Читать книгу Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus - Nele Siplane - Страница 5

Istun lillelisel päevinäinud diivanil. Õigupoolest ei olegi see päris diivan, vaid puupink, millele on asetatud paksem vatist padi ja teine samasugune selja taha ning kõik see on kaetud riidega. Selliseid istekohti on toas kaks, kumbki ääristamas elutoa külgmisi seinu. Diivanite vahele akna alla on paigutatud telerilaud, mida katab värviliste puuviljadega kaunistatud vakstu. Ka teler ise on tolmu kaitseks kaetud valge heegeldatud riidega ning selle peal seisavad üksteise kõrval väike sätendav lumememm, kirju kunstlillebukett ja tikukarbisuurune võtmehoidjast ramadaanilamp. Teleri kohal akna küljes ripuvad suured palvehelmed, mille Mohamed kunagi ise meisterdas, ja nende kõrval palvetava tüdruku pilt. Akna ees kummalgi pool on sitskardinad. Ka heledaks värvitud seinad diivanite kohal on lükitud täis pilte ja värsse Koraanist. Keset tuba kohe välisukse kõrval seisab suur ümmargune söögilaud antiiksete toolidega. Lauast paremale poole nurka jääb külmkapp, mille peal on samuti kunstlilled, ja suur peeglilaud. Välisuksest sisse astudes seisab kohe vasakut kätt sinine metallkapp, mille ees on välisjalanõud ja toas kantavad kummiplätud. Viimased on olulised aksessuaarid kööki ja vannituppa minnes. Elutoa põrand on kaetud vakstuga, millele diivanite vahel on asetatud punasekirju vaip.

Elutoast viib viis ust edasi teistesse tubadesse: kööki, kust pääseb edasi ka vannituppa, perenaise magamistuppa, hoiukambrisse, kus asub kõik parajasti ülearune kraam, külaliste magamistuppa ja külalistuppa. Köök on pisike. Sinna mahub kraanikauss nõuderestiga, gaasipliit, valge puidust kapike ja laud, millel on üksteise kõrval reas maitseaine-, tee- ja rasvapurgid. Ka vannituba on pisike, kuid alles äsja renoveeritud, roosade kahhelplaatidega. Vanni siin ei olegi, kuna see lihtsalt ei mahuks ära. Selle eest on kohe pisikese akna kõrval laes dušisegisti. Mõlemad magamistoad on sarnased, ühe kaheinimesevoodiga ja ühe üheinimesevoodiga, põrandal kiviplaadid. Perenaise magamistoas on voodi kõrval raamatukapp ja külaliste magamistoas kirjutuslaud. Ka külalistuba on tagasihoidlik, kuid sinna on paigutatud juba „päris“ diivan, mis on samuti kaetud lillelise riidega. Põrandal on kirju pehme tumeroheline vaip. Keset tuba seisab pisike kohvilaud, mida kaunistavad sitslinik ja kunstlilled. Seintel ripuvad perenaise isa ja vendade portreed, Meka pilt ja heleroheline seinakell. Nurgas ukse taga kõrgub ratastel ümmargune pesumasin, mis pärineb aastakümnete tagant, kuid teenib veel hästi. Ukse kõrvale asetatud väikesel toolil seisab lameda põhjaga korvike, milles on lauatelefon, märkmik ja prillid.

Olen täna koos laste Nadiini ja Omariga tulnud külla tädi Leilale, kes ise parajasti ümarlaua taga istub. Tihti käime siin niisama külas, vahel veedame ka ööd. Tädi Leila, Mohamedi ema õde on mulle teatud mõttes ämma eest, kuid ta on ka minu keeleõpetaja ja lapsehoidja ning palju muud. Mohamedi enda ema suri juba aastakümnete eest, mil Mohamed oli alles väike, ja nii on Leila jõudumööda aidanud Mohamedi kasvatada. Pigem on ta mullegi nagu ema, sest enda oma on ju kaugel. Leilal endal lapsi ei ole, ta ei ole kunagi abiellunud. Aga selle eest on tal palju õdede lapsi ja üldse peetakse teda suguvõsas pigem vanaemaks kui tädiks. Nii oleme meie tema lapsed ja tema meie (vana)ema.

Tädi Leila kõrval kuulub minu teise perekonda veel äi, kes on suurema osa elust veetnud Saudi Araabias, kuid käib tihti ka Egiptuses, Mohamedi kaks nooremat venda Moataz ja Hisham, tädi Leila õed ja Mohamedi teised tädid: Zeinab, Aumaima, kelle tütar Amal on minu parim sõbranna, ja tädi Kauthar. Perekond on siin suur ja iga liikme jaoks oluline.

„Tõin sulle veidi mandleid ja pähkleid, mille Mohamedi isa viimati Saudi Araabiast tulles kaasa ostis.“ Tõusen diivanilt, otsin kotist karbikese ja ulatan tädi Leilale külakosti. Külakosti toomine ei ole siin kohustuslik, eriti kui minna külla lähisugulasele, aga tädi Leila ise toob meile alati kõiksugu puuvilju ja muud. Nii viin minagi temale alati midagi, küllap see on veel eestlaslikult veres.

Nadiin ronib keset lauda, mille taga tädi Leila usinasti mulukhia’t puhastab, ja asub talle appi. Mulukhia on spinati moodi roheline taim, millest keedetakse imemaitsvat kastet. Selle on tädi ennist turult toonud, pesnud ja laotanud lauale lae all oleva ventilaatori alla kuivama ning nüüd nopib ta lehti varte küljest, mis enne puljongisse panekut veel kahemehesae moodi asjandusega hakitakse. Moodsamates majapidamistes hakib köögikombain, aga vana kooli egiptlane ütleb, et käsitöö on ikka käsitöö.

Stoiline rahu saadab tädi igat liigutust, iga lehe kitkumist. Tema peenikeses ja kitsas päikese paitatud näos naeratavad pruunid silmad. Näokortsud tulevad esile naeratades. Kuklasse seotud rätiku alt ripuvad pikad kullast kõrvarõngad ja randmel olevad võrud kõlisevad kaunilt, kui ta lehevarsi kuivaks raputab.

Ta vaatab naeratades minu poole: „Kas olete juba lõunat söönud?“ Noogutan. „Mis teil täna söögiks oli?“ „Suvikõrvits.“ See ei tähenda muidugi, nagu oleksime paljast juurikat närinud, kuid siinne kõige tavalisem lõunasöök ongi keedetud kana koos riisi ja kanapuljongist valmistatud juurviljakastmega, millesse on lisatud tomatit. Nii piisab ütlemisest, et lõunaks olid herned, aedoad, valged oad jne. Samal moel võib kana asemel kasutada liha, mis nagu kanagi ostetakse lihuniku käest värskena. Liha ripub tihti poe ukse ees väljas riide sees – see on märgiks, et loom on äsja tapetud. Kanapoe ees kükitavad puurides elusad kanad, kes siis vastavalt soovile veristatakse ja puhastatakse. Supiks nimetataksegi kana- või lihapuljongit, mida vahel ka riisi kõrvale süüakse. Sellisel juhul lisatakse sinna veidi väikeseid makarone või ka lihtsalt sidrunimahla. Kana või liha ja juurviljakastme juurde serveeritakse tavalist valget riisi. Kui kastet ei tehta, siis valmistatakse tomatikastmes makarone. Makaroniroogadest on populaarne veel makaronivorm hakklihaga, kuid juustu asemel kaetakse see enne pealt bešamellkastmega, millesse on klopitud mõned munad ja mis ahjus ilusaks kollaseks küpseb. Vahel, kui tulevad külalised, või mõnel muul pidulikumal puhul või puhkepäeval tuuakse väljast ka kebabi ehk grillliha ja kofta’t (eg. „lihavorstike“), mida süüakse saia, salati ja tahiina’ga (eg. „seesamipasta“).

Kuigi vürtsipoed on siin muudest poodidest eraldi, tihti kaunid ja värvilised maitseainepüramiidid ukse ees, ei armastata söögitegemisel väga keerulisi maitseainete kombinatsioone. Peale soola, pipra ja loorberilehtede kasutatakse rohkem veel ehk üksnes kardemoni ja köömneid. Saudi roogades aga kasutatakse nende kõrval veel palju muid maitseaineid. Salatites kasutatakse peterselli ja tilli, esimest lisatakse ka mõnele riisiroale ja seda ostetakse turult. Mõnes roas kasutatakse sidrunit.

Ka meie igapäevasel toidulaual on enamasti egiptuse road. Nadiin ei tunnista egiptlase kombel kartulit üldse, toidu kõrval peab olema ikka riis. Siiski teen vahel ka mõnd eesti toitu: praekartuleid munaga, hakklihakastet kartulitega või guljašši, muidugi pannkooke ja vaeseid rüütleid. Meie peres on populaarsed ka enda välja mõeldud toidud, nagu meile on omane segakultuur, mis ei ole päris egiptuse, aga ka mitte eesti oma. Nii valmistame mõnikord tomati, sibula ja paprikaga täidetud ahjukana sojakastmes ning küüslaugumaitselist paneeritud kalafileed.

„Mis teil hommikusöögiks oli?“ küsib tädi Leila. „Kauthar rääkis, et Yusif (tädi Leila õe Kauthari tütrepoeg) armastab hommikuti süüa riisiputru.“

„Nadiin sõi egiptlase kombel kõrsikuid, mida kastis tee sisse. Omar sõi jogurtit ja juustutükikese nagu eestlane,“ vastan.

„Tahate äkki õhtusöögiks veel midagi enne magamaminekut? Mul on tuunikalakonservi, saaks teha salatit, või muna praadida. Jogurtit ja juustu on ka kapis,“ pakub tädi Leila. Egiptlased söövad enne magamaminekut alati midagi kerget. „Lapsed ei taha vist tuunikala, aga mul on kiirnuudleid kaasas. Neid nad söövad õhtuti hea meelega.“ Tädi Leilale vist ei meeldi see mõte, et tuleme talle külla oma moonakotiga. Külalisi tuleb ise kostitada. „Ma võin korviga midagi alt košk’ist (eg. „kiosk“) ka tellida: küpsist, vahvlit, krõpsu, limonaadi. Või selle vastas asuvast saiapoest sooja saia või datliküpsiseid.“ Enne kui ma jõuan üldse midagi öelda, on tädi Leila juba välja otsinud rahakoti ja nööri külge seotud punutud korvikese ning suundub magamistoast rõdule viivate uste poole. Ta laseb korvi koos rahaga alla ja hõikab kaupmehele, et too mõned maiustused ja limonaadi korvi tõstaks. See košk ei ole mingi majakarbike, vaid lihtsalt keset tänavat üles pandud putka, mille seinteks on krõpsukarbid ja katuseks värviline kile. Egiptlased armastavad näksida, nii on selliseid putkasid iga nurga peal. Eraldi kioskid on pähklite ja seemnete jaoks, mis on samuti äärmiselt populaarsed. Makaronid jäävadki täna ilmselt söömata.

* * *

Ärkan keskpäevase palvelekutse peale. Siin on mul alati magus uni. Kuigi toad on tagasihoidlikud, valitseb siin omamoodi hea aura, mida kõikjalt ei leia. Linnaosa, kus tädi Leila elab, asub väga vanas piirkonnas. Majad on siin väikesed ja ehitatud lähestikku, tänavad mullased. Kohe maja kõrval asub suur mošee, mille palvelehüüded ja palvused ise kostavad tuppa selgesti ära, minaretid paistavad rõdult. Moslem palvetab viis korda päevas ja uue palve algusest annab märku uus palvelehüüd: koidikul, keskpäeval, pärastlõunal, päikese loojudes ja pimeduse saabudes. Ühte palvust võib palvetada ajavahemikus eelmisest palvelehüüust järgmiseni. Üksnes koidikupalvus tuleb palvetada täpselt õigel ajal, enne kui päike tõuseb. Islamimaal elades on enamasti alati kuulda kohaliku mošee palvelekutset, aga mujal elades või ka juhul, kui seda ei kuule, saab kasutada erilisi kalendreid, kus on suuremate linnade kaupa näidatud, mis kellaajal mingi palvus mingis linnas toimub. Kuna ajad sõltuvad päikese liikumisest, on igal päeval palveaeg veidike teine ja igas riigis ning linnaski erinev.

Moslemi palve ise koosneb erineval arvul kummardustest ehk rakaa’dest: koidikupalvusel kaks, keskpäevasel, pärastlõunasel ja pimeduse saabumise ehk ööpalvusel neli, päikese loojudes ehk hämarikupalvusel kolm kummardust. Iga rakaa koosneb veel omakorda poolkummardusest püsti seistes ja kahest täiskummardusest põlvitades, puudutades seejuures laubaga maad. Iga rakaa’d saadab kindel lausestus ja maani kummardades võib peale kindlaksmääratu kõneleda ka vabas vormis − soovida midagi või paluda millegi pärast andestust. Iga rakaa juures loetakse peast ka üks kord avasuura ehk esimene Koraani peatükk ja peale selle kahes esimeses rakaa’s veel mõni muu lühem või pikem peatükk. Palve on usutunnistuse järel kõige olulisem islami alustala, millele järgneb almuse andmine vaestele, ramadaan ehk kohustuslik paastukuu ja võimaluse korral üks kord elus hadž ehk palverännak Saudi Araabias asuvasse moslemite pühasse linna Mekasse.

Tädi on läinud turule jänest ostma. Igal teisipäeval ja laupäeval on turupäev. Juba hommikul on ta käinud puu- ja juurvilju toomas, mis seisavad mustades kilekottides veel köögis. Jänesest saab nimelt kõige parema mulukhia. Keedan omale tassi teed ja kuni lapsed veel magavad, panen end riidesse ja lähen rõdule. Majanurga juures askeldavad keset tänavat kaks kitsekest. Vastasmajas elavad naabrid on kristlased, nagu ka alumisel ja ülemisel korrusel elavad naabrid. Vastasmaja naabrite rõdu ehivad Maarja ja Jeesuslapse ikoonid ning vatiga seina külge kleebitud sõnum „Jesus 4U 2010“ (ingl. „Jeesus sulle 2010“). Siin piirkonnas elab moslemitega kõrvuti palju kristlasi ja omavahel käiakse läbi nagu naabrid ikka. Kui suhkur saab otsa, minnakse naabrilt laenama, kui tuleb gaasiarvega ametnik, aga naabrit ei juhtu kodus olema, makstakse ka naabri eest ning hiljem klaaritakse, üksteisele ostetakse odavamalt riisi ja vahetatakse muljeid, käiakse pulmas ja katsikutel. Ka mošeed seisavad siin kõrvuti kirikutega. Paljud naised liiguvad tänavail ilma rätita, üksnes kirikusse minnes visatakse õhuke sallike üle pea.

El Mansûra linn, kus elame, asub Kairost umbes sada kakskümmend kilomeetrit põhja, Vahemere poole, otse Niiluse deltas. Egiptuse mõistes on see keskmise suurusega linn, kus elab pea pool miljonit inimest ja kogu maakonnas koos lähiküladega eeldatavasti kokku umbes viis miljonit. Eesti mõistes on see muidugi suurlinn, mõneti võrreldav Tartuga, sest siingi asub suur Mansoura ülikool koos oma kliinikutega. Linnast voolab läbi Niilus.

Rajoon, kus asub äia maja ja kus me ise elame, ei ole siit kaugel. See on kõrge viiekorruseline nelja korteriga maja ja kuulub täielikult ühele perele: esimesel korrusel on garaaž, teisel äia korter, kolmandal noorematest vendadest vanema Moatazi korter, neljandal meie korter ja viiendal noorima venna Hishami korter. Kuna vennad ei ole veel abielus, siis seisavad nende korterid praegu tühjalt. Mõni aeg tagasi ehitas äi veel ka kuuenda pooliku korruse, ei teagi, kellele, küllap vist Omarile. Pojad jäävad enamasti elama isa majja ja tütred lähevad mehe majja, nagu see oli kunagi kombeks ka Eestis. Hea külg on see, et kõik elavad koos, omavahel ei jääda võõraks, samas on kõigil oma korter ehk vajadusel privaatsus.

Nagu majadele ehitatakse juurde tühje korruseid, nii ehitatakse palju maju ka lihtsalt raha investeerimise eesmärgil. Teinekord renditakse need uhked majad kellelegi välja, kuid need võivad aastaid ka tühjana seista. Samal ajal elatakse edasi oma vanas lihtsamas majas. Selliseid pooleliolevaid ehitisi näeb eriti palju kuurordipiirkondades ja seal, kus liigub rohkem turiste. On terveid külasid, kus kõik majad seisavad tühjana. Need on siis kunagi valmivad kuurordid, hotellikompleksid, elamurajoonid või ka suvilapiirkonnad.

Rajoonid piirnevad mošeedega. Meie elame näiteks Sami el-Gamali nime kandvas rajoonis, kes oli meie lähedal asuva mošee ehitaja ja kellele kuulus kunagi see maa-ala, kuhu praegu on ehitatud meie maja. Kunagi oli see kõik agraarmaa, kui aga linna paarikümne aasta eest laiendati, muudeti see maa elamumaaks ja majad ehitati mošee ümber. Mošeesid on siin läheduses veel palju – rajoon määratakse selle järgi, kui kaugele mošee palvelehüüd kostab. Tihti küsitakse, miks on mõnel mošeel neli minaretti ja mõnel ainult üks. Ajalooliselt, enne kui võeti kasutusele valjuhääldid, pidi palvelehüüd kostma igasse ilmakaarde. Tänapäeval teeb valjuhääldi oma töö ning minaretid on jäänud üksnes mošee sümboliks. Ka tänavad on tihti saanud nime ajalooliste isikute või ka tähtsate daatumite, sündmuste, islami terminoloogia järgi. Meie elame näiteks tänaval nimega Ali ibn Abi Taalib, kes oli prohvet Muhamedi nõbu ja väimees ning pärast prohveti surma ka hilisem kaliif. Puu- ja lillenimesid, nagu Eestis tavaline, siin tänavanimedes ei kohta.

Teetass tühi, ärkavad ka lapsed. Nadiin asub kohe kõrsikuid pugima nagu Omargi. Mina tunnen puudust oma kohvist, kuid igas majapidamises seda tavalist lahustuvat ei olegi. Samuti sööks heal meelel rõõska koort meega, mis on siin mõnusalt kreemjas ja paks ja millesse on hea lapikut saia torgata, või seesamipastat musta meega. Aga üks magedam valge juust ajab ka asja ära.

* * *

Tädi Leila on turult tagasi ja peale jänese on ta toonud ka paar tuvi, mis meenutab mulle aega, mil me veel Kairos elasime. See oli siis, kui Eestist Egiptusesse tulin ja meil oli Kairos abielupaberitega seoses palju asjaajamist. Toona üürisime Kairo ühes uues linnaosas korterit. Et see oli tudengite seas populaarne paik, kuna sealgi asus ülikool, tundus seal suvel suhteliselt rahulik – kõik üliõpilased olid suveks kodudesse sõitnud. Südasuvised tänavad olid suhteliselt tühjad, kui Egiptuses üldse kusagil tühi saab olla. Majadevahelisi teid katsid liivahunnikud ja õhtuti nägid majad välja nagu tondilossid. Ometi võis näha linnaosa arengut: äsjavalminud suur kaubamaja, palju kohvikuid, isegi kino. Puuduseks olid pidevad elektrikatkestused ja kõrge üür.

Sel perioodil oli meil kombeks palju väljas süüa, kuigi egiptlane eelistab restorani omale kindlalt kodutoitu. Ütleme nii, et tudengitele mõeldud üürikorteri köök ei olnud teab mis luksuslikult sisustatud ning minu egiptuse söögi tegemise ponnistused ei kandnud toona head vilja.

Ühel päeval otsustasime, et veedame terve päeva Kairo keskuses. Läheme koos Egiptuse muuseumi, kus turismigrupiga olin kohustuslikest vaatamisväärsustest küll mööda jooksnud, aga ma tahtsin kõike põhjalikumalt näha. Hiljem plaanisime minna mõnda restorani. Mõeldud, tehtud. Hüppame hommikul peateed mööda Kairo poole sõitvale marsruuttaksole. Noor tõmmu poiss, üks jalg takso liugukse vahelt väljas, hõikab juba kaugelt, kuhu poole täpselt sõidetakse, ja korjab siis meid peale. Sõit kesklinna kestab pea tunni ja kuigi igapäevaselt on see suhteliselt tüütu ettevõtmine, on teele jääv vaade ajaloohuvilise seisukohalt hingemattev: kauguses terendavad kolmnurksed massiivsed püramiidid nagu templid minevikust.

Kairo muuseumis tõmbab mind jälle kuldehete ruum, kus on väljas kõik Tutanhamoni hauakambrist leitud ehted. Mäletan end väiksena lasteentsüklopeedia ENEKEse vahelehelt neid imetlemas. Kas oskasin ma toona ette kujutada, et näen neid kunagi nii lähedalt ja asun ise vaaraode maale elama? Kas alateadlikult olen jõudnud oma unistuste juurde?

Keskpäevaselt suvises Kairos on kuum, kurk kuivab ja enne kui leiame mõne restorani, suundume mahlabaari. Siin on kõiksugu värskeid mahlu, ukse kohal võrgus ripuvad mangod. Endale palun maasikamahla. Mohamed jääb mangode juurde. Kuid siin pakutakse veel ka banaanismuutit ja värsketest sidrunitest pigistatud mahla, mis on segatud vee ja suhkruga ning mis suvepäeval ülihästi karastab, ja muud. Hea on veel ka suhkruroost valmistatud mahl, aga selle jaoks on eraldi müügikohad ja praegu ei paista ühtki silmapiiril.

Lõpuks leiame ka ühe traditsioonilisi egiptuse toite pakkuva restorani peaväljaku lähedal. Fuajees ripuvad pildid ja aukirjad, mis tõestavad ülemaailmset tuntust. Restoran on täis araabialikke sisustuselemente: nurgas seisavad vasest kannud, laes ripuvad traditsioonilised lühtrid, teises nurgas paistab miniatuurne vanker. Ruum ise on üsna hämaralt valgustatud, sellesse heidavad värvilisi kiiri üksnes lampide rohelised-punasedkollased lühtrid. Lae all puurikestes istuvad tuvid. Mida küll ütleks Eesti tervisekaitse, kui keegi Eestis mõnes restoranis tuvid lae alla kükitama paneks?

Tellime traditsioonilisi põldubadest valmistatud kotletikesi tamija’t, mis on mu lemmikud. Kui Mohamedi tädid kuuleksid, et maksame kolme kotleti eest kuus krooni, siis nad vist minestaksid. Muidu saab selle raha eest terve kotikese. Tellime ka kanamaksa, mida egiptlased oskavad imemaitsvalt valmistada. Tuvid, mida küll ka menüüs pakutakse, jätame sel korral puuridesse. Egiptuses kasvatatakse tuvisid ka söömise eesmärgil. Olete ehk näinud teeäärsetes külades kõrgeid savimajakesi, millel on ees pisikesed aknad ja mille küljest turritavad välja pikad pulgad? Need ongi tuvilad.

Enne koju sõitmist jalutame veel veidi kesklinnas ja jõuame lõpuks välja peasillale, mida nimetatakse Asr el-Nil (eg. „Niiluse palee“). Silla otsas pikutavad lõvikujud ja mööda silda vuravad lõbusõitu tegevad hobukaarikud, kus istuvad Egiptusesse suvitama tulnud saudi turistid. Õhk Niilusel on jahutav. Kaugusest paistab siksakiliselt valgustatud Kairo torn. Sinna me täna ei jõudnudki, aga Kairo puhul on nii, et üks asi korraga. Igale vaatamisväärsusele kulub päev. Teel koju möödume taas püramiididest, millest pimeduses paistavad vaid mustad kolmnurksed varjud.

* * *

Täna õhtul on tädi Leila poole külalisi tulnud veelgi. Kohal on kõik tädid ja täditütar Amalgi. „Kas sööme täna nii nagu vanasti?“ küsib tädi Leila oma õdede käest, ise mulle muiates otsa vaadates. Ta läheb hoiukambrisse ja toob sealt madala laua, õigemini peaaegu ilma jalgadeta ümmarguse plaadikese, mida kutsutakse tablija’ks. Istume kõik selle ümber ringi põrandale maha ja tädi Leila toob värskelt keedetud mulukhia, riisi, praetud jänese ja lapiksaia. Kui varem tõi mulukhia, roheline kallerdav kaste mulle külmavärinad ihule, siis nüüd ma lausa armastan seda. Tavaliselt süüakse suure laua taga toolidel, lusikatega, igaüks oma taldrikult. Kuid selle madala lauakese taga süües on söögil teatud ehedus, tekib hetkes olemise tunne. Kõik naeratavad üksteisele rõõmsalt, kui minu poole vaatavad ja mind selle tablija taga söömas näevad. Ka minul on hea meel, et olen saanud tükikese selle perekonna ajaloost oma mälestustesahvrisse talletada.

Lauaetiketti õpetas prohvet Muhamed meile nii: kui talle midagi ei maitsenud, siis ta ei söönud, kui talle maitses, siis sõi. Ta ei laitnud toitu ega toidu maitset. Kui satute mõnele moslemile süüa serveerima ja ta teid selle võrratu maitse eest taevani ei kiida, siis teadke, et kui toit on söödud, siis on see ka maitsev.

Õhtusöök söödud, kohustuslik tee joodud, otsustame minna veel tädi Leila ja tädi Kauthariga viimase tütre Nuusa poole külla. Ka tema elab siin lähedal, sellest hoolimata tuleb minna mošee juurde ja püüda sealt takso. Seda juhtub siin tihti, et kellegi pool kokku saades minnakse külastama veel ka teisi sugulasi.

Nuusa elab oma mehe vanemate majas, kus tal on oma korter. Nii on see paljudes peredes: vanemad elavad alumisel korrusel, noored oma peredega ülemistel. Nuusa korterisse sisse astudes tervitavad meid kõrvuti asetsevad elutuba ja ka külalistuba. Mõlemas seisab kaunis kuldne mööbel, ühel pool veidike uhkem, punase sametriidega kaetud diivanitega. Põrandaid katavad toredad vaibad. Kogu tuba on kaunistatud nipsasjakeste, kunstlillede ja kummist laudlinadega. Keset tuba laiutab suur tumepruun piklik laud, mille kõrval seisab klaasustega vitriinkapp. Sealt vaatab vastu samuti palju nipsasjakesi, portselanist kohviserviis ja kann, söögitaldrikud. Kapi kõrvalt viib väike uks kööki ja sisetrepp ülemisele korrusele magamistubadesse, kuhu külastaja silm kunagi ei ulatu.

„Mis te juua soovite? Teed?“ Minul on hommikune kohv veel joomata ja palun seda. Aga lahustuvat kohvi neil ei ole ja nii saadetakse vanem tüdruk nurgapealsesse „supermarketisse“. Mõtlen, et järgmisel korral jään tee juurde, tee veel teistele tüli! Aga mulle tundub, et neil on hea meel mind kohviga kostitada. Ja mul on veelgi parem meel seda juua. Kuni Mohamed juba helistabki: „Kus te nüüd küll otsapidi olete?“