Читать книгу Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane - Olavi Antons - Страница 12

Puhkuselt naasnud, pühendasin oma tärganud plaani esialgu vaid ühe inimese. Eike.

Ma otsustasin teda kaasa kutsuda, muuta meie eestimaine visiitelu ühiseks lõunamaa kooseluks... Sest kuigi mõni aasta tagasi olin ma ära otsustanud, et ei koli mitte kellegagi oma elus enam ühe katuse alla, oli see otsus tasapisi nagunii murenema hakanud. (Seda enam, et seda ega ka sellest taganemist ei otsustanud ma esimest korda.) Usutavasti oleks Eike direktoripõli Põlva linnas lõppenud aasta-paari jooksul niikuinii, sest kui mooramaa mees on oma töö teinud, peab mooramaa mees ära minema. Alati. Ka siis, kui ta on naine. Miks mitte otsida siis uut proovikivi paradiisisaarelt?

Edasi jätkasin teavitamist oma töökohas, kohvifirmas, kust mul oli tegelikult kahju lahkuda, sest kahtlemata olid Mari ja Nigul kogu mu palgalise põlve kõige normaalsemad bossid ja mõnusamad inimesed ning mulle tõesti meeldis seal töötada. Seejärel rääkisin ma oma plaanist paarile sõbrale ja see oligi kõik. Ka nende puhul, kellele ma üldse pidasin vajalikuks rääkida, vältisin ma kõikvõimalikke lõplikkuse ja fundamentaalsuse noote. Lihtsalt lähen ja proovin! Sest noh, tont teab, kas seal midagi välja tulebki, aga ehk pean aasta ikka vastu, või vaatame, äkki isegi rohkem.

Kokkuvõttes läksin ma minema nii vaikselt, et enamik tutvusringkonnast ei saanud arugi. Igasugused elektroonilised nabanöörid võimaldasid mul igapäevaelu küll avalikult elada, aga ei eeldanud selle täielikku avalikustamist. Eks see ole ka kümme aastat hiljem, Facebooki ja Instagrami ajastul vaba valik, mida sa endast teistele näitad, aga toona, MSN Messengeri ajastul oli võimalik olla ühekorraga pildil ja samas kõigiga ühenduses, tegemata sellest suurt numbrit, et ma olen vahepeal keset ookeani kolinud. Näiteks küsis umbes pool aastat peale kolimist üks tuttav, kellega oli meil regulaarselt midagi pooltöist ajada, kas ma olen kodus – ta hüppaks poole tunni pärast läbi, tahaks ühte asja näidata. Ma vastasin, et olen kohal küll, hakka aga tulema, aga sul läheb kauem kui pool tundi. Ja saatsin terrassilt tehtud pildi palmidest.

Põhjus, miks hoiduda silma paistmast, oli lihtne – ma teadsin, et ma olen küllalt paljuks valmis, et Tenerifel kanda kinnitada, aga ma ei saanud olla kindel, et sellest piisab. Sest mul polnud tegelikult uduaimugi, mida ma oma paradiisisaarel tegelikult tegema hakkan. Ma pean silmas selliseid tegevusi, mille eest on keegi nõus mulle maksma, labaselt öeldes: tööd.

Loomulikult olin ma kaalunud variante. Kõige selgepiirilisem oli variant c. Nii paarikümne aasta (ja kilo) tagusest minevikust oli mul võtta lühiajaline lennukas kelnerikarjäär ühes Berliini bierstube’s, nii et vähemalt teoreetiliselt ja poolpraktiliselt julgesin ma sellele panustada küll. Oma Tenerife puhkusenädala ainsaks jäänud hamburgerit ootasin ma ühe tänavakohviku ainsa kliendina kolmveerand tundi ja absoluutselt jahtununa toodi see mulle lõpuks kolksuga lauale. Hamburgeri kasuks olin ma muide otsustanud sellepärast, et mul oli kiire. Niisiis oli selge, et teenindussektor vajas sellel saarel minu isiklikku kaasalöömist ja nakkavat eeskuju teemal „ära raisk roni kuskile prügitünnide taha suitsetama ja telefoniga lobisema, kui su ainuke, näljane ja ajahädas klient ootab oma hamburgerit, mis on ammu köögis valmis!“.

Aga et ma pidasin seda siiski varuvariandiks, tähistasin selle tulevikuks tähega c.

Varuvariant tähisega b oli kandideerida mõne Eesti reisifirma kohapealseks esindajaks. Minna klientidele lennujaama vastu, tegeleda nende jooksvate probleemidega, teate küll. Mul ei olnud selle ameti suhtes illusioone, sest olin aastaid sama ametit pidanud tuttavate käest kuulnud lugusid reisiesindajate argipäevadest (ja -öödest), kõiki neid õudseid lugusid, mis ilmselt ühtegi raamatusse kunagi ei jõua.

Aga variant a oli tegelikult mul ähmasena ka juba kuju võtmas.