusesse või tulen Eestisse tagasi. Kuid Mohamediga kohtumises oli teatav äratundmine, nagu oleksime juba ammused tuttavad, kuigi silmast silma nägime esimest korda. Kes ütleks, milline on õige aeg teineteise tundmaõppimiseks enne abiellumist? Jah, me abiellusime, ajasime Kairos oma pabereid, viimistlesime omale korteri Mohamedi isa majas ja korraldasime pulmad, nagu see siin ikka on tavaks. Kuid tundsin, et peale usu ja abikaasa, mis andsid mu elule uue suuna, olin leidnud endale ka teise kodu ja pere.

Nii nagu ma olin siin end otsinud varem, olen nüüdki siin pimedas rongis lamades taas teel ennast otsima. Kas selle maa ja rahva enda jaoks avastamise järel kuulun ka ise siia? Võib-olla on need mõtted tingitud äsja pulmas käinud perekonna ja tuttavate tagasisõidust Eestisse, igatsusest Eestimaa järele, kus ei ole käinud juba aasta? Vahel tundub mulle, nagu kuuluksin Eestisse, aga mitte enam päriselt. Teinekord jälle, nagu kuuluksin Egiptusesse, aga mitte veel päriselt. Kuhu ma üldse kuulun?

Kill-koll-koll, kill-koll-koll. Lõpuks sulen silmad.

* * *

Läbi pooleldi avatud ribakardinate tungivad tikukarbisuurusesse ruumi esimesed päikesekiired ja paitavad mu nägu, nagu sooviksid teada anda: „Päev on alanud, valgus on võitnud pimeduse, hea on võitnud kurja – igavene võitlus on uuel ringil.“

Silmitsen aknast mööda veerevaid maastikke ja külasid. Loodus on siin märksa lopsakam kui üleval deltas või üldse kusagil mujal, kus Egiptuses käinud olen. Kõikjal on rohelus ja värskus, nagu oleks äsja sadanud esimest suvevihma. Nagu loodus, nii on majadki siin palju värvilisemad, mitte harjumuspäraselt hallid või telliskivipunased. Tihti on uksed sinised ja aknaraamid kollased − nagu oleks tegu mõne lastekülaga, nagu sõidaks läbi värvilise unenäo. Mööda lipsavad inimesed tunduvad tumedanahalisemad, aga nende riided jällegi kirevamad. Nagu naised, nii kannavad mehedki siin enamasti traditsioonilist gäläbija’t (eg. „meeste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) ning värvilisest riidest turbanit.

Rong möödub jõe ääres pesu pesevatest naistest, kuid nad ei pese üksnes riideid. Nad pesevad ka ennast, loomi, nõusid. Mida kõike peavad need jõed nägema, vaikides taluma! Ja millistes oludes need inimesed kohati elavad! Siiski on nad oma eluga tihti rohkem rahul kui need, kes võivad kas või iga päev oma jalgu mullivannis leotada. Jah, elu on raske, kuid seda enam oskab siinne inimene tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Oskaks minagi olla nii rahulolev!

Rong teeb väikese pöörde ja nurga tagant ilmub nähtavale surnuaed. Ka hauad on siin veidike teistsugused, kui mujal olen näinud. Nagu väikesed kivist voodid vaheldumas kuplisarnaste konstruktsioonidega. Huvitav, nagu oleks magama jäänud ühes riigis, aga ärganud hoopis teises. Nii nagu Egiptuses on igas linnas ise värvi takso, nii on kogu see riik igal pool omanäoline. Aleksandria oma vahemerelise rannapromenaadiga, moodsa raamatukogu ja talvel külma meretuulega, euroopalike näojoonte ja sinisilmsete inimestega, suurepäraste kalarestoranidega. Kairo oma kaootilise liiklusega, kaunite mošeedega, iidsete turgude ja ajalooliste püramiididega, Kairo torniga. Punase mere kuurordid oma ilusate randade ja hotellidega ning üle maailma kokku rännanud turistidega on jällegi täiesti omaette maailm, millel on hoopis teine pale. Mida rohkem lõunasse liikuda, seda rohkem on tunda Aafrika mõjutusi. Aswâniski, kuhu kohe jõuame, elab täiesti omaette rahvus nuubialased, kelle nägudest näeb musta Aafrikat ja kes räägivad hoopis isesugust keelt.

Vagunist välja astudes paiskub näkku talvise Egiptuse kohta ebatavaliselt kuum õhk, lausa lämmatav. Päike on seniidis ja tirib oma kuumade kiirtega minu musta rätikut. Tihti on minult küsitud, miks kannan alati musta traditsioonilist äbääjä’t, sest siin on see nagu mujalgi leina märgiks ja noored armastavad ringi käia värvilisemates rõivastes. Kuid mulle on must alati meeldinud – see on elegantne, ei määrdu, sobib kõigega, turvaline, tagasihoidlik.

Väljume rongijaamast, higi laubal pärlendamas, ja püüame omale ühe kohaliku takso. Sisse istudes tõmban ukse igaks juhuks tugevasti kinni, sest tegu ei ole just Lada kõige uuema mudeliga. „Braha!“ (eg. „tasakesi“) ütleb mulle üle õla taksojuht, nagu oleks auto iga viimnegi detail liimiga kinnitatud ja tugevamgi puudutus võiks selle uuesti laiali lüüa. Põk-põkpõk kihutab auto piki jõeäärset teed kruiisilaeva poole.

„Nile Carnival? See asub siit veidike edasi ja siis vasakule sealt poe juurest.“ Kohalikud on siin alati äärmiselt abivalmis ja lahked. Kui tänaval midagi toimub, tormab tavaliselt appi terve trobikond kohalikke, kes siis läbisegi kõige õigemat teed juhatavad või katki läinud autorehvi parandamist organiseerivad. Neile ilmselt meeldib mõte, et saavad kedagi aidata ja korrakski kellegi elu korraldada. Eestlasele tundub see esialgu võõras, nagu tahaks keegi tungida sinu ellu. Ega üks eestlane ise naljalt teisele appi tõtta. Muidu veel mõeldakse, et mingi tagamõttega! Aga egiptlastele meeldib abistada ja meeldib, kui neid abistatakse, meeldib pakutud abi vastu võtta, meeldib, kui abi ei pea küsima.

Auto peatub roostes pidurite kriginal uhke laeva ees, kus istuvad vanakesed silmitsevad meid üksipulgi, kui oma kottidega pardale astume. Ilmselt ei satu kohalik egiptlane tihti sellisele laevale sõitjana. Laevalage katab klaas, millele on maalitud kaksteist sodiaagimärki üksteise kõrval päikese ümber tiirlemas. Kunagi olin minagi suur astroloogiahuviline, kuid viimasel ajal enam mitte. Nüüd tundub see mulle pigem meelelahutusliku ajaviitena. Kui ma usun, et Jumal on üksnes see, kes kõike juhib ja kes on loonud kõik need planeedid ja tähed, siis on vaid tema see, kes teab, mis meid ees ootab. Ei ole ju loogiliselt mõeldav, et kogu maailma rahva saab jagada kaheteistkümnesse rühma, keda igal päeval ootab üks ja seesama saatus, olgu siis tegu Keenias askeldava tiigriküti või New Yorgis tegutseva börsihaiga.

Retseptsioonis saame passide vastu kajuti võtme, abielutunnistust sel korral ei nõutagi. Turismipiirkond, mis muud. Mujal linnades ei ole selle dokumendita ööbida mõeldav. Suundume kõikide oma kompsudega neljandale tekile enda kajutisse. Esimesele jääb restoran, teisele kulla- ja suveniiripoed, kolmandale lobby-baar ja otse neljandalt viib trepp üles päikesetekile, kus asuvad basseinid ja korvmööbliga sisustatud välikohvik. Inimesi on laeval veel vähe, paljud on alles tulemata ja paljud teevad kohustusliku visiidi Aswânis. Nii leiame meiegi fuajees ees ootamas noore giidi, kes viib meid tutvuma Aswâni tammiga ja lõpetamata obeliskiga, mis vaaraode ajast poolikuna maa sees lebab.

Giid räägib meile, et oleme Aswâni jõudnud päev enne seda, mil siit umbes kahesaja kaheksakümne kilomeetri kaugusel lõunas asuvas Abu Simbeli templis toimub nii-öelda „päikese ime“. Templi fassaadiks on neli hiiglaslikku kaljust välja raiutud istuvat vaarao kuju. Igal aastal 22. veebruaril ja 22. oktoobril tungib hommikupäikese kiir templisse ja paistab seal asuvate vaaraode kujude peale, samas valgustamata pimeduse jumala kuju. Mõtleme korraks, et äkki jõuame lennukiga seal ära käia ja selle ime oma silmaga üle vaadata, aga laeva väljumise ajaks tagasi me ei jõuaks. Nii jääb see plaan selleks korraks katki. Meie linnaturnee lõpetab sõit Niilusel Egiptuse iidse purjepaadiga feluka. Laevas ootab meid ees kaks paljasjalgset gäläbija’tes ja rätt-turbanites tumedanahalist keskealist meest. Võõras mees võõrast naist ei puutu ja nii tormab Mohamed alati minust ette, et siis mind ise laevale aidata. Igas ilmakaares istub nüüd keegi, mina potsatan siis kuhugi vahepeale lillelisele padjakesele. Puri üles, pööre siia-, pööre sinnapoole ja paat muudab suunda. Kummardus kaptenile, kes oskuslikult purjesid liigutab ja laeva nii endale alluma sunnib. Feluka on nagu perutav hobune, mis kuulekalt isandale alistub, see künnab laineid edasi. Suundume jõe keskosa poole, kus seilab palju sarnaseid purjekaid. Möödume väikesest saarest, mille rannikul kõrguva puu on vallutanud valge linnuparv. Vastu liugleva laeva pardal laulavad kohalikud turistidele trummipõrina saatel rütmikat folkloori. Punanahksed ja kuldjuukselised neiud plaksutavad lõbusalt kaasa. Kõigest mõni aeg tagasi olin isegi nendega „ühes paadis“. Kuid nüüd ei ole ma enam üks neist, aga vist mitte päriselt ka veel üks kohalikest. Kas selleks üldse kunagi saan? Kas seda ongi vaja?

Purjekas kaldub ühele küljele ja ma libistan sõrmedega läbi vee. Egiptus on mulle alati tundunud suuremahuline, tihti haaramatu ja hoomamatu. Sellel puuduks nagu algus ja ots, kohati on see segadus isegi veidi hirmutav. Võib-olla just seepärast olen alateadlikult üritanud siin rohkem ringi käia, et näha, kas selle ees on üldse mõtet hirmu tunda. Mida rohkem ma eri kohtades käin ja selle maa mitmekülgsust näen, siinseid inimesi kohtan, seda rohkem mõistan, et Egiptus on nagu iga teine riik siin maa peal, lihtsalt omanäolisem. Purjekas jõuab sadamasse ja meie oma kruiisilaevale, et võiks alata sõit üles Luxori poole.

* * *

Varahommikuselt karge õhk paiskub näkku, kui teele jäävat Vana-Egiptuse krokodilljumalale Sobekile ja pistrikjumalale Haroerisele pühendatud Kom Ombo templit külastama minnes maale astume. Templi suured sammaspostid on kaunid. Esimest korda näeme ka kogu reisiseltskonda, kellest meie oleme ainukesed moslemitest turistid. Palju on kuulda saksa keelt, aga ka inglise ja prantsuse keelt. Peale Mohamedi on egiptlastest turistide hulgas veel üks vanem kristlastest abielupaar, kes on oma kodumaad külastama tulnud hoopis Ameerikast. Nad teevad meiega tutvust, kui läbi templivaremete kõnnime ja krokodillimuumiaid vaatame.

„Sul on väga ilus äbääjä!“ alustab naine vestlust. „Kust selliseid osta saab? Me plaanime ka veidi Luxoris peatuda, nimelt elavad seal minu abikaasa õed.“ Abikaasa nägu võib üksnes aimata, sest see on pidevalt videokaamera taha peidetud. „Ta muudkui filmib kogu aeg, et siis Ameerikas lastelastele meie kultuuripärandit näidata.“

„Selle äbääjä saatis mulle äi Saudi Araabiast,“ vastan.

„Jah, ma arvasingi, et Egiptuses selliseid ei ole.“ Ta räägib mulle veel vurinal oma pojast ja lapselastest ja uhkest miniast ning american dream’ist. Õigupoolest, kui näojooned ei reedaks, ei saakski aru, et selle valge päevitumata naha all voolab egiptlase veri. Nad tunduvad muidu väga toredad, ameerikalikult sõbralikud, kuid nende hoiakust kumab läbi teatud negatiivsust Egiptuse suhtes. Me kohtume oma reisi jooksul veel, kuid räägime üksnes small talk’i – milline on praegu ilm Eestis, seal vist on äärmiselt külm, ja kus see Eesti täpselt asubki. Egiptuse moslemite ja kristlaste vahel kehtib teatud vaikiv kokkulepe, et religiooniteemat ei puudutata. Nii saamegi tuttavaks muul tasandil, lihtsalt inimestena.

Tagasi laevas olles tsiteerib Mohamed mulle päikesetekil Türgi kohvi juues mõtteid kaasa ostetud raamatust „Härra Ibrahim ja Koraani õied“. „Kui sa tahad teada saada, kas sa oled rikkas või vaeses paigas, siis vaata prügikaste. Kui sa ei näe ei prügi ega prügikaste, siis on see väga rikas paik. Kui sa näed prügikaste, aga prügi mitte, siis on see rikas paik. Kui sa näed prügi prügikastide kõrval maas, siis pole see ei rikas ega vaene, vaid lihtsalt turistlik. Kui sa näed prügi ilma prügikastideta, siis on see vaene paik. Ja kui inimesed elavad prügi sees, siis on see väga-väga vaene paik,“ saan teada uue mõõdupuu. Kuigi raamatus on mõeldud paikade all rajoone, saab paralleele tõmmata ehk ka riikidega – Eesti on siis rikas ja Egiptus turistlik.

Pärastlõunal teeme peatuse Niiluse kaldale jäävas Vana-Egiptuse pistrikjumalale Horusele pühendatud Idfu templis. Tempel on oma suure fassaadiga sarnane paljude teistega, kuid selle kõik detailid on väga hästi säilinud. Templi ees seisab kaks suurt pistriku kuju. Korraga püüab meie pilku kohalik vaese olemisega vanake, onu Mohamed. Ta viib meid kättpidi turismigrupist eemale vaatama mammisi’t ehk vaaraode sünnitusmaja. Seinad on täis joonistusi, kus on täpselt näidatud toonased sünnitusprotsessid – laps sündis selleks spetsiaalselt valmistatud tooli põhjas olevasse auku, nagu teise emakasse.

Onu Mohamed on sõbraliku olemisega, kuid mitte pealetükkiv. Ta räägib vaaraode elust, nüanssidest, mida tavalisest reisibrošüürist ei leia, mida giidid ei maini. Kujutan ette, kuidas ta juba väikese poisina siin templivaremetes mängis ja teab nii peast kõiki joonistusi ning nende juurde kuuluvaid lookesi. Lahkudes lehvitab ta meile sõbralikult naeratades. Mohamed jookseb talle veel rahaga järele, kuid vanake keeldub jootrahast. „Mulle oli au teile seda kõike näidata,“ ütleb ta Mohamedile. Nii on ta saanud jutustada meile oma loo.

* * *

Kolmanda ja neljanda päeva veedame Luxoris. Linn on oma aovalguses särava pika promenaadiga silmipimestavalt kaunis. Kai ääres seisavad valged suured laevad, üks uhkem kui teine.

Kolmas päev viib meid Kuningate orgu, kus suurte kivihunnikute vahel paiknevad väikesed keldrikäigud viivad maa alla avastama siiani säilinud värvilisi maalinguid ja hieroglüüfe. Kui kaua küll võttis aega nende koobaste väljakaevamine hunniku kivide alt? Käime läbi ka Hatšepsuti templi juurest, mille arhitektuur on eriline. See tempel kuulus naisvaaraole, kes kujutas end alati mehelike sümbolitega, soovides nii näidata oma võimu ja õigust troonile.

Neljandal päeval külastame Karnaki templit, mis on oma massiivsuses ja pika sfinkside alleega hiigelsuur. Kunagi ühendas sfinkside allee Karnaki templit Luxori templiga ja plaanitakse sellisel kujul ka taastada.

Luxori keskuses asuv Luxori tempel jääb oma eripärasuses aga kõige paremini meelde. Sinna jõuame juba õhtuhämaruses, mil templisambad on kaunilt valgustatud. Keset templit on templivaremetele ehitatud mošee. Neid lahutavad savikihid, mis näitab, et alumisest ehitisest ei ole oldud teadlik. Üksnes juhuslikult, võimalik et kõva pinna tõttu, on aga samale kohale ehitatud ka teine pühakoda. Üle kogu linna kaigub palvelehüüd, käes on ööpalvuse aeg ja sellesse kõrgete sammaste kohal asuvasse mošeesse just lähemegi. Kingad tuleb jätta sadade teiste hulka mošee ette ja tagaosas asuvas tualetis tuleb kõigepealt teha religioosne puhastamine – kolm korda käed, suu, nina, nägu, käsivarred, seejärel kergelt veega üle juuste ja kõrvade ning kõige lõpuks jalad puhtaks.

See on minu jaoks esimene kord mošees palvetada, sest naistele ei ole see kohustuslik, kuigi soovi korral võivad ka naised mošeedes palvetamas käia. Tavaliselt on selleks eraldi ruum, aga sellest pühakojast me seda ei leia, nii palvetame koos ühises ruumis, aga veidike teistest eemal. Mehed palvetavad naistest alati eespool, mitte sellepärast, et nad kuidagimoodi naistest paremad oleksid, vaid ikka sel põhjusel, et näo ees kummardav naine mõtteid palvelt mujale ei viiks.

Nii olen ma kõikide tee peal läbi käidud templite ja kunagiste pühakodade Jumala juhtimisel jõudnud uuesti islami pühakotta mošeesse. Kas Jumalal on sellega mulle mingi sõnum? Kas ta tahab sellega öelda, et kuulun ikkagi siia?

* * *

Oleme tagasi rongijaamas, teel koju. Kairos tervitab meid uuel hommikul taas endine hallus, seekord koos udu ja vihmaga. Vihmapiisad voolavad nagu pisarad mööda El Mansûra poole sõitva bussi aknaid. Iga reisi alguses on hinges teatud ootusärevus, vastusteta küsimused. Reisi lõppedes on hinges teatud kurbus, et sõit viib vastu argipäevale. Aga ma ei ole kurb. Hoolimata tavapärastest mööda vilksavatest küladest ja hallist taevalaotusest on mul ometi hea meel tagasi olla, jõuda oma teise koju, mis meid juba ammu ootab ja võtab rändurid rõõmsalt tervitades vastu. Ma tunnen, et olen leidnud vastused. Tunnen, et tahan siin olla. Tahan olla ka Eestis, aga ma arvan, et moslemina on mul siin parem. Tunnen, et olen uuesti leidnud sisemise rahu. Olen end otsinud ja taas leidnud. Egiptuses.