Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 7

Aasta 2008, üks aprillikuu öö. Telefon helises. Maarika helistas viimase poole tunni jooksul kolmandat korda.

„Ega sa välja tulemas ei ole? Ma seisan ikka siin paha koha peal. Kui politsei tuleb, siis pean ära sõitma.“

„Ma ei ole Pšoltit kätte saanud.“

„Ikka veel? Kus ta on siis?“

Kui ma vaid teaks, kus ta on! „Kui politsei su ära ajab, siis sõida kuhugi, kus seista tohib! Kui ma Pšolti üles leian, siis helistan sulle ise!“ Vajutasin telefoni kinni, endal nutt kurgus.

Pšolti on kass. Paksuvõitu, punane ja karvane jõmmiolekuga kõuts, keda ma nägin viimati Tallinna lennujaamas, kui ta koos transpordipuuriga mundris ametniku kätte usaldasin. Mulle öeldi, et sihtpunktis ehk Tenerifel tuuakse ta mulle pagasilindi juurde ära. Ärgu ma üldse muretsegu, tal ei ole lennu ajal külm ega ole tal puudu ka hapnikust, ja kõik on kontrolli all, loomade lennutamine on tavaline asi.

„Jah, pagasilindi juurde. Jah, sinna, kuhu teie kohvridki. Ärge üldse muretsege.“

Hea öelda. Tallinnast asusime lõuna ajal teele kolmekesi – mina koos kahe kassiga, aga kuna reeglid lubavad salongi kaasa võtta inimese kohta ühe lemmiklooma, siis tuli üks nendest ajutiselt loovutada lennufirma hoolde. Et Pšolti on alati olnud Titist häälekam, siis olin kaasreisijate kõrvakuulmise huvides juba varakult ära otsustanud, et Titi tuleb koos minuga kabiini ja Pšolti läheb sinna, kus tahes see kasside hoidmise koht seal lennukis on.

Ja ma üritasin väga mitte muretseda.

Nüüd oli lugu selline, et meie lennuk maandus juba tund aega tagasi, kaasreisijad olid ammu oma pagasi kätte saanud ja transfeerbussidega minema vuranud, esimesed neist olid ilmselt juba hotellideski, mina aga olin ühe suure kohvri ja ühe kassikastiga absoluutselt inimtühjas hiiglaslikus lennujaama saalis, kus kõik pagasilindid ammu seisid... Mina ka seisin, ja mu üks kass ehk Titi pikutas uimaselt oma kastis. Ja mu teist kassi lihtsalt ei olnud.

Ma olin juba käinud väljapääsu juures uurimas ja kindlaks teinud, et kui ma otsustanuks siit lahkuda, siis tagasi ma enam ei saanuks – reisija saab siit ainult väljuda ja kui tahtnuksin uuesti sisse, siis kellegi abile mul ka loota ei olnud, sest siin ei olnud ju kedagi. Kellelt ma siin siis abi palun? Aga ära minna ma ei julgenud, sest mulle öeldi selges eesti keeles, et oodaku ma pagasilindi juures. Ja ärgu ma üldse muretsegu.

Aga just muretsemisega ma hetkel ametis olingi. Mul oli selgelt mõtlemisega küll raskusi, aga ma arutlesin umbes nii: kui neil oli tõesti olnud plaanis Pšolti mulle pagasilindi juurde tuua, oleks see juba juhtunud, sest me jõudsime siia ju tund aega tagasi. Telefon piiksus. Maarikalt tuli SMS: „Sain koha, ootan.“

Ma olin talle tänulik, et ta ei helistanud, vaid saatis sõnumi, ja arutlesin edasi. Nii. Kuna Pšoltit siia ei toodud, siis on suures plaanis kolm võimalust. Esiteks – Pšoltit ei võetudki lennuki peale ja ta on ikka veel Tallinnas. Järelikult polnud mul siin enam passida ja oodata mõtet. Teine võimalus – Pšolti ei ole Tallinnas, vaid ta pandi hoopis mõne teise lennuki peale ja on praegu näiteks Bulgaarias, Rootsis või Türgis. Samuti polnud pointi siin kükitada. Ja kolmas võimalus on, et ta ikkagi lendas koos meiega ja polegi Türgis, lihtsalt kasse antakse üle ja võetakse vastu Tenerife lennujaamas kuskil mujal. Aga mina tammusin siin nagu mingi idioot.

Selle mõtteni jõudnud, hakkas mul kiire. Ma kiskusin kohvrilt lohistamisvarre välja, krabasin kasti Titiga ja jooksin. Kui ma sellest ainult ühelt poolt avanevast uksest läbi sain, leidsin ma ennast ooteruumist, kus polnud samamoodi nagu eelmises hingelistki. Uskumatult inimtühi avarus. Autorentijate luugid kinni, lennufirmade omad – ka kinni, kohvikud suletud, isegi ühtegi koristajat ei paistnud. Rääkimata lahkelt naeratavast ametnikust kassipuuriga.

Ma kärutasin kohvri seina äärde, jätsin Titi oma kastis seda valvama ja tuiskasin otsima kedagi, kes midagigi teaks. Kohtasin oma otsingutel kolme inimest. Kõik nad olid lennujaama töötajad ja ükski nendest ei rääkinud sõnakestki inglise või saksa keelt. Kui ka kolmas, kelleks osutus üks sõbralik kõhukas onuke, kahetsevalt pead raputas, plahvatas mul viimaks, et hispaania keel on mul ju ainult telefonikõne kaugusel, ning ma peatasin juba minekule pöörduva onkli võib-olla liigagi järsult ja koukisin taskuid mööda telefoni otsida. Koos telefoniga tulid välja ka lennukipilet ja pagasikviitungid ja ilmselt ka natuke mõistust, sest mul oli lõpuks ometi oidu näidata onklile pagasikviitungit ning teha sinna juurde nõutut ja paluvat nägu. Kui see kõik selge meeleheite alt välja paistis. Onkel takseeris mu piletit, küsis mult midagi hispaania keeles, lõi siis käega ja võttis varrukalt raadiosaatja mikrofoni. Järgnes raginate ja viledega pikitud keskustelu, mille vältel luges onkel midagi mu kviitungilt ette, vaatas mind pealaest jalatallani, kommenteeris siis ilmselt midagi minu kohta, siis nad mõlemad naersid higistava ja talvepalitus välismaalase üle (vähemalt ma arvan, et see olin mina), siis riputas ta mikri varrukale tagasi ja ulatas mulle mu kviitungi. Ja võttis mult varrukast kinni ja keeras mu näoga teisele poole. Ise osutas käega kuhugi terminali lõppu, vahetpidamata rääkides ja vaba käega žestikuleerides muudkui vasakule ja paremale, üles ja alla. Siis lasi ta mu varrukast jälle lahti ja andis omameheliku laksu turjale, ise ikka veel käega terminali sügavikku sihtides.

Elu on mind õpetanud, et enne õhtut hõiskamine pole mõistlik tegu, aga kui ma terminali teise otsa poole startisin, siis kübeke lootust minus tärkas, et äkki ikka pole nii, et kuskil Türgi lennujaama katakombis tõmbab vaene Pšolti aina rohkem ja rohkem selja küüru. Kurjad ametnikud igas küljes tema peale röökimas, miks ta nende niigi kassideküllasesse riiki (ma tean, ma olen korduvalt käinud) ilma viisata siseneda on üritanud. Kui ma lõpuks läbi ikka veel inimtühja terminali teise otsa jõudsin, tekkis mul tahtmine endale peksa anda. Miks, oh miks, ma vana loll, telefoni välja ei võtnud ja Maarikal tõlkida ei palunud, kui onkel mulle teed juhatas? Nüüd oli hilja, enesepeks pidi ootama ja meenutades kramplikult, millises järjekorras onkel vasakule ja paremale osutas, pressisin ma ennast esimesest uksest läbi.

Ma mäletan sellest teekonnast eredalt ainult ühte detaili. Peale mitut ust ja treppi ja pööret leidsin ma ennast koridorist, mis oli nii pikk, et ma olin vahepeal sada korda kindel, et ma olen kindlasti absoluutselt vales kohas ja see asi lõppeb veel halvasti, sest see kõik ei olnud üldse seda nägu, et kuskil võiks rippuda silt „võõrad lahkelt teretulnud“. Aga just siis, kui mulle hakkas tunduma, et ma olen varsti Tallinnas tagasi, sai seegi koridor otsa. Ja vastupidi minu veendumusele ei olnudki metalluks selle lõpus lukus. See avanes ruumi, mille täiest suurusest ei saanudki ma hämaruse tõttu aimu, igatahes oli see väga suur ja kõrge. Selle hiigelruumi ühes seinas haigutasid hiiglaslikud üles avanevaid garaažiuksi meenutavad avaused, neid oli vähemalt kolm, aga võib-olla rohkem, ning neid avausi katsid suured ülalt alla rippuvad mustad kummiribad, nagu neid ladude ustel pruugitakse.

Ja kõikidest avaustest ulatusid nagu ammuli suudest välja keeled – samasugused transpordilindid nagu need, mis reisijatele terminalis nende kohvrid kätte toovad, aga lihtsalt niipalju suuremad, et ilmselt mahuks ka merekonteiner vabalt peale. Ja keskmise lindi keskel oli üks kast, mis tundus eemalt vaadates selle lindi röögatute gabariitide pärast tikutoosisuurune. Aga tikutoos ei saanud see olla juba seepärast, et tikutoosid ei tee häält, need äärmisel juhul krabisevad. Selle kasti seest kostis hoopis mjäu. Ja siis veel üks. Ja veel. Mulle nii tuttava intonatsiooniga mjäud. Pšoltit ei saadetudki Türki! Äigasin silmad kuivaks, haarasin kasti ja asusin tagasiteele. Huvitaval kombel oli see koridor teistpidi palju lühem.

Kui me terminali tagasi saime, oli vahepealne justkui ulmefilmist pärit inimtühjus läbi saanud ja paar bussitäit liiga palju päikest saanud turisti sagis ringi. Kõik, kes olid nooremad kui 15 aastat (ja mõned vanemad ka), olid ennast Titi kasti ette sisse seadnud. Need õnnelikud, kes istusid kastile lähemal, üritasid läbi uksevõre Titile pai teha. Ma panen selle möödunud lennureisi ja väikese sinise tableti arvele, et sel öösel Tenerife lõunalennujaamas mõnele neist kiirabi tarvis ei läinud – kui meie tutvus Titiga oli veel värske, hammustas ta mu labakäest krõmpsuga läbi, nagu oleks see olnud salatileht. Ootamatud ja ebamugavust tekitavad situatsioonid lahendas Titi nimelt alati vägivalla abil, kuna kasside puhul on see otsetee lahenduseni. Igatahes oli pere jälle koos, mul oli enda ees oma vahepealsete paanikahoogude pärast piinlik.

Ja keegi oli veel, kelle ees piinlikkust tunda.

Nüüdseks oli Maarika meid juba poolteist tundi oodanud. Ma hiivasin kohvri ja kassid Maarika autosse ning vihisesime kiirteel läbi öö koju. Maarika koju, sest meie oma ootas veel leidmist.