Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 6

„Lähme käime mu isa partnerite kontorist ka korraks läbi,“ ütleb mulle Mohamed, kui oma paberite ajamise käigus parajasti ühest ametiasutusest Kairo peaväljakul välja astume. „Ma ei olegi sinna ammu sattunud, aga seal on väga toredad inimesed, neile kindlasti meeldiks sinuga kohtuda.“

Mohamedi isa on juba aastakümneid töötanud hoopis Saudi Araabias ja hetkel tegeleb seal hotellide rentimisega palverännakule reise organiseerivatele reisibüroodele ja ühte sellisesse just suundumegi.

Kõrge maja asub kohe peaväljaku ääres, katuseäärt ehib suur plakat Mekas asuva Püha mošee pildiga, kus tuhanded ja tuhanded palverändurid koos. Koridoris tervitab uksehoidja Mohamedi sõbralikult ja teatab, et traatvõrega lift on hetkel remondis. Nii tuleb ülemisele korrusele jõudmiseks treppe kasutada.

Oleme vaevalt teisele korrusele viiva trepini jõudnud, kui ma korraga seisma jään. Kohe otse ees asuva ukse kõrval ei seisa miski muu kui täismõõdus Eesti trikoloor. Jah, te lugesite õigesti, Eesti oma.

„Siin asub Eesti konsulaat,“ ütleb mulle selle peale Mohamed, ise trepist üles marssides, nagu oleks see mingi täiesti tavaline nähtus, mida kõikjal võib kohata. Astun talle järele, ise ikka lippu vaadates. „Ma vist mainisin sulle seda kunagi, et minu isa partneritega ühes majas asub ka Eesti konsulaat ja et siin sain ma üldse esimest korda teada, et selline riik eksisteerib.“

Nüüd tuleb see mulle meelde küll, kuigi toona ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja läks – ma ei mäletagi, kas oli hetkel midagi huvitavamat pooleli või mõtlesin ma lihtsalt, et küllap ajab mingi teise konsulaadiga segamini – ja alles praegu mäletan ma seda selgesti. Aga nüüd seisab see konsulaat täies hiilguses minu ees, lipp ka veel tunnistajaks ukse kõrval.

Kuna konsulaat on avatud, otsustame sinna korraks sisse astuda. Kontoriruumid on küllaltki lihtsalt sisustatud, kohe eesruumi ukse kõrval ripub seinal foto Tallinna vanalinnast. Laua taga ei ole kedagi ja nii liigume ise tagapool asuvasse ruumi, kus asub hoopis reisibüroo. Noor poiss teatab meile, et konsulit hetkel ei ole ja et ta viibib oma kontoris üksnes teatud päevadel ja kellaaegadel. Aga sellest ei ole hullu – nagunii saame oma asjaajamiste käigus siia veel mitmeid kordi tagasi tulla. Ühtki eestlast seal töötamast ei leia – üks neiu oli seal hiljuti mõnda aega töötanud, aga palk oli tema jaoks vist liiga väike olnud ja nii oli ta sealt lahkunud.

Treppe mööda paar korrust üles poole liikudes leiame selle teise reisibüroo, kuhu tulla olime plaaninud. Milline kokkusattumus! Tunnen südames helget soojust. Kui suur on Kairo ja kui palju on siin kõikvõimalike riikide saatkondi ja konsulaate ja ametiasutusi ja nende kõikide kontoriruume – ja just need kaks asuvad ühes majas.

Mohamed annab uksekella ja noor tagasihoidlik neiu avab meile ukse. Ta juhatab meid kontori pikliku koridori seina äärde paigutatud toolidele istuma. Õigupoolest ei olegi see kontor, vaid päris tavaline korter, mis kontoriks ümber sisustatud. Nii asub eeldatavas elutoas vastuvõturuum ja sekretäri lauanurk. Kohe otse edasi viib uks tualettruumi, kus lisaks tualettpotile on ka vann ja dušš. Selle kõrval asuvad kahhelplaatidega kaetud seintega köögiruumid, mis ka köögiruumidena kasutusel on – kusagil tuleb ju tee keeta ja selleks on siin oma noormees, kes meilegi kohe teed serveerib. Teisele poole koridori äärde jäävad reisibüroo kontoriruumid, mis algselt ilmselt magamistubadeks mõeldud on.

Korraga astub üks keskealine meesterahvas büroost välja ja tervitab Mohamedi sõbralikult ning kutsub meid kaasa. Ka teised töötajad tervitavad ja õnnitlevad meid. Kõige tagumine ruum on ülemuse kontor – seal on seintel erinevad aukirjad ja kalligraafilises kirjas värsid Koraanist, maalid Kaabast. Erinevalt teistest ruumidest, kus mitmed kirjutuslauad üksteise kukil, seisab siin keset ruumi üks suur kirjutuslaud, mille taga nahast kattega tool. Seina äärde on paigutatud toolid külalistele ja kaks suuremat tooli on nende jaoks asetatud ka kohe kirjutuslaua ette.

Mohamed jääb sinna oma tuttavatega vestlema, kui mina ette sekretärineiu juurde tagasi istuma lähen, et oma tee lõpuni juua. Sekretäri laua vastasseinal on suur pilt, samasugune nagu maja katuseserval.

„Kas sa tead, mis seal pildil on?“ küsib neiu minult.

„See on Mekas asuv Püha mošee ja selle keskel Kaaba,“ vastan.

Neiu naeratab ja mulle tundub, et tal on hea meel, et seda tean.

Teise seina peal on sama suur ja kaunis foto teisest moslemitele äärmiselt olulisest mošeest, Prohveti mošeest Mediinas.

Meka ja Mediina on kõikide Saudi Araabiasse reisivate palverändurite sihtkohad, neile ja kõikidele moslemitele üle maailma väga olulised ja pühad linnad, mis asuvad Araabia poolsaarel kohe Punase mere lähedal.

Lõuna pool asuv Meka, prohveti sünnilinn, on kõikide palverändurite peamine sihtpunkt, olgu siis tegu väikese palverännaku omra’ga või suure palverännaku hadž’iga, ja selle südames asetsev Kaaba palvesuund üle maailma laiali pillutatud moslemite jaoks. Seda ei tasuks mõista nii, nagu palvetaksid moslemid kivi poole, vaid pigem on see kõigile suunanäitajaks. Islami õpetuste kohaselt oli Kaaba kõige esimene inimese poolt ehitatud pühamu Jumala auks ja selle ehitajaks kõige esimene inimene Aadam. Hiljem taastasid selle prohvet Aabraham ja tema poeg Iismael. Prohvet Muhamedi aegses Mekas oli Kaaba samuti pühakojana kasutusel, kuid mitte Ainujumala auks, vaid hoopis sadade muude jumalate auks, kellele sinna kujudki püstitatud.

Kaaba, mis tuleneb araabiakeelsest sõnast ja tähendab „kuubik“, on valmistatud graniidist ja kaetud musta siidriidega, millele kullas immutatud niidiga tikitud värsid Koraanist, moslemite usutunnistus ja ukse koht. Geograafiliselt vastavad neli nurka umbkaudselt ilmakaartele. Ühte nurka kaunistab must kivi, mis asetatud hõbedast raami sisse. Prohvet Muhamedi ajal, enne kui ta hakkas kuulutama, et on vaid üks Jumal, oli parajasti käimas Kaaba restaureerimine ja toonased hõimujuhid ei suutnud kuidagi otsustada, kes peaks paika asetama musta kivi. Siis pakkus prohvet Muhamed välja geniaalse idee, et kõik juhid hoiavad riide otstest, millele see kivi asetatud, ja ta ise tõstab sealt riide pealt kivi õigesse kohta. Arvatakse, et musta kivi näol on tegu suure meteooriga, mis kunagi on küll purunenud ja sel põhjusel hoiab teda tänapäeval koos hõberaam. Usutakse, et see kukkus taevast alla kohta, kus Jumal soovis, et talle pühamu ehitataks. Algselt oli kivi täiesti valge, kuid tänaseks on muutunud mustaks seda kivi puudutanud inimeste pattudest. Kuna prohvet sellele kunagi austusest suud andis, siis üritavad palverändurid ka tänapäeval seda teha, kuigi prohveti traditsiooni kohaselt ei ole sel mingeid imelisi võimeid. Kaaba sees asuvad marmoriga kaetud ruumid, kuhu pääsevad üksnes äärmiselt tähtsad isikud ja vähesed aukülalised.

Hiljem, islami levikuga, ehitati Kaaba ümber mošee, mida pidevalt laiendatakse ja moderniseeritakse. Tänapäeval mahutab see üheksa minaretiga mošee üheksasada tuhat palvetajat, palverännaku ajal kordi rohkem, kõik tulemas üle maailma kokku, et seista õlg õla kõrval võrdsetena Jumala ees, olenemata nende vanusest ja rassist ja rikkusastmest ja teaduskraadist.

Mittemoslemitele on Mekasse sisenemine keelatud. See tuleneb ajast, mil prohvet Muhamedi taga kiusanud hõimuliikmed ta Mekast välja kihutasid. Toona oli siiski traditsiooniks, et teatud ajal võivad ka prohveti järgijad Mekat külastada ja sinna palverännaku sooritada. Hõimuliikmed aga rikkusid seda lepet ja tapsid julmalt rahumeelselt palverännakule tulnud palverändurid. Hiljem, kui prohvet Muhamed Meka tagasi enda alla võitis ja taastas pühapaigana Ainujumala auks, keelas ta sellest tulenevalt kõikidel mittemoslemitel Meka aladele siseneda. Läbi ajaloo on aga paljud mittemoslemid end moslemiteks kehastudes seda keeldu rikkunud, et oma silmaga Meka ära näha ja sellest memuaare kirjutada. Saudi Araabia seaduste järgi on see aga seaduse korras karistatav.

Enne või pärast palverännakut külastatakse ka teist olulist linna Mediinat, mis asub Mekast veidi põhja poole, kuhu prohvet oma järgijatega tagakiusajate eest 622. aastal suundus. Sellest sai alguse ka ajaarvamine islami kuukalendri järgi. Toona Yathrib’i nime all tuntud linn oli peamiselt asustatud juutide poolt ja asus kaunis rohelises ja lopsakas oaasis. See jäi prohveti edasiseks peamiseks koduks.

Mediinas asub Prohveti mošee. Algselt oli see väike ja asus prohveti majast eraldi. Hilisemate laienduste käigus jäi see aga sinna sisse ja nii ka prohvet Muhamedi haud, mis asub kohe suure rohelise kuppelkatuse all – selle, mis on tänapäeval saanud Prohveti mošee tunnusmärgiks. Mošee ise mahutab korraga kuussada tuhat palvetajat ja on suuruselt teine mošee maailmas.

Tänapäeval näeb mõlemast mošeest ka ööpäev läbi otseülekannet – mõlemal on oma kanal. Meka mošee live-pildile kostub taustaks Koraani retsiteerimist ja Mediina mošeele prohveti traditsioonide ülestähenduste ehk hadith’ite lugemist.

Juba varsti tulebki Mohamed teisest toast ja me lahkume tagasi kuuma suvepäeva sellest omamoodi müstilisest majast, mis koduks kahele nii erinevale kontorile, mis seotud nii erinevate maadega, kuid mis mõlemad mulle omamoodi hingelähedased ja veidral moel äärmiselt olulised. Milline kokkusattumus tõepoolest!