Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 8

Maarika elas Adejes, mis on rajoonikeskus Tenerife lõunaosas ning mille järgi on saanud endale nime siinne kuulsaim turismipiirkond – Costa Adeje ehk Adeje rannik.

Nagu kohaliku rahva asulad enamasti, ei asu Adeje mitte ookeani kaldal, vaid sellest mõned kilomeetrid eemal, mis tähendab Tenerife reljeefiga arvestades kohe ka kõrgust merepinnast paarsada meetrit. Maarika lapsed veel ei maganud – üks onu tuli ju Eestist ja veel kahe kassiga. Paraku pissis Pšolti lastelt laenuks saadud voodi hommikuks täis. Mitte meelsusavaldusena, vaid vaeseke oli lihtsalt pohmellis. Sellise võimaluse eest hoiatas mind ka loomatohter, kelle juures käisime vajalikke vaktsiine saamas ning kes andis mulle kaasa need sinised rahustavad tabletikesed, mis ma jeekimitele viimasel hetkel Tallinnas sisse söötsin. Mõjusid küll ja sümptomid olid nagu inimesel – vett larbiti öösel ja veel hommikulgi meeletult ja söök ei läinud kohe üldse.

Me olime nüüd kohal ning meie teise päeva suurim ülesanne oli leida omale kodu.

Eeltöö oli Maarikal tehtud ja kuna ma ei saanud esimese hooga üldse aru, mis asi on Viña del Mar (kompleks) ja mis on Palm-Mar (küla), siis loobusin ta monoloogi detailidesse süvenemast ja tegin ettepaneku minna neid Marisid lihtsalt vaatama, ja paluks alustada odavamatest! Istusime autosse, sõitsime mäest alla ja valgete majade vahele. Maarika orienteerus selles betoonirägastikus imetlusväärse kindlusega ja peatselt leidsime end ühe kõrge maja ees, mille fuajees oli lett ja selle taga portjee.

„Kas see on hotell?“

„Jah, aga siin on korterid ka,“ rahustas Maarika.

Logistasime liftiga neljandale korrusele.

„Palju see maksab?“

„400 eurot üür ja 400 fianza.“

Mida fianza tähendab, seda ma juba teadsin. See on korteriomanike nõutav tagatisraha – tavaliselt ühe kuu üür, vahel kahe. Nii tark olin ma juba ka, et teada: üldjuhul leiutavad Tenerife korteriomanikud igasugu riukaid, et seda mitte tagasi maksta.

Neli sotti. See oli mulle jõukohane. Aga korter... „peldik“ oli see sõna, mis mul peas tiirles. Lõunamaale kohaselt olid kõik põrandad plaaditud ja kunagi ilmselt lapiga ülegi käidud, aga vuugid nende vahel olid kui hallituste ja viiruste uurijate unelm. Rooste, kestendav värv, lääpas kapiuksed ja tohletama läinud märja kaltsu lehk. Ma tean nüüd, et see ongi Tenerife vanemate majade keskmine tase ja selline käestlastus on siin norm. Tihti koos prussakatega. Aga ma olin ju välismaale elama tulnud!

„No ma ei tea...“ venitasin ma ringi vahtides.

Maarika noogutas. „See on kõige odavam, lõunas odavamalt ei saa.“

„Palju järgmine maksab?“

„450 ja siis üks 480 ja üks on viis sotti. Palm-Maris. See on väga korralik, ja koos kuludega, kui üle 50 ei lähe.“

See tähendas seda, et üüri sees on juba kommunaalid, aga kui rentnik vee ja elektriga laamendama hakkab, siis nõuab omanik üle 50 euro minevad summad talt välja.

„Ja see Palm-Mar on kus?“

„Umbes kümme kilomeetrit.“

„Sõidame!“

Jälle kiirtee, siis kiirteelt maha, siis kiira-käära mööda kohalikke teid, ma jõudsin märgata silti „Campo de Golf“ ja tee äärde jäävaid banaanistandusi, edasi paistis taamal üle kõnnumaa tee kohale ehitatud valge kaar, millel kiri „Palm-Mar“.

Me jäime ühe värava ette seisma ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Läbi värava paistis mustmiljoni lillepeenraga aed, milles looklesid plaaditud rajakesed, kõik oli puhas, kuskilt ei koorunud värvi, see oli lõpuks ometi välismaa moodi! Maarika sudis käega läbi väravavõre müüri ääres kasvavas põõsas, otsides väravat avavat nuppu, aga lõpuks loobus ja valis jälle telefonil numbri. Värava lukk hakkas surisema ja me sisenesime. Mööda looklevat rada majani, liftiga teisele korrusele ja kutsuvalt avali korteriuksest sisse.

„Lynn.“ Mulle ulatati käsi. Jälle pluss – ei tikutud kallistama. (Ma ei ole selle lõputu kallistamisega ka järgnevate aastate jooksul ära harjunud. Talun selle ära, aga olen tänulik, kui võõrad mind embama ei tiku.)

Elutuba kööginurgaga. Külmkapp. Terrass pesumasinaga. Taamal paistis üle aia ja basseinide tuttuus maja, mille ümber loivas paar unist töömeest ja katusel röökis raadio. Lynn viipas käega solvunult uusehitise poole ja kaebas, et need koerad varastasid ta ookeanivaate ära. Kui aga üle rõduääre küünitada, siis sealt paremalt veel näeb ookeani. Tõesti, tõesti, kui küünitada, siis paistiski. Suurest toast viis uks magamistuppa, kus olid sisseehitatud seinakapp, kummut ja öökapid. Miski selles korteris polnud tuliuus, aga oli see-eest puhas.

„Kas sa ütlesid talle, et mul on karvased loomad ka?“ küsisin ma igapäevasel toonil Maarikalt, et Lynn aru ei saaks, et me midagi tema selja taga arutame. Sõna „kass“ vältisin, igaks juhuks.

„Jah, ta ütles, et kui nad pahandust ei tee, siis las olla. Ja kui teevad pahandust, siis maksad kinni.“

Rohkem ei olnud enam midagi arutada.

„Viissada eurot?“ küsisin ma Lynnilt.

„Jah, kallis.“

„Kas ma võin täna sisse kolida? Mul on raha kaasas.“

„Jah, kallis.“

Mõni tund hiljem. Võtan oma uue kodu terrassil istet. All kohiseb kõrgemal asetsevast basseinist madalamasse väike kosk ja seda on nüüd kuulda, sest taamal oleva maja katuselt on kadunud röökiv raadio. Samuti ei loiva ümber maja enam mehi, tööpäev näikse olevat läbi saanud. Saabunud on idüll. Ma vaatan kella – 30 tundi tagasi keerasin ma Kadriorus ukse lukku ja andsin võtmed ära ja nüüd olen ma Atlandi ookeani paradiisisaarel oma uues kodus, võtmed ja leping ja puha.