Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 11

Ma ei tea, kui suurt rolli mängis mu kliimapagulusotsuse juures üks pisike seik, aga tähtsusetu see ei olnud.

Esimesele jõulupühale, mil me esimest korda Tenerifele lendasime, eelneb teatavasti jõululaupäev ja see tähendas seda, et lennujaama sõitsin ma Eike suguvõsa kaudu, et korralikult kombekohaselt praadi vitsutada, salmi öelda ja kinki saada.

Kogu selle õhina ja jõulusagina ja piparkoogivaagna taustal mängis toanurgas tummalt televiisor, mida mitte keegi ei vaadanud. Peale minu, sest mind koheldi ju külalisena: „ei-ei, küll me ise toimetame ja sina istu-istu, kas sul õlut on, tahad äkki midagi kangemat?“. Ma siis istusin ja rüüpasin ja vaatasin seda tumma televiisorit.

Sealt tuli meie riigi tähtsaima jõululaupäevase jumalateenistuse ülekanne. Teate ju küll, see teenistus, kus riigipea ja tema abikaasa kohal on, ja need teised ka, keda seisus kohustab. Puhuti liikus kaamera mööda pingiridasid, näidates televaatajale teenistusel osalejate nägusid.

Ja ma mäletan ennast neid nägusid vaatamas ja mõtlemas: kuidas saab olla nii, et absoluutselt kõik – ühegi erandita, viimane kui üks nendest nägudest – on nii kuradima tusased?

Ja siis panin ma selle tumma teleka kinni ja tumedalt ekraanilt peegeldus mu oma nägu. Üks ühele sama torssis.

Ehk aitab nüüd virisevast meeleolust, teil on pilt klaar: ma olin sügavalt rahulolematu oma eluga ja süüdistasin selles Eesti kliimat. See kliima oli mind muutnud morniks mägraks (nii ma ise vähemalt arvasin) ja tegelikult olin ma juba hea kümme aastat mänginud mõttega kolida päikese kätte. Tenerife oli kliima poolest sobivatest kohtadest lihtsalt esimene, kuhu ma ennast peale vaadates ka ette kujutasin. Piisavalt euroopalik, kui lühidalt öelda. Ärge saage valesti aru, turistina kolistan ma võõrastes komberuumides heameelega ja lühiajaliselt ei ole mul ka nende järgi paindumisega mingeid probleeme, aga keskeas ma oma igapäevasesse ellu nii suuri muutusi ei soovi. Isegi kui auhinnaks on päike.

Oli ainult üks murelikuks tegev asjaolu ja selleks oli hispaania keel. Puhkusenädala jaoks eeltööd tehes sain ma netist kümneid kordi kinnitust, et Tenerife puhkusepiirkondades saab hakkama ka inglise või saksa keelega. See ei vastanud tõele! Ainukeses selle nädala jooksul meie teele jäänud turismiinfopunktis käibis ainult espanjool. Mis mind sügavalt hämmastas ja nagu öeldud, tegi ka natuke murelikuks. Sest ma ju ei osanud espanjooli.