Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 7

Jalutame mööda ostutänavat teeotsas paistva suure poe poole. Tervet tänavat ääristavad mõlemal pool kauplused esmapilgul üksteisega sarnaste vitriinidega, millelt kiirgab sinna pilku heitva vaataja silmisse kuldset sära. Lähemale astudes on igal aknal omamoodi ehted, ühel ilusamad kui teisel. Kaunilt kividega pikitud kaelakeed ja mööda akent veetud metallpulgal üksteise otsa lükitud käevõrud, igaühel erinev graveering. Kogu tänav on täis sagivaid inimesi: neid jalutab mööda tänavat edasi-tagasi, kõigi näod akende poole, neid seisab akende ees, neid tuleb välja poodide ustest ja läheb sisse kõrvalpoodide omadest. Kuigi kohati näeb selles rahvahulgas ka mehi, on enamik inimesi sel tänaval naisterahvad, lapsed tüütult käevangus või unisel ilmel süles, ja nende silmist peegeldub kogu see kullasära tagasi. Ka jalgsi liiklemine on siin üsna keeruline. Kujutage siis ette, kui nende inimeste vahelt üritab end läbi pressida veel kellegi auto! Kogu rahvas vajub trotslikult kahte lehte nagu meri prohvet Moosese ees, kui too vaarao sõjaväe eest põgenes.

Nagu kullapoed sel tänaval, nii on mingile kaubaartiklile spetsialiseerunud poodide tänavad kõikjal: pruutkleite müüvad poed on kogunenud ühele tänavale, kinga- ja kotimüüjad kokku, lampe müüvad poed lähestikku. Kui eestlane mõtleb poodi avades, et sarnane pood sarnase vahetus läheduses ära ei tasu, kui just suveniiripoed Viru tänaval välja arvata, siis egiptlane mõtleb, et kui kellelgi läheb ühe äriga ühes kohas hästi, siis mahub sinna omasuguseid veel palju.

Lõpuks jõuame silmapiiril terendava „oma“ poeni, mida tädi Zeinab on meile soovitanud. Ta on sellel alal lausa asjatundja, teab alati, kui palju kulla gramm maksab, kus on parimad hinnad ja ilusaimad ehted, uued mudelid ja head kauplejad. Nii ta meid selle suure poe poole veabki. Nõuandjana on meiega kaasa tulnud ka tädi Leila. Läheme mulle šäbkä’t ostma. Šäbkä on egiptuse pulmaeelne traditsioon, mille kohaselt peigmees ostab tulevasele pruudile austuse avaldamise märgiks ja oma abiellumissoovi tõsiduse näitamiseks pulmakingiks teatud summa eest kuldehteid. Mitte et mul selleta abiellumata jääks, aga nii on siin lihtsalt kombeks. Kuigi ülempiir puudub, jääb šäbkä väärtus enamasti 15 000 kuni 30 000 krooni kanti, vastavalt mehe rahalistele võimalustele, aga ka pruudi sotsiaalsele astmele, ehk kui pruut on pärit rikkast perest, peab ka šäbkä olema hinnalisem. Šäbkä sisaldab pruudi valikul ehteid, tavaliselt kuulub sinna abielusõrmus koos kihlasõrmusega, mida kantakse koos abielusõrmusega enne abiellumist parema käe sõrmes ja pärast abiellumist vasaku käe omas, paari traditsioonilist võru ja tihti ka kaelakeed koos ripatsiga. Kuigi valiku teeb pruut vastavalt sellele, mis tal on juba olemas ja milline on tema maitse, tulevad poodi kaasa nõu andma ämm ja ema, tihti ka sõbrannad ja õed, väiksema küla puhul ka muud sugulased, kes siis tagasi kodu poole minnes, aga ka juba poes ostu sooritades muudkui valjuhäälsete hüüete saatel leelutavad. See hoidvat kurja pilgu ehetelt eemal.

Poel endal on nagu teistelgi poodidel kolm suurt vitriinakent, millele on vaatamiseks välja pandud ehtekomplektid ja käevõrud, mõned sõrmused ja ripatsid. Sisse viib suur klaasuks. Kogu müügisaal on luksuslikult sisustatud, kohe keset ruumi seisab piklik mahagonist postament, mille ümber on paigutatud antiiksed sohvad ja toolid. Mööda seinaäärt looklevad suured klaaskapid, mille taga sagivad vilkalt müügimehed, tuues klientidele näha üha uusi ehteid. Klaaskappidesse on samuti välja pandud kõikvõimalikud kõrvarõngad ja sõrmused. Ehted on enamasti massiivsed, rikkalikult kaunistatud kollasest kullast, 18- või 21-karaadised. Eestis populaarset kulda prooviga 585 ehk 14 karaati siin poodides ei müüda ega võeta ka vastu. Suured ja värvilised tsirkoonid hiilgavad vastu sõrmustelt. Ripatsitel on kasutatud väiksemaid kivikesi, neile on kaunilt graveeritud Jumala nimi, mõni värss Koraanist, Meka kujutis, aga mõni on ka sinist silma kujutava kiviga – seegi peaks hoidma kurja pilgu eemal. Kõrvarõngadki on massiivsed, suured ja rippuvad. Ühe aluse peal leidub ka väiksemaid, kõrva tagant kinnitatavaid kõrvarõngaid, mis on mõeldud päris pisikestele. Tüdrukutel augustatakse kõrvad kõigest paarikuiselt, Saudi Araabias isegi kohe haiglas pärast sündimist. Seda tehakse selleks, et eristada poisse ja tüdrukuid, et protseduur ei oleks valus, kuna laps on veel pisike ja kõrvalestad alles õhukesed, ja et augud paraneksid kiiresti, aga ka selleks, et tüdruk harjuks juba väiksena ehteid kandma. Veel usutakse, et nahaga kokkupuutuv ja seda läbiv kuld muudab tüdruku oma olemuselt naiselikumaks.

Linna- ja maanaiste ehted on tihti erinevad: maal elavad või ka traditsioonilistest peredest pärit naised armastavad suuremaid ja rikkalikumalt kaunistatud ehteid. Traditsioonilisi käevõrusid võib neil olla randmele lükitud mitu. Siin kehtib põhimõte: mida rohkem, seda uhkem. Küllap pärineb see ajast, mil naised kogu oma maist vara ehetena kaasas kandsid ja nii oli rohkemate ehete kandja jõukam, prestiižsem. Linnas elavad preilid kannavad tihti väiksemaid valgest kullast ja kalliskividega ehteid.

Meeste ehted on islami kombe kohaselt üksnes hõbedast, samuti ei kanna mehed neid korraga palju: enamasti hõbedast abielusõrmust, mõnda kiviga sõrmust ja vahel ka käevõru. Kõrvu mehed ei augusta, ka kaelaketid ei ole populaarsed.

Lõpuks, kui üks kaupmees ringi sagivate inimeste vahelt ka meieni jõuab, olen kogu selle kulla ja karra vahelt omale välja valinud ühe tagasihoidliku väikeste valgete tsirkoonidega kaunistatud valgest ja kollasest kullast ehtekomplekti, kuhu kuuluvad sarnase töötlusega kaelakee, käekett, kõrvarõngad ja sõrmus. Need peaksid minu pulmakleidi juurde hästi sobima, aga on head kanda ka igapäevaselt. Peale selle muidugi abielusõrmus, millesse graveeritakse ka abielukuupäev ja abikaasa nimi. Mohamed laseb endale tuua samasuguse, ainult hõbedast. Samuti jääb Mohamedi emalt päranduseks ehteid, mida ma uuemate vastu vahetada ei luba. Võibolla jäävad kunagi päranduseks meie tütrele, kui see peaks sündima.

Kuni Mohamed hinda kaupleb (jah, nagu igal pool mujal, saab ka siin poes tingida, suure summa pealt ehk mõnisada krooni ikka), vaatan mina, kuidas üks meesterahvas hunniku raha letti laob ja siis kolm suurt kaelaketti valgesse riidesse paneb. Kingiks naisele? Raha hoiustamiseks? Naised on siin omamoodi perekonnapankurid. Neile meeldib panna kõik säästud ja vaba raha kulda. Siis on hea raskel ajal kusagilt midagi võtta, vahetada kuld raha vastu ja soetada mõni loom, käivitada äri, või kui abikaasaga peaks midagi juhtuma, siis võtta kusagilt raha seni, kuni päranduse kätte saab. Sellest hoolimata müüakse kuld tavaliselt viimases hädas, ja kõige viimases järjekorras šäbkä’ks saadud kuld. Sellepärast on mõnel naisel, kes võib-olla väga rikas ei tundugi, kodus lausa ämber kuldehteid. Kuigi müüa ei armastata, vahetatakse ehteid tihti uuemate vastu – müüakse mõni vanamoodsam ja valitakse vitriinist uuem. Ühe vana on teise uus.

Kulda peeti pühaks juba Vana-Egiptuses. Küllap on see luksuse ja kullasära ihalus egiptlase verre jäänud tänaseni, miks muidu on kuldehted nii populaarsed ja enamikus Egiptuse kodudes leidub vähemalt mõni kuldne mööbliese, kui mitte kogu korteris, siis külalistoas ikka. Samas on see ka mõistetav, et kui ümberringi valitseb hallus, siis ihaldab inimene ikka midagi luksuslikumat või mõnd paika, kus end luksuslikumalt tunda.

* * *

„Mohamed peaks sulle veel kulda juurde ostma,“ ütleb tädi Kauthar minu paljaid käsivarsi ja tühje sõrmi vaadates kord, kui me kõik jälle tädi Leila pool oleme ja mina lastega seal öö veedan. Minu vasaku käe sõrmes helgib vaid abielusõrmus ja kihlasõrmus.

„Me just paar päeva tagasi käisime talle käevõrusid ostmas,“ vastab tädi Zeinab.

„Aga kus su võrud siis on?“ küsib tädi Kauthar imestunult.

„Mulle ei meeldi ehteid toas kanda. Sellepärast on need mul praegu kotis hoiul. Tahad näha?“ Toon talle külalistoast kotist oma uued käevõrud.

„Mabruuk!“ (eg. „palju õnne“) vastab ta naeratades.

„Lihtsalt oli vaba raha, sellepärast ostsime,“ vastan tema naeratuse peale.

„Mulle ka ei meeldi ehteid kanda,“ ütleb Amal, ja tõepoolest, ta ei kanna kunagi ühtegi käevõru ega sõrmust, üksnes pisikesi kõrvarõngaid, mis nagunii räti varju jäävad. „Ma ei taha, et minu üle otsustataks minu ehete põhjal. Kui keegi tahab minust midagi arvata, arvaku siis minu iseloomu tundma õppides,“ lisab ta. Tädid vaatavad meid mõistmatult.

„Ehted on üksnes raha paigutamise vahend,“ ütleb tädi Zeinab. Aga küllap ta teab, et need tähendavad veel ka palju muud!