Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 6

Ma ei ole kindel, kas ma oleks selle raamatu kirjutamist ette võtnudki, kui kunagi poleks lahvatanud üht üldrahvalikku ja tükati kirglikuks kiskunud diskussiooni. Süüdistada lodevuses ja mugavuses neid, kes on üldjuhul majanduslikust kitsikusest pääsemiseks pagulusse siirdunud, et seal elu nullist üles laduda? See tundus võõrsilt vaadates nii eluvõõras, koguni koomiline.

See raamat võiks anda aimu, et piimajõed ja pudrumäed ei oota isegi neid, kes on astunud veel pikema sammu kui üle Soome lahe ja päikesejanus loonud uue kodu paradiisisaarele. Vabalt võib olla, et paradiisis on putru ja piima kõige vähemgi, sest järjekord on värava taga ning selles tõukleb kogu issanda loomaaed.

Minu lugu on kohanemislugu saarel, kus reservaati pole surutud mitte põlis-, vaid uusasukad, kus eestlased peavad lätlasi peaaegu omadeks, venelased lähevad viinalt üle veinile, soomlased naeratavad võõrastele, sakslased peavad kalendrit ületähtsustatuks, hiinlased räägivad hispaania keeles, hindud ei olegi gurud ning ainult inglased söövad jäärapäiselt sedasama mida kodumaal.

Tenerife turistina avastamiseks on „Minu“ sarjas ilmunud peaaegu sama pealkirjagi kandev suurepärane raamat Mart Normetilt. Teist samasugust „Minu Tenerifet“ ei ole mõtet kirjutada, soovitan kõigil lugeda ka Mardi teost! Kui soovite aga saada mosaiigitäie killukesi ühe kliimapagulase kohanemisest ja äri ülesehitamisest tosina aasta jooksul, siis... tere tulemast ja tulge kaasa minu Tenerifele!

Saaremaal,

kevad-suvi 2019