Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 13

Mida mul terve meie puhkusenädala jooksul leida ei õnnestunud, oli korralik Tenerife kaart.

Umbkeelne turismiinfoproua laiutas käsi ja toppis mulle mapa asemel lohutuseks kõikvõimalikke voldikuid ja flaiereid, kus Tenerife skeem oli peopesasuurune ning ära oli näidatud üks maantee, mis viib ümber saare. Aga lõunaosa hotellirägastikus orienteerumiseks ei olnud tal mulle midagi anda. Lõpuks sain ma midagi suuremat ühest ekskursioone müüvast putkast, kus lõunaosa oli küll olemas, aga saar kui selline oli ikkagi markeeritud vaid ühe maantee ja kümne suurema asulaga. See oli ühe erahaigla välja antud ja reklaami eesmärgil trükitud kaart, mille abil nad turistidele oma asukoha kätte näitasid.

Olin selleks ajaks oma elus küllaga reisinud, ja põrkasin sellise olukorraga kokku esimest korda – turismist elatuvas piirkonnas ei ole võimalik leida maakaarti.

Ja see oligi minu variant a. Üle maailma levinud formaat, et turistidele jagatakse tasuta kaarte ja linnaplaane, mille on reklaamiandjad kinni maksnud. Kui selline formaat ka oli Tenerifele jõudnud (milles minu kogemus lubas kahelda), siis kindlasti polnud neid kaarte piisavalt.

Just sellele variandile ma otsustasingi panuse teha. Kelneriks jõuan ma ju alati minna. Kui ma veel natuke alla ka võtan. Ja hispaania keelt natuke juurde õpin. Aga seniks sukeldun maakaardimaailma!

Aga esialgu – need kolm kuud, mis jäid mu otsuse langetamise ja äralennu vahele – sukeldusin ma internetti.

Oma puhkusenädala jooksul olin ma aimu saanud, kui suur lünk on minu teadmistes mitte ainult Tenerife, vaid kogu Hispaania kohta. Mul on lihtsam üles lugeda, mida ma teadsin. Teadsin corrida’t ehk härjavõitlust. Olin kunagi hakanud lugema raamatut Isabel I-st, aga see jäi pooleli. Teadsin, et on olemas ETA ehk baskide terroriorganisatsioon, ja võisin oletada, et nad tahavad baskidele iseseisvust. Teadsin, et pealinn on Madrid ja et katalaanide Barcelona on äge, seda ka. Mis veel? Ma mäletasin koolitundidest Võitmatut Armaadat, aga mitte seda, kuidas ta täpselt ikkagi võidetavaks osutus. Ja mul oli mingi ettekujutus kodusõjast ja Franco rollist Hispaania uuemas ajaloos. Teadsin, et Picasso ja Dalí olid hispaanlased. Nagu ka Don Quiote. Külge oli hakanud info, et hispaanlastel on mingi eriti kirglik värk selle jalgpalliga. Ja Maradonat teadsin. Et Maradona polegi hispaanlane, sain hiljem teada.

Aga nüüd hakkas lisanduma uut infot. Et hispaania keel on castellano ja et Kataloonias ei räägita mitte dialekti, vaid ikka omaette keelt, ja baskide keelel puuduvad teadaolevalt sugulaskeeled, ning kokku on Hispaanias räägitavaid keeli viis, millele lisanduvad dialektid, sealhulgas kanaari oma. Ja et kanaarlased peavad ka end omaette rahvuseks, olles küll geneetiliselt segu peaaegu kogu Lõuna- ja Kesk-Euroopa rahvastest, ning viimastel sajanditel on remigratsiooni käigus lisandunud tähelepanuväärsel määral Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste verd. Samas kannavad kanaarlased endas siiski ka geene guantši põlisrahvalt, kellest jätsid Kastiiliast pärit vallutajad XV sajandil kodusaartele elama vaid 5%, ülejäänud kas tapeti või veeti orjusesse, sest impeerium vajas töökäsi.

Koloniaalimpeeriumi kuulsusrikas ajalugu mu prioriteetide hulka esialgu ei kuulunud. Isabelid ja Fernandod võisid oodata, sest nad olid ammu surnud, aga mina olin elus ja ma tahtsin mõistmise tasemel aru saada, kuhu ma teel olen. Leida vastuseid küsimustele, mis algavad sõnadega „kuidas“ ja „kas“, ja võimalust mööda küsida sinna juurde „miks?“. Etteruttavalt pean ütlema, et mul (nagu ka paljudel teistel saatusekaaslastel) arenes paari aasta jooksul välja kognitiivne võime selekteerida välja need olukorrad, mil on peale küsimusele „kuidas“ vastuse saamist mõistlikum jätta küsimata küsimus „miks?“ ja ohata sisimas „miks mitte?“. Sest vaimsele tervisele on nii kasulikum. Lepi sellega, et siin on nii, ja kõik.