Читать книгу Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER) - Oswald Spengler - Страница 25

Kuid antiikse õigussüsteemi arendas välja äärmiselt mitteajalooline inimliik. Seetõttu on tegemist läbinisti päeva-, koguni silmapilgu-õigusega. Idee poolest loodi seadus igal üksikjuhtumil uuesti, selle juhtumi jaoks, ja lakkas pärast selle juhtumi lahendamist olemast. Sama seaduse kehtimine ka tulevaste juhtumite kohta oleks rääkinud vastu antiikmaailma olevikumeelele. Oma ametiaasta algul koostas Rooma preetor edikti, kus andis teada õiguslikud juhtmõtted, mida ta kavatseb järgida, kuid tema järeltulija polnud nendega mingil moel seotud. Ja isegi kehtiva õiguse kitsendamine ühele aastale ei vastanud selle tegelikule rakendusele. Pigem formuleeris preetor vannutatud meeste jaoks igal üksikjuhtumil langetada tuleva otsuse kohta konkreetse õigusprintsiibi – nimeliselt alates lex Aebutia’st –, mille järgi tuli langetada see ja ainult see otsus.^* Seeläbi lõi ta ilma mingi kestvuseta, sõna otseses mõttes “oleviku-õiguse”.²¹

Näiliselt sarnane, kuid mõttelt hoopis teine – ja just seepärast nii sobilik näitama sügavat lõhet antiikse ja õhtumaise õiguse vahel – on geniaalne eht-germaanilik joon Inglise õiguses: kohtuniku voli õigust luua. Ta peab kohaldama õigust, millel idee poolest on igavene kehtivus. Kohtunik võib olemasolevate seaduste protsessi käigus rakendamist (kus nende otstarve ilmsiks tuleb) oma ettekirjutustega (rules) (millel pole midagi ühist mainitud preetorliku kirjatööga) omal äranägemisel korrastada. Aga kui ta konkreetsete faktide põhjal järeldab, et antud juhul on tegemist millegagi, mille puhul kehtivas õiguses on lünk, siis võib ta lünga otsemaid sulgeda ja niisiis protsessi käigus luua uue õiguse, mis – eeldades teiste juristide kindlavormilist heakskiitu – kuulub sestpeale püsiseaduste hulka. Just see on nii mitte-antiikne kui üldse võimalik. Vaid seetõttu, et avaliku elu kulg jääb ühe ajastu jooksul oluliselt ühesuguseks ning tähtsamad õiguslikud olukorrad ikka ja jälle korduvad, kujuneb Roomas aegamööda välja hulk juhtmõtteid, mis kogemuspäraselt – mitte sellepärast, et neile oleks antud volitusi tuleviku jaoks – aina uuesti päevakorrale tulevad, teatavas mõttes ikka uuesti luuakse. Nende juhtmõtete kogum (mitte süsteem) loob nüüd “õiguse”, nagu see esineb preetorite hilisemas praktikas, ediktide-kujulises seadusandluses, mille olulisemad koostisosad preetor otstarbekuse tõttu teistelt üle võtab.

Niisiis tähendab kogemus antiikse õigusmõtte jaoks midagi muud kui meile: see pole ülevaade lünkadeta seaduste massist, kus on ette nähtud kõik võimalikud juhtumid, ja oskus neid kasutada, vaid teadmine, et mõnesuguseid õiguslikke olukordi tuleb ikka ja jälle uuesti ette, nii et on mõistlik säästa end õiguse igakordsest uuesti leiutamisest.

Eht-antiikne vorm, milles seadused aegamisi kogunevad, on seega peaaegu iseendast toimuv üksikute elunormide (nomos), seaduste (lex) ja ediktide summeerimine, nagu preetorite ametiõiguse ajal Roomas. Igasugune olemasolev n.-ö. seadusandlus (Soloni, Charondase, Kaheteistkümne tahvli seadused) on lihtsalt aeg-ajalt tehtud otstarbekas kokkuvõte sellistest ediktidest. Gortyni linnaõigus, mis loodi umbes üheaegselt Kaheteistkümne tahvli seadustega, kujutab endast lisandusi ühe vanema seadustekogu juurde. Iga vastne linn lõi endale peagi linnaõiguse, kusjuures tuli ette palju diletantlust. Seepärast pilkas Aristophanes oma “Lindudes” seadusevabrikante. Süsteemi pole kusagil, veelgi vähem kavatsust õigust pikaks ajaks paika panna.

Teravaimas vastuolus sellega esineb Õhtumaal kalduvus kogu elav õiguslik aines kohe alguses igati liigendatud ja ammendavasse koguteosesse kätkeda, kus on juba ette antud otsus iga tulevikus mõeldava juhtumi käekäigu kohta. Kogu õhtumaine õigus luuakse tuleviku, kogu antiikne õigus silmapilgu jaoks.

____________

* Teisel sajandil e.Kr. kehtestati Roomas kaks lex Aebutia-nimelist seadust. Nimetus seostub suguvõsa nimega (gens Aebutia = Aebutiused).