Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 8

Taevas meie peade kohal on veel selge ja sinine. Kuldselt sädelev päike on laskunud madalamale, kuid sellest hoolimata paitab kesksuviselt kuumas Kairos meie põski ja lausa sunnib hetkeks peatuma, end värskendama.

Pikad koridorid vanaaegsete päevinäinud majade vahel iidsel Khan el-Khalili turul juhatavad meile teed. Kummaliste nikerdustega uksed räägivad lugusid minevikust, kõrgel auastmel olevatest inimestest, kaugelt kohale sõitnud kaupmeestest, turgu külastama tulnud ostjatest.

Möödume päikese käes helkivatest idamaise joonega vasest ja pronksist taldrikutest ja kannudest, millesse pressitud kaunis muster, kullatud vaaraode kujudest, pikkadest kuldsetest vesipiibutorudest sinisest ja punasest ja rohelisest klaasist pudelikeste otsas, värvilistest kõhutantsijatele mõeldud kostüümidest, mis ääristatud siit ja sealt mündikestega. Kõik see annab päikese ja lampide käes hiilgavale särale ja sädelusele oma panuse.

Pikal ja kitsal tänavavahel raamivad seinaääri heledast puidust toolikesed ja nende vahel pisikesed ümmargused metalsed lauakesed. Seinu katavad suured ovaalsed ja rasked peeglid kaunilt nikerdatud raamide sees. Inimesi istub siin palju, vaba lauda ei olegi võimalik leida. Ka peeglite vahelt ruumidesse sisse piiludes on kõik istekohad hõivatud. Siseruumidki on luksuslike suurte peeglitega dekoreeritud. Laes keerlevad ventilaatorid suure kristalse lühtri ümber ja lükkavad laiali magusat õunalõhnalist vesipiibusuitsu kollaste seinte, vanaaegsete õlimaalide ja ringi jooksvate kelnerite taustal. Kohvik tundub küll kulunud, kuid oma kulunud välimusega veelgi ehedam, algupärasem. Nii satume istuma suvalistele vabadele toolidele ühe sakslanna ja egiptlase lauas, kohe kohviku siseruumidesse viiva ukse kõrval.

„Kas sulle meeldib Egiptuses?“ küsib minult sakslanna, kui oleme tutvust teinud.

„Jah, meeldib,“ vastan, „olen sellest hullumeelsest elust ja vanadest mošeedest lausa vaimustuses.“

„Kui ma väike olin, joonistasin kogu aeg mošeesid. Keegi ei osanud seda õieti seletada, sest kusagil minu läheduses neid ei olnud ega ole keegi sugulane ka moslem. Sellest hoolimata joonistusid selgelt kumerjad kuplilaadsed katused ja pikad minaretid alati minu piltidel välja. Küllap joonistasin toona oma saatust, et just islamimaale kunagi otsaga välja jõuan. Ma ise küll moslem ei ole, aga olin abielus jordaanlasega ja elasin kaua aega Jordaanias. Nüüd siis hoopis abielus egiptlasega, kuigi elame Saksamaal. Jah, idamaa tõmbas mind kummalisel moel juba lapsepõlves.“

Mida joonistasin mina väiksena? Mošeesid kindlasti mitte. Vaevalt et ma nende olemasolust üldse teadlik olin. Küll aga oli minu joonistustel tihti punase katuse ja valgete aknaraamidega maavanaema kollane maja. Siiski on mällu sööbinud üks multifilm, millele ikka ja jälle mingil põhjusel tagasi mõtlen, kus suurte kõrgete hallide kivimajade vahel kassid prügikastide otsas ronivad. Ja umbes sellised sadade aknaruutudega hallid majad ja kassid on ka minu tänapäev.

Laudade vahel ringi lendav keskealine kelner serveerib meile pitsilise mustriga teeklaasidest teed, mida valab valgest kulunud kannust ja asetab klaaside vahele jalgadel seisva hõbedase suhkrutoosi ja klaasi külma vett.

„Me just rääkisime siin omavahel, et see on väga vana kohvik,“ ütleb Mohamed, ise teeklaasi suhkrut kühveldades. „See on üks vanimaid kohvikuid kogu Kairos, aga ilmselt ka kogu araabia maailmas.“

Vaatan sissekäigu kohale riputatud puidust silti, millele valges kirjas kirjutatud „El-Fishawy“. „Tegelikult võiks öelda, et siinne tee- ja kohvimajade kultuur on alguse saanud just sellest kohvikust.“

„Jah,“ alustab teine egiptlane, kes samuti juhuslikult pärit El Mansûrast, „umbes kakssada viiskümmend aastat tagasi hakkas üks mees nimega El-Fishawy pakkuma oma sõpradele, kes tulid õhtuselt palvuselt, siin oma maja ees kohvi. Koht muutus väga populaarseks ja nii lisandusid varsti ka tee ja vesipiip. Tänapäeval on kohvik juba seitsmenda põlve käes ja töötab ööpäev läbi lakkamatult. Inimesi voorib kokku üle kogu maailma, aga siin armastavad vabu päevi veetmas käia ka egiptlased ise, kes tulnud nädalalõpuks Kairosse.“

„See oli ka kuulsa kirjaniku Naguib Mahfouzi üks meelispaiku,“ lisab Mohamed, „sest tema lapsepõlvekodu asus kohe siin lähedal. Tõenäoliselt kirjutas ta siin mitmeid novelle ja ka osa „Kairo triloogiast“, mis sai Nobeli preemia.“

Mida kõike ja keda kõiki on see kohvik siin nende aastasadade jooksul selles rahvaste paablis näinud, ise vaikides ühe koha peal kükitades ja silmanurgast piiludes? Milliste sündmuste tunnistajaks on ta olnud, mis toimunud neil pisikestel labürinttänavatel ajalooliste ja islamihõngulise arhitektuuriga majade vahel?

Küllap võib öelda, et El-Fishawy on samasugune Kairo vaatamisväärsus nagu see iidne ja idamaine turg ise või ka mis tahes muu oluline turistide sihtpunkt. See on tükike ajalugu, mis kujundanud egiptlaste armastust igapäevase kohustusliku tee ja kohvi vastu just sellistes kulunud välimusega tee- ja kohvimajades, kus kohtutakse igapäevaselt vanade armsate sõpradega, aga ka täiesti võõraste inimestega juhuse tahtel nendega ühte lauda istuma sattudes.

* * *

Sel hilisel õhtutunnil käib Husseini väljakul veel vilgas elu. Väljaku ääres seisab pea üheksasajaaastane mošee, mille katuse küljes helendab roheliselt valgustatud Jumala nimi araabia keeles – Allah. Tumesinises taevas kumav täiskuu on justkui prožektor, mis näitab valgust lisaks kõikidele lampidele sel väljakul. Teisele poole väljakut, mošee vastu, jääb roheline ala. Selle kõige vahele, väljaku äärde, on üksteise kõrvale üles pandud mitu kohvikut, moodustades teatud mõttes auditooriumi platsil toimuvale inimrahva poolt etendavale etendusele: lapsed jooksevad ringi, mehed viskavad nalja, naised kükitavad üksteise kukil. Istume ühes kohvikus väljaku ääres: mina, Mohamed, äi ja Mohamedi noorem vend Moataz ning jälgime väljakul toimuvat. Korraga on mul tunne nagu istuks Moskva kohviku ees väljas, ainult et pargitud autode asemel on ringi sagivad inimesed. Kiviviske kaugusele jääb teine kuulus mošee ja ülikool Al-Azhar. Kohviku selja taha aga Khan el-Khalili turg, kus käib vaatamata hilisele õhtutunnile umbes sama elamusterohke etendus, mis hommikutundide lähenedes küll vaikselt vaibuma hakkab.

Tellin kanget Türgi kohvi, kõik ülejäänud lauas istujad tellivad teed. Kelner tõstab kohvi muidugi automaatselt äia ette, ega siis nii noor neidis ometi öösel kohvi ei joo. Aga tuleb välja, et joob küll!

Naudime tugevalt lõhnavate jookide taga inimteatrit, laste naeru, veidi hingata lubavat sumedat suveööd, kusagilt ninna tungivat jasmiini lõhna, kuni tuleb aeg lõpuks tõusta ja minna. Olgugi, et suur inimmass jääb meist sel varajasel hommikutunnil maha veel lõbusalt aega veetma. Hiilime läbi kitsaste iidsete ja idamaiste turutänavate tagasi tänapäeva, pimeduses minevikku meenutamas üksnes massiivsete majade tumedad varjud.