Читать книгу Egiptimaa II: Eestlanna ja tuhat üks ööd - Nele Siplane - Страница 9

Külm ja karge konditsioneeri poolt jahedaks köetud õhk paiskub meile näkku, kui läbi suurte klaasuste Kairo peaväljaku lähedal asuvasse vanamoodsasse kohvikusse astume. Keskpäevane suvekuumus on Kairos nagu kerge leil, mis muudab riided niiskeks ja toob higi otsa ette pärlendama. Nii on kosutav teha asjaajamiste vahepeal üks puhkepaus just sellises külmas kohvikus.

Kohviku seinad on kaetud helehallide keraamiliste plaatidega ja neid katavad mõned peeglid – küllap on peeglid siinsetes kohvikutes populaarsed disainielemendid sel põhjusel, et muudavad ruumi avaramaks. Kohvikud ise on ju üpris tillukesed. Ka lauad on väikesed, ümbritsetud taburetilaadsetest toolidest, mis kõik üksteise kukil on. Keegi ei hooli nende disainist ega mugavusest. Oluline on ehk üksnes see, et oleks kuhugi teetass asetada ja millegi vastu toetuda. Nii tullakse siia ikka ja jälle tagasi. Võib-olla on põhjuseks ka see otsekohesus ja ausus, et ei üritata näida paremana, kui tegelikult ollakse.

Mohamed tellib mulle klaasi sidrunimahla ja endale tassi kanget kohvi ja astub korraks tagasi tänavale, et nurga pealt omale üks ajaleht osta. Kaugemal seina ääres asub baarilett, kus triibulise vestiga kelner jooke klaasidesse valab. Mahlajooke. Aga ka teed ja kohvi. Baarileti kõrvalt viib trepp ülemisele korrusele. Trepi alt paistavad värviliste klaasanumate sees metalsed vesipiibutorud.

Meie kõrvallauas võtab istet üks vanem tüse härra, tellib endale ühe piibu ja tassi Türgi kohvi ning avab mõnuga oma päevalehe. Üles lae alla on kinnitatud ka teler, kust näeb uudistekanalit – mõeldud ilmselt neile, kel ajalehte ei ole. Mees heidab korraks pilgu telerile ja loeb siis oma ajalehte edasi, kuni juba saabubki kelner piibu ja kohviga. Mees asetab ajalehe lauale, võtab lonksu kohvi ja tõmbab teises käes olevast vesipiibuvoolikust suitsu, nii et vesi klaasanumas valjult mulisema hakkab, ja puhub siis suitsu mõnuga lae alla. Vinge suits täidab kogu õhu selle lauakese ümber, kuni sootuks konditsioneeri õhku haihtub. Mees loeb ise huviga lehte edasi ja muigab hetkeks – ju on siis mõnes uudises midagi naljakat või on see hetk tema jaoks lihtsalt nii täiuslik, et toob naeratuse suule.

Seinal peeglite keskel on kellegi härra portree, kes samuti pooleldi muigel suuga kohvikus toimuvat jälgib ja naudib. Küllap on see selle kohviku asutaja pilt, nagu need on nii populaarsed siin mujalgi poodides ja ärides.

Vaatan klaasustest välja tänavale. Inimesi voorib edasi-tagasi, kõigil on lõõskava päikese eest põgenemisega kiire. Taamal kihab liiklus. Klaasustest möödub pintsaklipslasi ja gäläbija’des külamehi, turbanid pähe seotud, möödub noori tüdrukuid moodsate rätikutega, mis päikese käes helgivad, ja keskealisi naisterahvaid, mustades äbääjä’des, möödub turistegi – rahvaste paabel. Otsekui vaataks maailma endast möödumas, samas ise paigal seistes. Aeg peatub neis kohvikutes, on vaid see hetk ja sina ise.

* * *

Kohvikukultuur on Egiptuses tugev – see on kohustuslik hommikune päevaplaanide tegemise ja õhtune aja mahavõtmise koht. See on ka koht, kus veeta hetk vesipiibuga, sest kodudes enamasti vesipiipu ei suitsetata. Nendes kohvikutes käivad peamiselt koos üksnes mehed, naisi kohtab neis harva – naised käivad parema meelega mõnele ametiühingule kuuluvas välikohvikus roheliste parkide keskel ja joovad oma tee seal – naistel ei ole kombekas suitsetada, ka mitte vesipiipu. Ka ei ole naised enamasti suured kohvijoojad. Meeste jaoks on sellised kohvikud aga ideaalsed paigad rahulikult oma asjade arutamiseks, piibu popsutamiseks, teinekord ka mõne lauamängu, nagu näiteks doomino, mängimiseks, aga ka jalgpallikohtumiste ülekannete vaatamiseks teiste pühendunud fännide seas. Sellistes kohvikutes toimuvad enamasti ka kõiksugused ärikohtumised. Kohvikud ise on lihtsad ning joogid ja piip odavad – üks piip, mis kestab umbes tunni, maksab keskmiselt kolm Egiptuse naela ehk kuus Eesti krooni, klaas teed poole vähem.

Vesipiip, egiptuse dialektis šiiša, mille suitsetamine on siin tavaliste sigarettide suitsetamise kõrval väga populaarne, pärineb tegelikult hoopis Indiast, kust see algupärasel kujul jõudis pea viissada aastat tagasi Türki ja võttis seal sellise kuju, nagu me seda tänapäeval tunneme. Türgist jõudis vesipiip Ottomanide valitsemise ajal ka Egiptusesse. Tollal oli vesipiip nagu kunstiteos, imeliselt kaunistatud. Tänapäevane vesipiip on lihtsam, koosnedes tavaliselt värvilisest klaasanumast, mille sisse käib vasest piklik toru. Toru otsa kinnitatakse vesipiibu pits, milles väikesed augud, ja toru külge jookseb ka voolik, millest suitsu tõmmatakse. Pitsi asetatakse niiske vesipiibutubakas, mida ka vesipiibumoosiks nimetatakse. See võidakse katta ka hõbepaberiga, millesse samuti tehakse augud, ja kõige peale asetatakse hõõguv süsi. Voolikust sisse hingates käib õhk läbi söe ja tubaka ning voolab läbi vee, mis toimib nagu filter, kuni jõuab suitsuna voolikusse.

Vesipiibutubakaid on väga erinevate maitsetega, kõige populaarsemad neist on õuna-, viinamarja- ja kirsimaitseline tubakas. Kohalike vanemate suitsetajate seas on aga populaarne tugevam, kirbe maitsega tubakas, mida ka meetubakaks nimetatakse. Kohvikutes kasutatakse tavaliselt looduslikku sütt, kuigi on müügil ka spetsiaalsed vesipiibu jaoks mõeldud söetabletid, mis lähevad kiiresti hõõguma ja hõõguvad kaua.

Vaatamata laialt levinud arvamusele, et vesipiibutamine on äärmiselt süütu tegevus, see päriselt siiski nii ei ole. Vesi filtreerib küll paljud kahjulikud ained, kuid suitsu sisse jääb neid siiski. Kuigi suits ise võib olla sigaretisuitsust vähem kahjulik, popsutatakse ühte piipu ligikaudu tund. Samuti on vesipiibutamine nagu suitsetaminegi sõltuvust tekitav harjumus. Kindlasti ei ole see sobilik alaealistele. Samuti ei tasuks arvata, et vooliku otsiku vahetamisega kaob risk saada igasuguseid viirusi – need võivad ulatuda ka vooliku sisse ja püsida seal elujõulistena. Suures seagripi hirmus taheti Egiptuses vesipiibutamine sel talvel lausa keelata. Olgu siinkohal ka öeldud, et vesipiibutamine ei ole islami traditsioon ega ka lubatud aseaine keelatud alkoholile – islam ei poolda mingite ainete kasutamist, mis tekitavad sõltuvust või rikuvad tervist. Vesipiibutamine on puhtalt kultuuritraditsioon.

Eurooplased teevad vesipiipudega igasuguseid imesid – küll suitsetatakse seda saunas, kus suits täidab kogu ruumi, ja lumevaibal, kus vesipiibus olev vesi muutub külmaks ja suits jahedaks. Egiptuses muidugi selliseid trikke ei tehta, pole ju sauna ega lundki – siin armastatakse veeta oma hetk vesipiibu seltsis ehedas päevinäinud kohvikus, kas üksi mõtteid mõlgutades või armsate sõprade seltsis, nendega mõtteid vahetades. Hetk vesipiibuga on Egiptuses paljude jaoks päeva lahutamatuks osaks.