Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 11

Oma esimeselt Egiptuse reisilt rändas minuga tagasi Eestisse kaasa üks must kass, kes oli, ma ei oskagi öelda, kas juhuslikult või tahtlikult, lennujaama unustatud ja mina armusin tema ilusse sealsamas. Ja kuna keegi tema vastu mingit huvi ei tundnud ja ta lihtsalt vedeles seal ühe lindi juures, siis ma kohe ei saanud teisiti, kui pidin ta koju kaasa võtma. Papüürusel muidugi.

Kõik need järgnevad talvekuud rippus ta minu üürikorteri esikuseinal ja heitis mulle salakavalaid pilke, nagu tahaks ta mulle midagi öelda. Seda seniks, kuni ma lõplikult Egiptusesse tulin. Nüüd on see vaaraode kassjumal Bastet leidnud omale uue kodu ja ripub kuninglikul kombel hoopis minu vanemate elutoa seinal. (Ja mina olen saanud endale uue kassi, umbes samasuguse musta, kes suvatseb elada meie majakatusel ühel vanal madratsil.)

* * *

„Eee!“ hüüavad kõik jalgpalli vaatama tulnud Ahly, Egiptuse tuntuima jalgpalliklubi, fännid ja plaksutavad energiliselt käsi selles välikohvikus, kuhu ka meie oleme jalgpalli vaatama tulnud. See välikohvik on nähtus omaette – keset muruplatsi on ruudukujuliselt istutatud heki sisealale asetatud mitmed plastmassist lauad ja toolid ning kõige ette heki äärde on tõstetud lauale suur värviteler. Kohviku enda ruumid jäävad veidi eemal asuvasse majja, mida muruplatsist lahutab veel kõnnitee, aga sealt ei leia hetkel kedagi – kui suvel on õhtul võimalik väljas istuda, siis seda ka tehakse. Eriti kui sinna välja jääb veel ka nii armastatud teler, millest näeb nii armastatud jalgpalli.

Korraga silman kahte kirjut kassi heki vahel luuramas. Üks on musta-valge kirju, teine kollakas. Nad kõnnivad tähtsa näoga laudade vahel ja istuvad külastajate kõrvale, ise samuti targa näoga teleri poole vaadates. Seejärel ronib kollane ühe laua taga olevale vabale toolile ja tõmbab ennast sinna mõnusasti kerra, nagu peremees kunagi. Teine jääb tooli jalgade vahele, justkui valvele, kuni isegi end kerra tõmbab. Tundub, et õhtusöök on söödud ja jääb üle vaid heas seltskonnas aega veeta. Ja inimesed võtavadki neid kui võrdseid.

* * *

Egiptuses võib kasse kohata kõikjal. Ja sõnaga „kõikjal“ peangi ma silmas, et kõikjal. Lisaks kohvikutele ja restoranidele luurab neid ka toidupoodide ümbruses, Niiluse kallastel, majade katustel ja koridorides ja kohtab majaesisel teel peesitamas, aga ka puude otsas ja prügikastide ümbruses, turgudel ja mošeedes, küllap kirikuteski, haiglates ja apteekides ja kus kõikjal veel. Ja mulle tundub, et kohati peavad nad end suuremateks peremeesteks kui need tegelikud peremehed ise.

Egiptuses on kassid au sees olnud juba aastatuhandeid, ulatudes just nimelt tagasi vaaraodeni, mil kass oli lausa nii austatud, et talle anti jumalikud võimed. Niiluse deltas oli kassjumal Bastetile pühendatud lausa oma tempel. Bastetit peeti naiste kaitsjaks. Viljastuda soovivad naised võisid kanda kaelas amuletti, millel Bastet kujutatud väikeste kiisudega – kiisusid oli just nii mitu, kui palju lapsi naine saada soovis.

Kasside austamisel oli ka oma praktiline põhjus – loomulikult aitasid nad toona kaitsta eluliselt olulisi toiduvarusid rottide eest. Kassi surm oli toona omanikule suureks kaotuseks, millega kaasnes sügav lein. Niisamuti mumifitseeriti kasse.

Islami levikuga kasside jumalikustamine hääbus, kuid kassid jäid sellele vaatamata endiselt au sisse. Prohvet Muhamed näiteks armastas üliväga oma kassi – on teada lugusid sellest, kuidas ta pidas jutlust, kass süles, ja kuidas ta ei soovinud äratada oma keebi sees magavat kassi. Ka teavitas ta inimesi sellest, et naine, kes kohtles oma kassi halvasti ja lasi tal nälga surra, leiab viimsel kohtupäeval tee põrgusse. Prohveti üheks parimaks sõbraks oli mees nimega Abu Huraira, mis tõlkes tähendab „kiisu isa“, sest ta armastas alati endaga ühte kiisukest kaasas kanda. Tolleaegsed poeedid aga koostasid kasside auks lausa poeeme, kuna need olid üliosavad abimehed nende raamatukogude kaitsmisel rottide eest.

Ja mulle tundub, et austus kasside vastu ei ole Egiptusest kuhugi kadunud. Kasse aga tuleb üha juurde ja juurde, kuna nende levikut ei ole lubatud kuidagimoodi piirata. Mitte et keegi selle peale üldse mõtlekski. Kassid ilmselt olid, on ja jäävad selle riigi kui mitte sümboliks, siis lahutamatuks osaks kindlasti.