Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 12

Paaripäevane puhkus eestlaste suvepealinnas Hurghadas ongi läbi. Sel korral kaaslaseks mitte eestlannast sõbranna, nagu see oli siis, kui esimest korda Egiptuse pinnale astusin, vaid Mohamed, kellega oleme tulnud Kairo kuiva kuumuse eest paariks päevaks pakku. Ja siis tuleb ette võtta jälle mitmetunnine sõit tagasi Kairosse.

Sel päeval on ilm eriliselt palav. Lausa nii palav, et pea hakkab ringi käima ja mõte ei tööta kohe üldse. Bussis töötab küll konditsioneer, aga ilmselt on kuumus ka sellega midagi ette võtnud, igal juhul puhub õhuavast üksnes kergelt külma tuulekest. Tee ääres peatust tehes teab keegi rääkida, et Hurghadas on hetkel temperatuur 50 °C ja Luxoris lausa 60 °C. Kas suudab üks eestlane endale üldse sellist kuumust ette kujutada? Jah, saunas ehk küll, aga mitte õues! Ja mu silme ette kerkib pilt leiliruumist ja kooli geograafia tunnis õpitud kõrbet iseloomustavatest temperatuuridest.

Kairosse jõudes on kuumus ja pikk sõit meid nii läbi roiutanud, et taksoga jõuame marsruuttakso peatusesse ja sellega oma linnaosasse ilmselt üksnes tänu sellele, et tee on varem selgeks saadud. Ja milline tore üllatus ootab meid veel koduukse ees?! Pimedas koridoris kotist võtmeid otsides ei leia ma neid sugugi – siis meenub mulle hägune pilt sellest, kuidas ma need hotellitoa kummutilaua sahtlisse panin ja lahkudes sahtlid üle kontrollida unustasin. Nii seisame mõnda aega lihtsalt nõutult seal pimedas koridoris ja mõtleme kottide najal, mida nüüd küll teha – korteriomaniku telefon jälle ei vasta, uude hotelli minekuks tuleks tagasi Kairo keskusesse sõita. Ei jää muud üle, kui minna otsima kedagi, kes ukse maha murraks ja kedagi, kes uue luku ette paneks. Jah, nüüd me hakkame veel võõrast korterit ümber ehitama!

Suundume Mohamediga tagasi linnaosa keskusesse, kus mošee ees mitmed kastiga taksod seisavad. Mohamed saabki sealt ühega kaubale, kes nõus meid lähedal asuvate ukse- ja aknaraami meistrite juurde sõidutama. Pisikeste garaažidesse ehitatud poekeste ette jõudes läheb Mohamed välja, selgitab seal veidi asja ja paari minuti pärast hüppab üks vanem traditsioonilist gäläbija’t kandev onuke takso kasti, tööriistad kotis metalselt kõlisemas. Kasti sellepärast, et sellesse taksosse mahub kabiini ju lisaks taksojuhile üksnes kaks reisijat.

Pimedas koridoris hoiab Mohamed välgumihklist tuld – paar minutit ja uks on lahti murtud. Aga siis jääb ju veel teine probleem – tuleb tuua ka uus lukk. Mohamed jätab mind üksi korterisse, kuni töömees ukse eest lukku eemaldab, ja suundub ise taksoga poodi uut lukku tooma. Istun hiirvaikselt tagumises toas ja minu peas keerleb igasuguseid mõtteid – küllap on väsimus ja kuumus teinud siingi oma töö, sest mis siin ikka karta, eks. Mees nokitseb vaikselt ukse kallal, koridorist kostub üksnes kolks-kolks-kolks. Lõpuks Mohamed saabub, uus lukk saab vanale uksele ette ja töömees tagasi oma töökotta.

Milline päev! Selle kuumusega tasub tõesti olla hoolas – vastasel juhul tuleb hiljem tegelema hakata veel igasuguse muu jamaga. Lisaks kuumusele endale.