Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 10

Vaatle õhtuseid lilli¹ päikeseloojaku ajal, mil nad üksteise järel sulguvad: sind valdab kummaline tunne, mõistatuslik hirm selle pimeda, unenäolise, maa külge kinnistatud oleluse ees. Mets on tumm ja aasad vaikivad. Tuul mängib okstega, kuid ise nad ennast ei liiguta. Ainult väike sääsk on vaba; ta tantsib veel ehavalguses; ta liigub, kuhu tahab.

Taim pole midagi iseseisvat. Ta moodustab osa maastikust, kuhu juhus sundis teda juuri ajama. Videvik, jahedus ja kõigi õite sulgumine pole põhjus ja tagajärg, see pole hädaoht ja ohule reageerimine, vaid ühtne looduslik protsess, mis toimub taimega, tema ümber ja tema sees. Üksik taim pole vaba omaette ootele jääma, midagi tahtma või otsust langetama.

Loom aga võib valida. Ta pole samamoodi ümbruse külge seotud. Parv sääski, kes tantsib veel teel, üksik lind, kes lendab läbi õhtu, rebane hiilimas linnupesa poole – need on iseseisvad väikesed maailmad suure maailma sees. Inimsilmale nähtamatu pisiolevus, kelle elu veetilgas kestab ühe sekundi ja kelle päralt on üksnes pisike osa tilgast, on koguilma ees vaba ja sõltumatu. Hiigeltamm, mille lehe küljes too tilk ripub, ei ole seda mitte.

Seotus või vabadus: selles seisneb taimse ja loomse (animaalse) oleluse sügavaim ja olulisim vastandlikkus. Kuid üksnes taim on tervenisti see, mis ta on. Looma olemuses on mingi kaksipidisus. Taim on lihtsalt taim, loom oleks nagu taim ja peale selle veel midagi. Ohu ees heitunult kogunev loomakari, laps, kes nuttes ema külge klammerdub, meelt heitev inimene, kes otsib teed Jumala juurde – nad kõik tahaksid pääseda tagasi tollesse seotud, taimelisse olelusse, kust nad üksindusse vabastati.

Õistaime seeme näitab mikroskoobi all kahte idulehte, millest saab alguse ja mis kaitsevad hiljem valguse poole pöördunud võsu, kus toimub mahlade ringlus ja kujunevad paljunemisorganid, samuti juurealget, mis ennustab taime muutmatut saatust olla taas maastiku osaks. Kõrgemate loomade juures näeme, kuidas viljastatud munarakk puhkeva olemasolu esimestel tundidel moodustab välise idulehe, mis ümbritseb keskmist ja sisemist, millest edaspidi kujunevad vereringe- ja soojätkamiselundid (niisiis taimelised alged loomses kehas) – eraldades seda emaorganismist ja seega kogu ülejäänud maailmast. Väline iduleht, mis neid kahte maakera ajaloos ilmnenud eluliiki teineteisest eristab, osutub seega loomse oleluse sümboliks.

Selle kohta on olemas ilusaid vanaaegseid iseloomustusi: taim on midagi kosmilist, loom on peale selle ka mikrokosmos makrokosmose suhtes. Alles siis, kui elusolend end koguilmast niiviisi eraldab, et oma asukohta selle suhtes ise määrata oskab, on ta mikrokosmoseks saanud. Isegi planeetide teekond on aheldatud suurte trajektooride külge. Üksnes need väikesed maailmad liiguvad vabalt – ühe suure suhtes, mis on nende teadvuses esindatud kui neid ümbritsev maailm. Alles nõnda on see, mida valgus ruumis esile toob, omandanud meie silmis keha tähenduse. Miski meis tõrguks vastu, kui tahaksime taimelegi omistada tõelist keha.

Kõik kosmiline kannab perioodilisuse tundemärki: seda iseloomustab taktimõõt. Kõigele mikrokosmilisele on omane polaarsus. Kogu tema olemust väljendab sõna ‘vastu’: temas on pinge. Me räägime pingsast tähelepanust, pingelisest mõtlemisest, aga kõik virged olekud ongi olemuselt pinge. Meeled ja objektid, “mina” ja “sina”, põhjus ja tagajärg, asi ja omadus – kõik see tähendab pinget kahe pooluse vahel, ja seal, kus toimub niinimetatud pingelangus, saabub peagi elu mikrokosmilise külje väsimus ning lõpuks uni. Magav, kõigist pingetest vaba inimene elab veel ainult taimelist elu.

Kosmiline takt on aga kõik see, mida saab öelda ka sõnadega ‘suunduvus’, ‘aeg’, ‘rütm’, ‘saatus’, ‘igatsus’ – see algab puhastverd hobuste kapjade plaginast ja uhke sõjaväe kaikuvast sammust ning ulatub kahe armastaja sõnatu teineteisemõistmiseni, suursuguse seltskonna delikaatsuseni, inimesetundja vaatleva pilguni, mida ma olen nimetanud füsiognoomiliseks taktiks.

Kosmiliste ringkäikude takt toimib omasoodu ka ruumis kulgeva vaba mikrokosmilise liikumise tingimustes, ning lahendab vahel kõigi virgete üksikolendite pinge üheks suureks tuntavaks kooskõlaks. Kes on vaadelnud linnuparve lendu õhuruumis – kuidas see üksiti samakujulisena kerkib, pöördub, kõrvale põikab ja kaugusse kaob –, sellele on tuttav taimeline kindlustunne, “see miski”, koguliikumises kätkev “meie”-tunne, mis ei vaja üksteisemõistmise jaoks mingit “mina” ja “sina” vahelist silda. Selline on nii loomade kui ka inimeste sõja- ja armutantsude mõte; nii liitub tormi jooksev rügement vaenlase tule all üksusena, nii tõmbub rahvahulk erutava sündmuse korral otsekui üheks kehaks, mis äkitsi, pimedalt ja kummaliselt mõtleb ja toimib, ning mõni hetk hiljem taas koost võib laguneda. Siin tühistuvad mikrokosmilised piirid. Miski möllab ja ähvardab, surub ja tirib, ihkab, tihkab ja vihkab. Ihuliikmed segunevad, jalg tormab edasi, üks karjatus kostab kõigi suust, üks saatus on kõigil. Väikeste üksikmaailmade summast on järsku saanud tervik.

Kosmilise takti vastuvõtmist nimetame ‘tundmiseks’ (Fühlen), mikrokosmiliste pingete märkamist tähistame sõnaga ‘tajumine’ (Empfinden). Seda selget erinevust elu üld-taimelise ja puht-loomse külje vahel on ähmastanud kahemõtteline meelelisuse (Sinnlichkeit) mõiste. Kui nimetada tundmist elu sooliseks ja tajumist selle meeleliseks aspektiks, siis avanevad sügavaleulatuvad seosed. Tundmine kannab jätkuvalt perioodilisuse, takti tundemärki: see puudutab tundja kooskõla taevakehade ringlusega, naise suhet kuuga, üldse elu vahekorda öise tunni, kevade, soojusega. Tajumine koosneb polaarsetest pingetest: siia liigituvad valguse ja valgustatu, tunnetamise ja tunnetatu, valuaistingu ja seda põhjustanud relva vahel tajutav polaarsus. Kõrgeltarenenud liikidel on nende kahe võime alusel arenenud välja erilised elundkonnad. Mida täiuslikuma kuju need saavad, seda otsesemalt räägivad nad kummagi elukülje tähendusest. Meil on kaks kosmilise olelusega seotud ringlusorganite süsteemi:^* vereringe ja sigimiselundid, ning kaks mikrokosmilise liikuvusega seotud eristavate organite süsteemi: meeled ja närvid. Tuleb oletada, et algselt moodustas kogu keha ringlus- ja ühtlasi kompamiselundi.

Veri on meie jaoks elusa sümbol. Ta ringleb organismis alates selle sigitamisest kuni surmani, jõuab ema kehast lapse kehasse, on liikvel nii virges kui ka magavas olendis. Esivanemate veri voolab läbi põlvkondade ning ühendab need suurde saatuse, takti ja aegade ahelasse. Kunagi ammu toimus see ringliikumist kandvate olendite üha uute jagunemiste teel, kuni viimaks ilmus omaette elund sugulise sigitamise jaoks, mis tegi ühe silmapilgu kestmise sümboliks. See, kuidas nüüdsed elusolendid sigitavad ja viljastuvad, kuidas taimelisel elemendil neis on tung paljuneda, et igavene ringlus võiks kesta kauem kui nad ise, kuidas üks suur elutukse läbi kaugete hingede mõjub, kütkestades, ergutades, pidurdades ja ka hävitades – on sügavaim elusaladus, millest kõik suured müsteeriumid ja luuleteosed läbi püüavad tungida. Sellega seotud traagikat puudutas Goethe oma luuletuses “Õnnis igatsus” (“Selige Sehnsucht”) ning romaanis “Valiksugulused”, kus laps pidi surema, sest ta oli ellu kutsutud võõrast verest ja seega otsekui kosmilise süü tõttu.

Niivõrd kui mikrokosmos makrokosmose suhtes vabalt liigub, saavad tal lisaks kosmilist laadi organitele olema eristamisorganid, “meeled” (alguses ainult kompamismeel ja ei midagi muud). See, mida me oma praegusel kõrgel arenguastmel vähem või rohkem taktiilset laadi sõnadega nimetame (pilguga riivama, kõrvaga tabama, vestluses puudutama), on lihtsaim moodus iseloomustada elusolendi liikuvust, millest lähtub tema vajadus oma suhetel ümbrusega pidevalt silm peal hoida. See aga tähendab enda asukoha kindlaksmääramist. Seepärast on kõik meeled, olgu nad ükskõik kui välja kujunenud ja oma algupärast kuitahes võõrandunud, õieti kohameeled; teistsuguseid polegi. Igasugune tajumine eristab oma ja võõrast, ning selleks, et võõra asukohta enda suhtes kindlaks teha, kõlbavad ühtviisi hästi nii koera haistmine kui ka metskitse kuulmine või kotka silm. Värvid, valgus, helid, lõhnad ning iga võimalik moodus nende tajumiseks tähendavad vahemaad, kaugust, ulatuvust.

Nagu kosmilist laadi vereringe, nii on ka meelte eristav tegevus alguses ühtne. Tegevad meeled on alati ka taiplikud; otsimine ja leidmine on neis lihtsates suhetes üks, just see, mida me üsna sobivalt kompamiseks nimetame. Alles hiljem, mil väljakujunenud meeltele kõrgeid nõudmisi esitatakse, pole tajumine enam ühtlasi tajutust arusaamine, ning aegamisi kaugenevad need kaks teineteisest üha enam. Välises idulehes lahutub meeleelundist kriitiline elund, ning esimene jaguneb kiiresti teravalt eristuvateks üksikmeelteks. (Samuti lahutub sigimiselund vereringest.) Seda, kui kindlalt me käsitame igasugust arusaamist tajudest tuletatuna ja kui ühtemoodi need kaks võimet inimese eristavas tegevuses toimivad, näitavad väljendid nagu ‘teravmeelne’, ‘peenetundeline’, ‘sissevaade’, ‘tal on selle peale hea nina’; rääkimata sellistest loogikaterminitest nagu Begriff (mõiste), mis tuleb saksa keeles sõnast greifen (haarama), ja Schluss (järeldus), mis tuleb sõnast schliessen (sulgema) – millised on pärit silmaga nähtavast maailmast.

Me näeme, et koer on tähelepanematu, aga siis järsku kuulatab pingsalt ja nuusib: tal on tarvidus lisaks tajumisele millestki aru saada. Ent koer võib ka mõtlik olla – siis on tegev peaaegu ainult arusaamine üksinda, mis tugineb nõrkadele tajumustele. Vanemad keeled väljendasid taju intensiivistumist väga selgesti, nad eristasid iga uut tajumäära erilist laadi tegevusena ja andsid sellele eraldi nime: kuulma – kuulama – kuulatama; nuusutama – haistma – nuuskima; nägema – vaatama – jälgima. Neis ridades muutub tajumuste väärtusega võrdelises vahekorras oleva arusaamise väärtus ikka tugevamaks.

Lõpuks aga puhkeb valla kõrgeim meel teiste hulgas. Miski kõiksuses, mis jääb meie arusaamise püüdele alati ligipääsmatuks, äratab endale ihulise elundi: areneb silm, ja silmas, koos silmaga saab selle vastaspoolusena olema valgus. Sellest ajast alates (ning vaatamata asjaolule, et abstraktne mõtlemine tahaks valguse nii-öelda päevavalgelt ära viia, joonistades selle asemel mõttepildi kiirtest ja lainetest) võetakse elu kui midagi tegelikku vastu ja vaadeldakse teda meie silmade valguse-ilmas. See on ime, mis kujundab kõike inimlikku. Alles valguse toimevallas sünnib heledais värvides kaugusi, alles seal on olemas öö ja päev, nähtavaid asju ja liikumisi avaras valguse-ruumis, Maa kohal ringlevate lõputult kaugete tähtede maailm, üksiku elu valgusepiir, mis on palju kaugemal kui keha vahetu ümbrus. Selles valguse-ilmas (mille igasugune teadus mõtestab ümber vaid kaudsete, vaimusilmas nähtud kujutluste abil – “teoreetiliselt”) elab ja liigub väikesel taevakehal nimega Maa nägemisvõimega õnnistatud inimsugu, kelle jaoks on määrava tähtsusega, kas nende kodu asub lõunamaises valguskülluses, nagu egiptuse ja mehhiko kultuuril, või põhjapoolsete maade hämaruses. Inimene võlub oma ehitised esile nägemismeele tarbeks, mis tähendab kehalisest kompamistajust lähtuva tektoonika teisendamist valguses kujunenud suheteks. Religioon, kunst, mõtlemine sündisid valguse jaoks, ja kõik nendevahelised või ka nende sisesed erinevused piirduvad sellega, kas nad pöörduvad ihu- või vaimusilma poole.

Siin tuleb täie selgusega ilmsiks erinevus, mida taas ähmastab ebaselge mõiste – ‘teadvus’ (Bewußtsein). Mina tavatsen teha vahet olelusel (Dasein) ja virgeolekul, virgel teadvusel (Wachsein).^** Olelusel on takt ja suunduvus, virgeolek on pinge ja ulatuvus. Olelust valitseb saatus, virgeolek eristab põhjusi ja tagajärgi. Esimese põhiküsimusteks on “millal?” ja “miks?”, teisel “kus?” ja “kuidas?”.

Taim oleleb, olemata virge. Unes muutuvad kõik olendid taimedeks: pinge ümbritseva maailma suhtes on kustunud, elu takt toimib edasi. Taimel on suhe vaid küsimustega “millal?” ja “miks?”. Esimeste roheliste võrsete tärkamine veel talvisest maast, pungade pakatamine, kogu järgnev õitsemise, lõhnamise, värvirikkuse, küpsemise vägi – see kõik kannab endas soovi saatuse täitumise järele ja alatist igatsevat küsimust “millal?”.

Küsimus “kus?” ei saa taimelise oleluse jaoks midagi tähendada. Samas on see küsimus, millega ärkav inimene endale iga päev oma maailma teadvustab. Läbi kõigi põlvkondade kestab vaid oleluse elutukse, virgeolek aga algab iga mikrokosmose jaoks uuesti: selline on sigitamise ja sünni erinevus. Üks on kestmise tagatis, teine on algus. Ning seepärast taim sigitatakse, aga ta ei sünni. Ta on olemas, kuid ükski ärkamine, ükski esimene päev ei too temani meeltega tajutavat maailma.

____________

* zwei Kreislauforgane des kosmischen Daseins ** Spengler piirdub sõnaga Wachsein, inglise tõlkija kasutab enamasti mõistet waking-consciousness (virge teadvus), selle kõrval siiski ka waking-being (virgeolek). Meiegi oleme kasutanud kahte vastet (virgeolek ja virge teadvus).