Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 10

Tenerife ei hakanud võltsi külalislahkusega vaeva nägema – mitu korda üle kinnitatud transfeerautot meile järele ei tulnud, telefonid ei vastanud. „Tavaline Tenerife,“ võiksin nüüd öelda.

Taksoga saime küll kohale. Unine portjee ei tahtnud alguses meist midagi teada, aga siis kutsus telefoniga kellegi, kes tuli poole tunni pärast, oli silmanähtavalt unerähmas ja rääkis ainult hispaania keelt. Aga kompleks ja apartement nägid välja samasugused nagu piltidel, palm õõtsus tuulekese käes kohe rõdu all ning puhkuse esimesel päeval põletasin ma (raudkülma veega basseini ääres) oma turja korralikult ära. Jõuluehted palmide küljes mõjusid veidralt, õlu oli joodav, kohv see-eest kohutav. Tavaline Tenerife. Mul ei olnud veel „klikki“ käinud.

Ja siis... jõudis kätte päev, mil läksime Maarikaga saarele tuuritama. Meie kolmas puhkusepäev. Ma olin omal nahal (sõna kõige otsesemas mõttes) veenduda jõudnud, et päikesepuudust siin ei ole. Liikusime oma hotelli ümber ringi ka. Kes Costa Adejes korragi käinud on, see teab, milline on sealne maastik: hotell hotellis kinni, vahele jäävad restoranid ja poed. Turistilõks. Maarikaga päeval tiirutades nägime aga päris Tenerifet. Kuigi ta tahtis meid hirmsasti lund vaatama viia (kõrgeimal tipul, Teide vulkaanil oli lumi just maha tulnud), eelistasime me ikkagi saare põhjakalda linnu. Et minu talve käest lõunasse põgenemise ideeidu oli kahe viimase päevaga saanud rohkem sõnnikut kui kõikide varasemate reiside jooksul kokku, siis painasin ma teda hoopis argisemate teemadega. Palju üürid on? (Kuurordis kallid, kohalikes linnakestes Eestiga võrreldavad.) Kui suured on palgad? (Ehmatavalt väikesed.) Palju autod maksavad? (Odavamad kui Eestis.) Kuidas selle kurikuulsa bürokraatiaga siis tegelikult on? (Hulgaliselt läheb pabereid vaja.)

Salvestasin kogu seda infot, ise segaduses. Kas see on see?...

Läksime õhtusöögile. Ja siis ütles Maarika midagi, mille peale ma võpatasin. Küsisin nimelt homse ilma kohta.

„Ilm?“ küsis ta vastu. „Ma ei tea ilmast midagi. Eestis vaatasin kogu aeg ilmateadet, aga siin, milleks? Eks hommikul paistab, mis ilm on. Nagunii on hea, võib-olla on mõned pilved, võib-olla mitte.“

Vohhh. Seda palun mulle ka.

Ja sel hetkel ma otsustasingi sisimas selle ära. Et siia ma kolin. Aga suu hoidsin ma veel kinni.