Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 2

Sõidame Saaremaa poole, kui minu vend, ise autorooli keerates, lauluotsa üles võtab. Korraga on kõikidel autos viibijatel silmad vees ja venna hääles on tunda nutu värelust. Ka tagaistmel valitseb hetkeline vaikus, kus istuvad muidu nii rõõmsad vennanaine ja ema. Kogu auto saab täis hingematvat kurbust. Heidan pilgu autoaknast välja, et mu pisaraid näha ei oleks. Suvine Eestimaa tundub eriliselt kaunis – aknast mööduvad rohelised karjamaad ja inimtühjad väljad, kaugel metsatuka kohal madalamale vajunud päike.

Auto on raske – lisaks murekoormale on selle pagasnik täis topitud ühe eesti naise kõikvõimalikku maist vara. Ülikool on jäänud seljataha, õigupoolest selle lõpetamiselt just tulemegi. Ees on viimane reis koju enne lahkumist. Lahkumist Egiptusesse.

„Oled sa ikka kindel, et lähed?“ küsib ema viimaks tagaistmelt, sellega vaikust lõhkudes. „Praegu ei ole veel hilja ringi mõelda!“ lisab ta.

„Ikka lähen,“ vastan kindlalt. „Mul on ju piletidki juba ostetud.“

„Mine muidugi!“ ütleb vend. „Mis iganes sind ees ootab, elukogemus ehk ikka.“

„No ma tulen ju veel tagasi ka. Kui mitte lõplikult, siis vähemalt viimastele asjadele järele,“ lisan.

„Jah, muidugi!“ vastavad kõik justkui ühest suust. Kuid kui kindlad nad selles on – ilmselt sama vähe kui ma isegi.

Olles Mohamediga internetis kohtunud, südames leidnud enda jaoks islami, olen otsustanud sõita Egiptusesse teist korda. Seekord juba külla. Neli kuud on möödas ajast, mil astusin esimest korda Egiptuse pinnale turistina ja sellesse maasse armusin, šokeerituna sellest usust. Ja lubasin endale, et kord olen seal tagasi. Nüüd on see aeg käes – kas ka jäädavalt, seda peab näitama see külastus. Internetis võib ju olla tore inimesega suhelda, arutleda maailma asjade üle ja leida ühiste arusaamade läbi hingesugulane. Kuid kas see side ja keemia jääb kestma ka siis, kui kohtutakse näost näkku – seda ei saa öelda enne, kui on kohtutud.

See jaanipäeva eelne aeg Saaremaal on imeline – see on kõige kaunim aeg, mil päevad on nii pikad ja päikeselised ja soojad ja südames on suvehingus. Aga samuti on need päevad varjatult nukrad, nagu oleks tegu viimaste suvepäevadega ja õige pea taas käes sügis – kõigil terendab kusagil ajusopis, et varsti on ees lahkumine ja keegi ei oska täpselt öelda ega saa olla kindel selles, millal ja kus seisab ees taaskohtumine. Kuidas läheb see reis? Mis mind tegelikult ees ootab? Kas kõik saab olema nii, nagu olema peab?

Kuid viimane lahkumine ei olegi väga kurb – luban enne jaani korraks koju tulla, sest nädal on veel kohustust tööpostil reisikonsultandina, ja siis olengi juba vaba. Vaba nagu lind, et lennata lõunamaale. Aga tagasi koju ma enam ei jõuagi – tööl läheb kiireks, korter tuleb korda seda, kohvrid on vaja pakkida … Aga võib-olla on nii isegi parem – nii jääb viimane kohtumine meelde moel, et juba varsti seisab ees taaskohtumine.

* * *

„Oled sa ikka kindel, et lähed?“ küsib minult onutütar, kes mind autoga lennujaama sõidutab. Üürikorteri uks on sulgunud ja võtmedki antud. Töökohal klaaritud viimased arved. Enam ei ole minna mujale, kui üksnes edasi.

„Me oleme juba peaaegu lennujaamas,“ vastan. „Enam ei anna hästi ümber mõelda.“

„Eks sa ise tead. Aga anna siis endast ikka märku, kui kohale oled jõudnud. Ja kui ümber mõtled, siis tule ikka tagasi.“

„Olgu,“ vastan naeratades.

„Kas lubad?“

„Luban!“

Me kallistame ja lehvitades astub ta suurtest klaasustest välja, avab autoukse, istub autosse ja kaob nähtamatusesse.

Suundun check-in’i ja registreerin end lennule. Suur punane kohver sõidab lindil minema. Läbin turvakontrolli, otsin üles Prahasse viiva lennuki lennukoridori ja istun suvalisele pingile rahva sekka, kohe uste kõrvale. Nii igaks juhuks – olen küll ka varem kordi lennanud, kuid see on esimene kord lennata päris üksi.

Inimesi tuleb minu ümber olevatele istekohtadele üha juurde ja saal muutub lärmakamaks. Huvitav, mõtlen, kas keegi siit peale minu läbi Praha ka Egiptusesse sõidab? Helistan veel vanematele, et olen ikka minemas ja ärgu muretsegu, küll kõik läheb nagu peab. Ja saadan viimase sõnumi Eestimaa pinnalt ka Mohamedile – siit ma tulen, pangu vaim valmis! Ja sõit võib alata!

* * *

Kairosse viiva lennuki ootesaal Praha lennujaamas on täitunud hoopis teistsuguste inimestega, kui need, kes ümbritsesid mind Tallinna lennujaamas. Erineva jumega inimesi tilgub ootesaali muudkui juurde. Siin on koos välisegiptlasi, kes sõitmas koju, kas külla või jäädavalt tagasi. Siin on eurooplasi ja eurooplannasid, blondide juuste ja siniste silmadega, suveriided üll – kes minemas külla abikaasale, kes suvepuhkusele. Ka on siin hoopis mustanahalisi, imelikes kirjudes riietes, naljakad mütsid peas.

Istun oma sülearvuti taga ja vaatan seinaäärses reas istudes Saaremaal viimati klõpsitud pilte, kuni aku tühjeneb ja ekraan muutub mustaks ruuduks. Lennuni, mida peab ootama tervelt viis tundi, on aga omajagu aega, kuid kõikvõimalikud poed üüratute hindadega on juba läbi jalutatud ja nii ei jäägi muud üle, kui ootesaali kogunevaid reisijaid silmitseda.

Minust paar toolirida eespool, akna all, istub näoga minu poole üks perekond, samuti sülearvuti taga. Isa ja vanem poeg, mõlemal süsimustad siledad juuksed ja karamelline nahk, vaatavad sellest midagi huviga, hääle järgi otsustades ilmselt mingit filmi. Vanema venna kõrval istub noorem, veidike teistsuguste näojoontega poiss, ja nokitseb käes olevat videokaamerat. Kohe tema kõrval istub keskealine naine, ilmselt nende ema, ja vaatab niisamuti ringi nagu minagi. Tema näonahk on heledam, kui ülejäänud perel, kuid mitte ka oluliselt. Tumepruunid silmad ja piklik nina iseloomustavad tema näokontuure, juuksed on lõigatud lühikeseks poisipeaks ja minu imestuseks ei ole need sugugi rätikuga kaetud. Tema pilgust peegeldub kerge tüdimus, morn ilme. Korraks meie pilgud kohtuvad ja suunduvad siis kohmetunult mujale.

Kohe minu vastas istub veidike nooremate liikmetega perekond. Isa istub kõige äärmisel pingil, suur ja valge kaisuloom tema kõrval, kaunilt lipsuga ehitud – küllap kellelegi kingiks. Tema kõrval toolil on paariaastane krussis juustega tüdruk, kohe oma ema kõrval, kel veidi noorem mandlisilmadega poisike süles. Lapsed silmitsevad mind uniselt, oma pilku varjamata. Naine on riietatud pikka tumesinisesse äbääjä’sse (egiptuse dialektis „naiste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) ja juukseid katab valge siidine rätik. Meie pilgud kohtuvad ja naine naeratab mulle. See naeratus on nii sõbralik, nagu oleks tegu ammuse tuttavaga, sellisega, mis paneb vastu naeratama, mitte kohmetuma.

Korraga on kogu ruumis olevad istekohad saanud inimesi täis, neid seisab ka seina ääres ja akna all, neid sagib kottidega pingiridade vahel. Esimesed joonduvadki piletikontrolli ritta, et reis püramiididemaale võiks alata.

* * *

Lennukile viiva bussi pealt maha astudes ja lennuki ees piletikontsu pealt oma istekoha numbrit kontrollides, kõnetab mind keegi korraga eesti keeles: „Vabandage, kas te olete eestlane?“

Mul läheb nägu kohe naeru täis, kui pead tõstes seisab minu ees blond ja sale keskealine naisterahvas, kes räägib eesti keelt ja on täiesti eestlase näoga. Imelik, et ma teda enne seal ootesaalis ei märganud!

„Jah, olen küll,“ vastan kiiruga. „Kas te sõidate ka Kairosse?“ küsin seejärel – milline rumal küsimus, kuhu siis veel! Aga küllap tuleneb see suurest heameelest kaasmaalase leidmise üle, kel mõlemal sarnane tee ees. Kes oleks küll osanud arvata, et Egiptusesse reisib ka suvekuudel nii palju eesti naisi, et juhtutakse tulema isegi ühe ja sama lennukiga.

„Jah, Kairosse ikka,“ vastab tema kui mööda treppi lennuki peale astume. Õnneks saame kiiresti ümber vahetada ka oma kohad ja istuda terve pika lennu kõrvuti. Nii kulgeb edasine sõit palju lõbusamas meeleolus, vesteldes ja muljetades, oma elusaatusest pajatades. Naine räägib mulle, et sõidab külla abikaasale, kes samuti moslem ja kellega kohtutud kuurordis. Kuna eelmisest abielust on naisel ka laps, kes alles koolis käib, ei ole kohe kuidagi võimalik tulla elama Egiptusesse ja sellepärast tuleb käia Egiptuses, kuni abikaasa saab võimaluse Eestisse tulla. Naine ei ole moslem, kuid on selle kohta palju uurinud, nii vestleme põhjalikult ka sellel teemal.

Korraga paistavad lennuki aknast pimeduses säravad tuled. Piirkonniti moodustuvad valgusvihkudes väiksemad ja suuremad külad ja linnad, kuni tuledemeri enam ei lõpe ja me hakkame maanduma.

* * *

Lennujaama sisenenud, suundub naine esmalt ühe putka juurde, kust ostab endale 15 dollari eest kuuajalise turistiviisa. See koosneb kahest postmargi sarnasest kleepsust, mille ta sealsamas endale passi kleebib. Minul on samasugused juba passis olemas – ostetud Eestis Egiptusesse reise korraldavast büroost, kellel veel mõned viisakleepsud äsja lõppenud hooajast üle olid. Mõlemad oleme passi vahele torganud ka maaletulekukaardi, mida jagati lennukis, kus see kohe oma andmetega ka täidetud sai. Astume passikontrolli sabasse ja tunnen, kuidas hinge poeb suurem ärevus kohtumise ees. Passikontroll läbitud, näeme juba varsti lindil keerlemas oma kohvreid ja liigume eessaali. Mohamed on mõni aeg tagasi saatnud sõnumi, et ootab mind väljas, kohe uste ees. Nii suundumegi läbi võre taga seisva rahvamassi välisuste poole, kohver käe otsas järele veeredes.

Korraga astub üks noormees minu juurde ja küsib: „Kas saaksin sind selle kohvriga aidata?“ Pilku tõstmata vastan talle eitavalt ja liigun edasi, kuni korraga kuulen selja taga seda sama häält, mis lausub: „See olen mina! Kas sa ei tunne mind ära?“

Tõstan nüüd pea ja minu ees seisab Mohamed. Ja muidugi tunnen ma ta ära, kuigi meie pilgud kohtuvad esimest korda, otse, ilma kaamerate ja arvutiteta. Ja sellest pilgust piisab, et vastata kõikidele peas keerlevatele küsimustele. Kuigi oleme mõlemad esmalt veidi kohmetunud, on selles hetkes teatav kinnitus, et on leitud see, keda on otsitud.

Teise eestlanna kaaslane ei ole veel saabunud ja nii jätame ta endast maha lennujaama ette lubadusega Kairos veel lähinädalate jooksul kindlasti kõik kokku saada. Ees parkimisplatsil ootavad meid Mohamedi neli sõpra, kellele ta mind üksipulgi tutvustab. Ja siis, korraga, palub Mohamed mind sealsamas endale naiseks ja torkab minu sõrme kihlasõrmuse. Meie esimene abieluleping on islami reegleid järgiv – ja see saab allkirjad sealsamas lennujaamas ühel autokapotil. Islamis on kõige olulisemad asjad ikka kõige lihtsamad, ainult inimene ise teeb need komplitseerituks, millega tulevatel kuudel Kairos tuleb ka kokku puutuda.

Tumedas suveöös siravad tähed pea kohal nagu lõpmatu hulk külalisi meie esimesel registreerimisel. Üks täht sädeleb hetkeks eriti erksalt justkui meile kinnitust andes. Jah, meie ühine elutee võib alata.

* * *

Takso viib meid läbi ööpimeduse lennujaama lähistel asuvasse Heliopolise nimelisse elamurajooni.

„Käisime sõpradega vaatamas mitmeid kortereid,“ räägib Mohamed minu kõrval, „aga see korter, kuhu praegu sõidame, tundus olevat kõige paremas korras.“ Naeratan talle uniselt.

Taksojuht vaatab imeliku näoga tahavaatepeeglisse ja keerab siis jälle pilgu sõiduteele. Tänavad suurte majade vahel on inimtühjad, vaid mõni üksik auto möödub meist. Mohamedi sõbrad sõidavad oma autoga meie järel.

Maja ette jõudes vinnab taksojuht minu kohvri auto katuselt alla ja me siseneme koos Mohamediga kõrge maja uksest, jättes tema sõbrad maja ette ootama.

„Oled sa näljane?“ küsib Mohamed korteri ust lahti keerates.

„Vägagi,“ vastan.

„Lähen jätan sõpradega hüvasti ja toon midagi hamba alla. Olen kohe tagasi!“ ja läinud ta ongi.

Korter on avar ja täielikult möbleeritud. Uksest sisse astudes asub kohe otse ees elutuba, kus moodsad diivanid ja antiikne laud, kapinurgal teler. Vasakule jääb piklik koridor, millest viib uks vasakul pool asuvasse kööki ja selle vastas olev uks teisel pool koridori paremat kätt söögituppa – suure ovaalse laua ääres on valgest puidust nikerdatud antiiksed toolid ja laua kohal suur kristallist lühter. Edasi viib kolm ust, kaks neist magamistubadesse ja üks vannituppa.

Istun eestuppa diivanile maha ja korraga tabab mind mõte, et kusagil kaugel Eestimaal on täna jaanipäev. Ja mina olen siin Egiptuses. Ja see kõik tundub mulle nii sürrealistlik.

Juba kolistabki Mohamed ukse taga. Kaasas on tal kotitäis munaga praetud kartulilõike ja põldubadest valmistatud tamija-kotletikesi. Nii head pidusööki ei ole ma ammu saanud – küllap annab oma panuse parima koka tiitlile ka vägagi tühi kõht. (Hiljem olen kordi neid kartuleid otsinud, aga nii võrratu maitsega, kui need toona tundusid, ei ole enam leidnud.)

Lisaks sellele otsib ta mulle oma kotist välja kõiksugu kingitusi. „Ma ütlesin ju sulle, et ära võta midagi kaasa!“ ütleb ta ise seejuures. Siin on kosmeetikatarbeid, riideid ja rätikuid, palvetamiseks mõeldud vaip, äbääjä ja roheline Koraan. „See Koraan kuulus kunagi minu emale.“ Isegi toasusside peale on ta mõelnud.

Ka minul on temale kingitusi, kuigi ta palus tungivalt mitte midagi tuua. Mis ma siis ikkagi tõin? Karbitäie pilte oma eluteest: lapsepõlvest ülikooli lõpetamiseni, T-särk kirjaga „Welcome to Estonia“ ja Eestit tutvustav ingliskeelne raamat, vahepeal külastatud Tuneesiast ja Kreetalt kaasa toodud meeneid.

Tegelikult ei ole need kingid muidugi olulised – tähtis on, et oleme mõlemad nüüd siin, oleme koos ja minna saab siit üksnes edasi. Ja ma tunnen, et see kõik on alles millegi suure algus.